Mõnikord, kui tundub, et mõni töö käib üle jõu, siis abi võib tulla täiesti ootamatult.
Aia nurgas oli eelmise omaniku valatud koera aedik koos kuudi ja sodiga. Kuudis küll koeri enam ammu polnud, sellegipoolest loodus tühja kohta ei salli ja sealolid end sisse seadnud 6 skorpionit. Kuut sai lõkkesse, lõhkusin aiapostid välja, kuid siis asusin betoonplaati enda piigiga lõhkuma. Sihuke tunne, et seda tööd teed lõputu aja ning lisaks peab selle sodi ju ära ka tassima… Ja seda kõike üksi sellisel kuumuses ja valusa seljaga…
Kertu istus peenras, kui avanes meie värav ja lapsed tänavalt panid Kertu fakti ette, et “tulime sulle appi”. Kertu oli veits hämmingus ja küsis, et olete kindlad ikka? “Jaa, loomulikult” . Kertu suunas lapsed minu juurde, et äkki on abi vaja lammutamisel, kuid mainis lastele, et mul pole rohkem kindaid anda. Selle peale ütles Ilia , et “Meil pole ju kindaid vaja, meil on käed” . Järgmisel hetkel oli meie aias ca 15 last, kes kõik tegid midagi, kes peksis betooni kuvaldaga puruks, kes piikas betooni, kes tassis välja tänavale.
Isegi Pärke sai lapsehoida, et Kertu saaks tööd teha.
Mega lahe!
Kostitasime tasuks lapsi limonaadi ja jäätisega, kuid sellepeale nad hoopis tänasid korduvalt, justkui oleks meie neile vastu tulnud :D.
Meie külalistemaja on avatud!
Noh, mitte küll päris ametlikult, aga teeme seda siiski, hoolimata sellest, et asi on veel pisut poolik.
Sel hooajal (kuni 07.10) majutame ainult teid, kallid kaasmaalased, blogi jälgijad, sõbrad ja tuttavad. Ehk ainult toredaid inimesi 🙂
Mida oodata hetkel meie juures ööbides?
Rõdusid ja rõdupiirdeid me enne sügist teha ei saa, seega väikeste lastega, kellele puudulikud rõdupiirded ohtu võivad valmistada, võibolla pole parim variant meie juures ööbida.
Mööblit pole meil ülearu palju, kuid eluks vajalik on olemas, s.h voodid ja vannitoa sisustus
Viinamarjad on kohe valmis -nämm nämm nämm. Kertu ütles, et ploomid ka, aga noh, olgem ausad – keda need kotivad :).
Meie käest on võimalik rentida autot (koos turvatooliga) ning teoorias annab ka organiseerida lennujaama transfeeri, tuure jne.
Meie majutuse hinnad on hetkel kokkuleppelised – ütleme nii, et lihtsam tuba kahele võiks jääda sinna 20 euro kanti öö. Selle sisse katsume ka mahutada pisut personaalsemat lähenemist ja mõnda blogilugeja hüve :).
Meie guesthouse majutab hetkel 2+2+2 inimest. Kirjutage ja joonistage, kui teid on rohkem- võtame midagi ette, võtame väikeperelaenu ja ostame mööblit juurde vms :).
Seega, kui tunnete, et vaatamata väikestele puudustele tahate meie projekti toetada meie juures ööbides ja olla esimeste külaliste seas, siis võtke julgelt ühendust 🙂
Sai selgeks, et soovitud autot kahjuks Kutaisist ei leia. Ilmselt leiaks, aga ei jõua oodata nii kaua, kuni miskit müüki tuleb. Igaksjuhuks hoidsin juba varem silma peal ka pealinna masinatel, ning seal hakkas silma üks valge maasikas. Kirjutasin omanikule ja too väitis, et on müüdud. OK kahju.
Sellegipoolest otsustasin sammud seada Tbilisi poole. Enne minekut vaatasin, et sama auto on uuesti müüki tulnud!
Kahtlane, aga samas ka super! Tundub väga korralik pill.
