Kuu: mai 2023

 

 

 

 

Kutasist ca 1 tunni sõidu  kaugusel on selline asula nagu Nokalakevi, kus asub  vana kindlus ning kuumaveeallikas.

Asukoht:.
https://goo.gl/maps/CQ1geK8GNN25Th3N9?coh=178571&entry=tt

Pilet kindlusesse on 10GEL nägu.

 

 

 

 

 

 

Teine äge koht kohe seal samas lähedal on kuumaveeallikas. Sinna saab vabalt “ujuma” minna, või noh täpsemini öeldes kose alla istuma minna. Soovitame kindlasti minna näiteks varahommikul, sest päevasel ajal on seal inimesi päris palju- kes grillib šašlõkki, kes istub “mudavannis” ja kes kose all… Kaasa tasuks võtta söök ja jook, kohapeal müügiputkasid pole.

 

 

 

 

 

Niisiis, etteruttavalt ütlen ära, et meie peretuba on ka nüüd valmis ja mahutame nüüd maksimaalselt 15 inimest 🙂  Sellest täpsemalt lähipäevil.
Aga, et selleni jõuda, oli meil voodeid juurde vaja. Ja vana kalana ma juba tean, et ilma seiklusteta see siin Kutaisis ei möödu.
Samas, olen ma nii “vana kala” juba, et tean kuidas asjad käivad ja kavaldan kõik üle.
Niisiis seadsin sammud mööblipoodi, kust valisin 2 voodiraami välja ja vormistasin tehingu.
Kuna seal poes häid madratseid pole, tahtsin ülimõnuseid ortopeedilisi madratseid mujalt, tehasest tellida,
Nüüd siis olukord, et mul tulevad voodid ühest kohast ja madratsid mujalt.  Sellest tuleb 100% mingi jama, mõtlesin ma oma peas.
Aga mis mul muud üle jääb, tuleb võtta risk kuna  asjaga on kiire- kohe kohe tuleb meile külalistemajja 8 meest, kes vaevalt üksteise kaisus magada tahavad.
Jõudes poindini – voodit ostes nägin voodi peal silti 90×200, kuid küsisin lisaks müüjalt, et mis mõõdus madrats olema peab.
Läksime siis müüjaga koos tagasi üleskorrusele, et üle vaadata. Müüja ütles, et on 90×200.
Kuna ma olen õppinud, et siin tuleb ise kõik asjad alati üle kontrollida, olin ma tegelikult juba eos mõõdulindi kaasa võtnud, et ikka kindlalt õiges mõõdus saaks. “Vana kala” ikkagi juba.

Niisis viskasin mõõdulindi peale ja mõõdulint näitas tulemuseks 90×188

 

 

 

 

Ahaaa! Vot siis, mul oli õigus- alati kontrolli! Näitasin tulemust müüjale, kes kutsus teise konsultandi kohale ja siis nad vaidlesid omavahel ja mulle tundus, et teine targutas esimesele, et nii ongi, et kuidas sa siis ei tea.

Voodid ostetud, läksime madratsitehasesse. See on ikka hämmastav, nad teevad siin kliendi mõõtudes madratsi ühe päevaga valmis. Ja mitte mingi kehva asja vaid tip top tasemel asja.
Kuna ostsime paar kappi ka, siis voodite transport jäi järgmisse nädalasse.

 

 

 

 

Lõpuks jõudsid meie voodid kohale, kutid panid need kohapeal kokku ja kõik on ilus ja tore.
Täpselt hetkeni, mil panin madratsi voodi peale.

 

 

 

 

“Vana kala” trumbati niimoodi üle. Andsin endast parima, üritaisn tõesti olla nii kaval kui võimalik, et vältida tüüpilist jama, mis siin juhtub.
Ja mis lõpuks juhtus, oli see, et voodid tulid  ikkagi 90×200. Ju siis poe saalis oli vales mõõdus. No tore, ikka väga tore :).

Läksin uuesti madratsitehasesse, et mingi lahendus leida. Üllataval kombel olid nad isegi nõus madratsid ringi vahetama, kuid kahjuks polnud selleks aega. Niisis palusin, et ehk saavad nad 10cm jupikese teha ja see plaan läks läbi 🙂 Juba järgmine päev oli lahendus käes.

