Sel talvel tabas Kutaisit lumi ja oli väga ilus talveilm! Eelmine kord kui väävlivannis käisime sai antud lubadus, et kui lumi maha tuleb, siis läheme kindlasti uuesti. Lumi tuli tegelikult mitu päeva tagasi maha ja need ilmad on olnud siin nii maalilised. Meie aiast sai tõeline talvevõlumaa. Lumi tegi natukene pahandust ka, murdis ühe meie puu suured oksad ära (vist oli kirss), mis tähendab et tänavalt näeb nüüd veel paremini meie elutuppa. 🙁 Tagaaia loorbereid sai ka mitu korda lumekoormast päästmas käidud, viimases kontrollis oli üks oksake maani, kuni nüüd lumi sulab selgub täpsem olukord. Aa ja, nimelt sai lubadus antud, et kui lumi maha tuleb läheme uuesti väävlivanni. Lume tulekul aga müüsime me oma ossiunelma sõprade abiga ära ja nüüd polnud meil enam autot millega minna.
Pärt proovis müügiga aidanud sõpradele tänutäheks raha pakkuda, aga nad keeldusid sellest rangelt. Nii ju sõbrad ja naabrid teevad, et polnud üldse tüli ja nii edasi. Mõlgutasime siis omavahel mõtteid ja siis tuli meelde lubadus, sulfurivanni minna. Panimegi siis kaks asja kokku, väljasõit sulfurivanni koos kohalike sõprade/naabritega meie kulul koos snäkkide ja keelekastmega.
Teekond sinna oli üsna meeleolukas. Esiteks olime osalised autoõnnetusel. Üks kaubik üritas teelt maha keerata aga oli lumme kinni jäänud ja pidasime enda auto bussi taga kinni, et oodata võimalust möödsõiduks. Meie taga peatus veel üks auto, aga mõni hetk hiljem lendas meist megal kiirusel mööda üks mersu, nii et meie peegel sai vigastada ja ka tema peegel lendas küljest, ka kaubik sai väikeseid vigastusi. Mersu juht oli nii suure hooga tulnud, et tee peal olevad takistused olid üllatuseks ning vastu tuli ka auto samal ajal. Seega oligi tal valida, kas sõidab meile tagant sisse või proovib vahelt läbi mahtuda…
Kuidas olukord lahenes? Kõik vaatasid oma autod üle, õnnetuse põhjustanud juht tunnistas süüd ja oli väga endast väljas. Ühel hetkel aga suruti kätt, kõik tulid autosse tagasi ja sõit läks edasi. Me olime Kertuga mõlemad , et wtf… kes siis peegli kinni maksab? Küsisime siis tõlget, et mis juhtus ja et kas keegi katkist peeglit kinni ei maksagi? Sõbrad vaataseid meid vähe kummaliselt ja ütlesid, et ei tema peegel ju läks ka katki, Me olime ikka veel täiesti segaduses, et oot aga tema oli ju süüdi ja meie peegel on nüüd katki- ta peaks ju ikkagi selle kinni maksma. Sõbrad vastasid, et tal oli väike tütar autos, kes nuttis, see peegel on tühiasi, tänud jumalale jäime kõik terveks. Ja sõit jätkus.
Kõigil kordadel olime tõdenud, et tee sulfurivanni on rohkem kui kohutav. Nii mõnigi kord käis meie sõbrapoisi auto põhi vastu maad ning need suured lume/vee lombid tundusid põhjatud ning tegime suuremate lompide puhul huumorit, et jalad tuleb üles tõsta, muidu saavad varbad märjaks. Imeline, mida suudavad teha 4 veolised sõidukid. Lõpuks igatahes jõudsime tänu imelisele sõiduoskusele ja hulljulgusele kohale.
Pakkisime oma söögid ja joogid lahti ja alustasime mõnulemisega. Väävlivannis oli veel üks seltskond, kellega jagasime sööke ja jooke (sinna tasub alati midagi kaasa võtta). Ilm läks ka aina ilusamaks, päike hakkas paistma ning maagiliste mägede ümbert kadusid pilved ära. Nägime ka kaunist päikeseloojangut. Tagasi kojusõit möödus juba tunduvalt meeleolukamalt ning laulu ja nalja jätkus terveks teeks.
Seega, kui keegi peaks sattuma Kutaisisse nii et lumi on maas, siis külastage sulfurivanni ( https://goo.gl/maps/JhEN2YXrdGsCATFs7?coh=178571&entry=tt) (aga arvestage, et auto peab olema kindlasti midagi võimsamat kui lihtsalt sõiduauto). Muidugi on see koht vahva ka muudel aegadel, aga lumi andis sellele kohale veel juurde erilist ekstra maagiat. Lisaks pole tegemist teab mis popi turisti kohaga, seega on seal hea võimalus kohtuda kohalikega ning saada tundma seda tõelist külalislahket grusiini. Saiad, snäkid, joogid kaasa ja teele!