Pärast ca 4h bussisõitu olin pealinnas ning võtsin takso.
Poole tunnine taksosõit 6.5 euro eest ning kohustuslik vestlus taksojuhiga, et kust pärit olen ning muud jutud peetud, pakkus muuseas taksojuht mulle kohe suitsu. Keeldudes oli ta küllaltki imestunud, et mis asja, normaalne mees, aga ei suitsetagi? Sellepeale küsis, et marihuaana? Kuuldes ka sellele eitavat vastust, küsis ta naljatades “Kokaiin?” Ma omakorda vastasin naljaga, et “No, only heroin”
Taksojuht soovis edu auto ostul ja ma olingi soovitud masina juures.
Esialgu täitsa hirmutas mõte, et pean pealinna liikluses juhtima võõrat autot, kuid polnudki hullu. Tegemist oli siis 2.5liitrise mootoriga, ning see andis mulle kinnituse, et mul oli õigus eelmise auto osas, mida vaatamas käisin ja mille mootor klõbises ja mannetu oli, et tollel olid vist kõik hobused kapoti alt jalga lasknud.
Seekordsel ideaalse seisukorraga autol oli korralik roolilõtk, kliima ei töötanud ja kapotialt õline.
Tänasin juhti lõbusõidu eest ja lasin ennast suvalises bussipeatuses maha visata.
Otsustasin, et lähen ära Gruusia automekasse Rustavisse, mis asub pealinnast ca 40 minuti kaugusel. Ainuke probleem oli, et kuidas saada maantee äärde, kust saaks bussi kinni pidada.
Taksoga näitas ilmatut ringi, ajakulu ja rahakulu, kuna jõgi oli vahel. Google maps näitas aga mingisugust jõeületust, kus äkki jalgsi saab üle. Võtsin takso sinnani ning kohapeal selgus, et läbi võssi jõudis rongisillani.
Win win, võitsin mingisugune paar eurot ja ca 15 minutit ning olingi kiirtee ääres, kust sain juba paari minutiga bussile.
Bussile saada on siin ülimalt lihtne, lihtsalt viipad suvalises kohas käega ja buss peatab.
Noh, loomulikult võiks gruusia keelt osata lugeda, kuna sildid bussidel on gruusiakeelsed. Abiks on ka muidugi kohalikud, kellelt saab küsida :).
Jõudsin Rustavisse. Tegemist on tõelise autop*** märja unenäoga. Tundub, et terve linnak on ehitatud autodega kauplemisele. Siin asuvad siis riigi suurimad automüügi platsid, kus on firmade automüügiplatsid ning kuhu toovad eraisikud enda masinaid müüki. Siin on olemas hunnikutes autopesulaid, remonditöökodasid, valuutavahetusi, söögikohtasid, agentfirmade kontoreid, tollimisvõimalus, ARK ja isegi hotell, kui tahad pikemalt autosid imetleda.
Siin oleks reaalselt vaja elektritõuksi või jalgratast. Õnneks mul oli ühe auto vaatamine päris linnas sees kokkulepitud ja õnneks just sel hetkel, kui tundsin, et ei jõua neid lõputuid parklaid läbi käia, võttis auto müüja minuga ühendust ja lõpetas mu piinad ning teatas, et sobib linnas kokku saada. Bolti ja Maximi ei õnnestunud tellida, seega pidi tänavalt takso võtma. Esimene taksojuht ütles 2 kilomeetrisele sõidule hinnaks 10 lari.
Mulle ikka igalpool maailmas meeldib see taksojuhtide ahnus… Jutumärkides muidugi. Saatsin loomulikult kukele ning liikusin pisut eemale autoturust ja sain takso 3 lari eest.
Lõpuks jõudsin kokkuleptitud masinat vaatama kuhugi autotöökoja ette. Tundus korralik ( noh arvestades eelmisi autosid ja siinset turgu ). Palusin proovisõitu ka, kuid sellest keelduti. Öeldi, et võin kõrval istuda, kui soovin. Oli aru saada, et välismaalast lihtsalt ei usaldata rooli.