 

 

 

 

 

 

 

Otsustasime auto ära müüa. Lihtsal põhjusel, et oleks vaja midagi natuke kõrgemat, millega saab pisut teelt maha keerata ja mida oleks ka julgem välja rentida, kui praegust masinat, mille bumper pidevalt aukudes läbisõites vastu maad lohiseb.
Tegelikult vist oleks auto müügi jätnud järgmisse hooaega, kuna lähiajal on tegelikult ilma autota väga keeruline (kohe kohe hakkab pihta rõdude remont ja siis on vaja mööda linna pidevalt ringi kärutada). Aga miks müüsime juba praegu? Selle jaoks peab tegelt natuke ajas tagasi minema.

Nimelt viisin detsembris auto õlivahetusse. Korralik õlipood ja esindus peatänaval, mitte mingi suvaline koht. Proffid ikkagi.
Mõni aeg hiljem tekkis aga olukord, et autos hakkas natuke tunda andma sihuke kerge kärsahais. Väga tähelepanu sellele ei pööranud, kuni ühel hetkel muutus salongis silmaga nähtavaks sihuke suitsuvine. Tegemist siis õli kärsahaisuga.
Vaatasin õlitaset ja selgus, et see on üle normi. Viisime auto tagasi õlivahetusse ja küsisin, et wtf?
Eks loomulikult hakati kohe ajama, et midagi muud on viga. Õlitase oli üle normi liitri võrra.
Ilmselt olid nad õli sisse kallanud vana õli koguse järgi. Nimelt käis auto paar päeva meie sõprade käes rendis ja neile tundus, et õli on liiga vähe ning heatahtlikult panid nad õli juurde. Tegelikult oli õlitase normis.
Ühesõnaga, “proffid” ei vaevunud järgi vaatama, mis kogus peaks minema. Õlivahetuses ma kaugelt veel nägin, et töömees kontrollis pärast vahetust varrast ja tegi natuke kummalist nägu.  Tegelikult sellel hetkel oleksin pidanud ise minema üle kontrollima…aga… nagu ikka, kipun ma alati heas usus eeldama, et kui ma ostan kellegi käest teenust, kes on sellele spetsialiseerunud, siis ta ka oskab oma tööd.
Järjekordselt eksisin. Ettekiirustavalt võin öelda, et mootor, mis käis nagu kellavärk, jooksis uue omaniku käes kokku.

Igatahes auto müümine oli omaette nali. Siinkohal pean mainima, et ma vihkan autode müümist, vihkan sellepärast, et inimesed tulevad ja vinguvad mingi 10+ aastat vana auto kõrval, et miks on siit sihuke ja sealt sihuke. Tegelikult vist kõikide kasutatud asjadega on nii..
Näiteks Eestis me rehvitöökojas müüme veel siiani kasutatud rehve ka, siis seal oleme endale teinud lausa reeglistiku, et kui keegi vingub mingi 10-20 eurot tükk rehvi juures ja üritab kaubelda, siis me alati viisakalt tõstame kauba riiluisse tagasi ja ütleme, et “pole problemi, lähme tellime teile uue, uus on ~150 euri tk”. Siis tavaliselt kaob kauplemine ära. Aga auto müügiga nii lihtne pole. Ja kasutatud autosid müües alati “otsitakse lolli” kellele auto ära parseldada, sest reeglina keegi ju ei müüa korralikku tervet autot.
Igatahes tulles tagasi teemasse, siis me Gruusias otsustasime, et teeme mingeid asju nii nagu siin tehakse.
Näiteks selle bemmiraipe otsustasin ka osta sp, et siin on täiega teemas selliseid ossiautod.
Ja siis otsutasin, et peab mänguga kaasa minema ja auto peaks ka maha  müüma nii, nagu siin tavaks “auto on ideaalses seisukorras”.

Tegin müügipildid ja panin kuulutuse üles. Palusin sõber Mirol aidata müügiga, et tema number läheks kontaktiks. Kuulutusse panin muiduagi lause, et HINDA EI TINGI.