Pärast paari korda küsismist veel, siiski nõustuti ka mind rooli lubamast :).
Kuigi hind on kivist ja sentigi alla ei saa, siis sellegipoolest see auto mulle sobib! Jess! Lõpuks leidsime sobiva auto.
Arutame, et kuidas nüüd edasi ja nüüd selgub vahva asi, et kuigi masinal on peal 3.0 mootor, siis passis on 2.0.
No tore küll.. Müüja muidugi kinnitab, et sellega probleeme Gruusias ei tule. Küsisin igaksjuhuks mõnelt Gruusia sõbralt veelt, ning ka nemad väitsid, et vaevalt sellega probleeme tuleb, eriti, et tegemist on väliselt sarnase mootoriga.
Ok mis seal ikka, olen valmis võtma riski. Ma olen enamgi kui veendunud, et kui peaks tekkima probleem, siis vast saab seda ülevaatust siin ka mustalt.
Kuna kell on juba küllaltki palju, tuleb kiirelt tegutseda ostuga. Nüüd selgub see, et müüjale ei sobi pangaülekanne GEL-ides vaid soovib sularahas dollarites. Ning teine tore asi, et täna on ARK kinni.
Ilma ARKi-ta pidi saama siin auto müüki vormistada notari juures, ning see teenus pidi olema ca 7 eurot.
Pärast mõlemad osapooled lähevad enda kohalikku politsei/ARK-i majja ja ongi voila.
Aga…. mul pole raha ja pangakontorid on juba kinni. Üritasin siis pangaautomaate puistata, kuid selgus, et limiidid on peal ning netipangas neid ka muuta ei saa.
Tore!
Pean ööseks jääma siia ääretult põnevasse linna, mis näiliselt tundub koosnevat paarist tänavast, paneelmajadest ja booking.com-i andmetel ühest hotellist. Peaasi, et müüja nüüd alt ei hüppaks…
Broneerisin hotelli ööbimise 21 euro eest ning ees ootas mind natuke aega kinni jäänud hotell, kus kohapeal selgus, et pole ka kliimat. Ahjaa, me pole Kutaisis head ilma juba nädalaid näinud ja täna on lauspäike olnud päeva otsa :).
Järgmisel hommikul sain pangast raha kätte, dollaritesse vahetatud ja suundusime ARK-i.
Kuna eelmine päev oli ARK kinni olnud, olid täna hullud järjekorrad.
Ja pärast seda siis ümber regama. Saalis oli paarsada inimest. Ei kujuta ette, kui kaua see aega võtab….
Eriti äge oli see, et saalis olid kompuutrid, kust sai kontrollida saadavust ja valida endale numbrimärki.
Ägedamad kombinatsioonid olid kallimad ja lihtsamad odavamad.
Ja nüüd siis Eesti – kõrgelt arenenud ühiskond ja e-riik. Hoia alt, saad pisut kriitikat.
Gruusias auto registreerimisel võttis vist kõige rohkem aega see, et ametnik ja müüja itsitasid mu Kutaisi dialekti üle. Noh, teate küll, pealinlase jaoks ikkagi maakas.
Saalis oli paarsada inimest, kuid kogu protsess võttis aega max 15 minutit.
NB: selle sees sain ka kohe näppu plastikust autodokumendid ning kohapeal sai ka kohe uued numbrimärkid trükkida. Ei mingit tundide pikkust ootamist, dokumentide nädalaid ootamist või muud tsirkust ülekannetega vms mis vähemalt vanasti meie ARK-e kimbutasid (ma pole ammu ARK-s Eestis käinud 🙂 ).
Ja olengi õnnelik autoomanik!
Ca 4.5 tundi sõitu ootab ees Kutaisisse, kus Kertu ja Pärke juba pikkisilmi mind ootavad :).