 

 

 

 

 

 

Esimese 10 minutiga oli mitmeid helistajaid, Kokku oli üldse paarkümmend helistajat, kes kõik üritasid hinda kaubelda ja otse minu kontakti saada.  Enamjaolt tunti huvi, et kas on originaalis 3.0 bensumootoriga ja ega pole jaapani verisoon (millel siis rool on teisele poole tõstetud). Igatahes ühel päeval saabus kõne ühelt kasahhilt, kes uuris, et kas tasub Batumist kohale sõita vaatama. No, loomulikult tasub ju. Täpselt nii nagu siin kombeks – tule tule, ideaalne pill on. Mõned tunnid hiljem oli ostja kohal.  Niisiis hakkas lollimängimine pihta.
Esiteks käisime rehvitöökojas rehvi pumpamas, mis koguaeg tühjaks vajub ja siis ostsime poest 3 lõhnakuuske, et kärsakat autos peita.
See oli ikka eriline komöödia, et vahetult enne kokkusaamist ja ka sel ajal kui ostja autost välja läks telefoniga rääkima, lehvitasime autos kolmekesi (no kes siis autot üksi müüb, ikka koos kahe sõbraga) lõhnakuuski, et haisu hajutada. Ja nii mitmeid kordi :D.
Igatahes ostja jättis mulje, et ta teab kõike selles bemmist. Niisis mõtlesime ja mõtlesime, et kas peaks mainima, et passis on 2.0 mootor mitte 3.0 mootor. Otsustasime, et ei hakka eraldi mainima, et ju ta teab ise ka, kui kõike autost teab.
Ostja tahtis ka auto alla näha ja diagnosti teha. Loomulikult Miro teadis head kohta kuhu auto viia ning helistas oma sõbrale gruusia keeles, et toome ühe bemmiraipe sinna, et pead taeva ja maa alla kiitma seda.
Niisisi käisime kuskil töökojas, kus mehaanik kiitis, et see on vist parim bemm, mida ta näinud on, ning diagnositka seadmest näidati ostjale ainult neid lehekülgi, kui vigu polnud.

 

 

 

Lõime hinna osas käed, 3900 USD. Täpselt sama hind, millega ostsin.  Selgus, et tal polnud sularaha vaid oli vaja välja võtta ning see võttis terve päeva, mööda erinevaid kontoreid ja sularaha automaate. Lõpuks jõudsime ARK-i. ARK-is peab auto vin koodid ette näitama mingis putkas (kus juures seisavad samas järjekorras kõik inimesed relvadega, mida ette näitavad).
Seal on nii, et kui uut numbrimärki tahad, siis pead vanad eemaldama ja tagastama.

 

 

 

 

Ja siis selgus äge asi, et ARK-is ei saa kaardiga maksta. Kell oli juba palju ja ma ei tahtnud enam riski võtta, et jääb homse päeva peale..Mis mul siis muud üle jäi, kui maksin ise selle riigilõivu 400 GEL ( ta võttis enda nimele numbrimärgi ka ). Tänaseks ma muidugi sellest rahast pole sentigi näinud, ainult lubadused.

Igatahes läksime koos uue auto passi järgi kõrvalasuvasse putkasse ning sealt läbi akna hüüdis tädi, “bmw 320”. Kuna me olime ainsad seal järjekorras, siis ostja küsis, et “bmw 330 mõtlesite?” Tädi vastas, et ei 320 passis. Ja siis küsis ostja, et originaalis polegi 330 siis või?

Järgmisel päeval kirjutas auto ostja mulle, et sai trahvi ülevaatuseta sõitmise eest. Wtf? Ülevaatus kehtis ju mitu kuud veel. Aga ei – siin on ülevaatus numrbimärgile, et kui numbrimärki vahetad, pead ülevaatusele uuesti minema. Täiesti nonsenss. Ja ostja ei saanud ülevaatuselt läbi, kuna katalüsaatorid olid ära võetud  (seda ma muidugi ei hakanud varjama ja ütlesin eos, et ilmselt on tühjaks tehtud, kuidas siis muidu :D).
Oi blin, kuidas karma saab mu selle müügi eest veel kätte.  Aga teisalt – nii asi siin käibki – ise olen mõlema auto ostuga siin sarnaselt millegagi üle saanud, rääkimata sellest, et kui lähed sõidad teise linna järjekordset “ideaalses seisukorras” autot vaatama :).

 

 

 

 

Pean tunnistama, et meie blogi on ajapuudusel väga unarusse jäänud. Lähiajal saab see viga parandatud ja palju huvitavaid lugusid on tulemas :).
Vaatamata sellele tegelikult meie majutusastus 100% toimib, oleme sisse viinud palju uuendusi  ning ka bronne on juba omajagu.  Ning omajagu oleme ka VÄGA toredaid Eesti peresid ja sõpruskondi juba majutanud. Tervitame Teid kõiki, teiega on koos olnud väga äge :). Ja tervitame ka neid, kellega meil isiklikult tuttavaks ei ole õnnestunud saada, kuid kes siiski otsustasid meie tegemisi toetada :).
Ja täname ka kõiki, kes meie blogile on kaasa elanud ja andnud indu seda projekti vedada ning kajastada.

 

 

 

Teeme lähiajal uue facebooki lehe ka. Sorry segaduse pärast!  Vana leht jääb toimima ja jagame siin oma blogi edasi, nii et selles osas midagi ei muutu. Lihtsalt praegune leht sai loodud sõpradele info jagamiseks grupina ja see kahjuks seab piiranguid reklaamimisel.
Uuel lehel kohtab ilmselt  rohkem ametlikku spämmi ja suvalisi pilte :).

 

 

 

 

 

 

 

Saabusime mõned päevad tagasi Eestist Kutaisisse ja meid võttis vastu täielik suvi.

 

 

 

 

Suitsuvorstide ja juustu smuugeldamine läks jälle edukalt.

 

 

 

 

 

Igakord küll lubame, et järgmine kord ei vea sööke kaasa, aga no mis sa teed, kui meie maitsemeelte jaoks kohalikud tooted on ikkagi võõrad ning näiteks juustu võtame puht praktilisel mõttel – siin on tunduvalt kehvema kvaliteediga juustukäntsakas, mida pole võimalik lõiagata üle 2x kallim, kui meil viilutatud tooted Eestis..  Vot siis, et Eestis on kallis, hoopis Gruusias on kallis elu :).

 

 

 

 

 

Pärke ootas juba pikkisilmi Gruusiasse tagasitulekut, et oma kassi näha ning oli väga rõõmus  ja kallistas korduvalt kiisut. No ja muidugi see rõõm ka, et Eestis meil ju pole kassikrõbuskeid, mida saaks varastada ja salaja süüa.

 

 

 

Paljud on küsinud, et kas majutus oli siis suletud, kui ära olime . Vastus on, ei :).
Meie äraoleku ajal oli meil majahoidja, kes võttis külalisi vastu ning palkasime ka koduabilise, kes kord nädalaks koristaks, peseks ja triigiks voodipesud. Koduabilise tasuks oli 100 GEL /kord ehk ca 36 euri. Teadsime eos, et see on ülemakstud, kuid otsustasime siiski ta enda äraoleku ajaks palgata, et majahoidja ei peaks kõike tegema :). Paraku aga andsime talle täna kinga, kuna seda töötasu ta kahjuks väärt ei olnud.
Põrandatel oli näha tolmuseid jalajälgi ja trepil olid lausa mullatükid. Igast muud asjad, millele eraldi viitasime olid ka tegemata. No ja üldse  olukord majja saabudes oli pisut nukker – muru niitmata, kõik kuidagi pillapalla, esimese korruse esik kõle ja räpane. Õnneks kiirel vaatlusel külalistetoad olid ok( kuigi ühe põranda pesime üle) ning õnneks  pesud olid pestud ja triigitud.
Meil oli ikka väga piinlik koos külalistega saabuda. Ja väga piinlik on ka kõigi külaliste ees, kes vahepeal meie juures peatusid – ilmselt olukord oli sama. Esmamulje võis ikka väga halb olla.
Igatahes esimesed 2 täis pikka päeva kulusid mul ja Kertul kõige korrastamisele. Et jah… sellise tasu eest, mis Gruusias on räigelt ülemakstud, oleks eeldanud vähe kvaliteetsemat teenust.