Ahjaa… See pisiasi läks meelest ära, et mis auto me siis ostsime? No olgem ausad, see blogipostitus on maru pikaks veninud, seega sellest juba mõnes järgmises postituses :D.
Otsustatud. Ostame auto. Ostame hea ja mugava auto.
Niisiis vaatasin netist mõned masinad valmis, mis sobiks, ning minu õnneks üks oskas vene keelt ja oli nõus järgmine päev autot näitama, mis asus 30km Kutaisist eemal.
Läksin õhtul kõrval tänavale, kus tavaliselt kohalikud sõpsikud niisama juttu puhuvad, kaarte mängivad või õlli libistavad. Uurisin nende käest, et kuidas siin auto ostmine käib, et kas on mingi ARK vms. Selle peale küsis üks neist, et kas on midagi valmis vaadatud. Näitasin siis seda autot, mille vaatamine sai kokkulepitud.
Selle peale ütles Adziko, et oot, ma olen seal linnas sündinud, ma kohe uurin, kes see müüja on ja mis seisus auto on ning asus õhtul kell 10 läbi helistama kõiki lapsepõlve sõpru Baghdatist :D. Lisaks pakkusid Miro ja Giorge, et võime homme koos seda pärast tööd vaatama minna, saavad ka pisut aidata vaatamise ja suhtlemisega.
Sellist abivalmidust poleks küll oodanud, eriti äge :D.
Niisiis järgmine päev saime kell 18:00 kokku ja ootasime veel Miro järel.
Mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kuidas seda vaatama läheme, et algul võtame takso ja sõidame kuhugi ja kuskilt võtame mingi teise takso, et see on veel 30 lari vist üks ots vms ja kõik on juba organiseeritud. Korra tekkis kahtlus, et huvitav kas see on see koht, kus üritatakse minu pealt teenida? Sest BOLT näitas ühe otsa hinnaks 30 lari.
No mis seal ikka, ei viitsi vaidlema hakata, ju nad teavad paremini. Ja kui saangi 10-20 euroga pügada, mis seal ikka.
Tuli hoopis välja, et Adziko isa viskas meid ära teise linna otsa ja mingit raha selle eest ei tahtnud. SIinkohal on oluline fakt, et Adziko isa nägin ma elus esimest korda ja Adzikot eelmine õhtu esimest korda.
Teises linna otsas, paneelmajade vahel, ootas meid Adziko sõber, kes viib meid edasi Baghdatisse autot vaatama. Etteruttavalt ütlen ära, et kõik mu rahaga lüpsmise hirmud olid täieti alusetud, kuna Adziko sõbra paaki läks kõigest 30 geli jagu kütust, mis oli enamgi kui aus.
Edasi juhtus see, et istusin ajamasinasse ja asusime teele.
Kohe esimeses tanklas ostis Adziko kõigile õlled. Kõigile tähendab ikka kõigile, juhile ikka ka. Juht Mamuka tegi õlled sõrmusega lahti jagas laiali ning sõit jätkus 30-50-ga mööda maanteed (sest auto oli madalatud ja rattad käisid pidevalt koopasse, kui me kolmekesi taga istusime). Ühesõnaga, kui enne sõitsime maanteel täiesti ebaloogilise kiirusega, mürtsuvas autos meeste seltskonnaga, siis nüüd on veel lisaks juhil õlle ka käes ning meeleolu ja jutuvada järgi hinnates jäi mulje, et jah, meie olemegi siin maanteel kõige tähtsamad ja kõigest on p***i. Seda ilmestas ka see, et eest aknast v2lja visatud koni lendas tuulega tagasi meile tahaistemele, aga keegi sellest suuremat numbrit ei teinud, et kas tuleb nüüd auk kuhugi või mitte. Lihtsalt kippelt koni maast üles ja aknast välja tagasi..
Mõni aeg hiljem avas Mamuka kindalaeka ja näitas seltskonnale püstolit. Oma peas mõtlesin naljatades, et ei tea, kas see on nüüd see koht, kus peaks mainima, et ou ou, kutid, et ega ma seda auto raha nüüd sulas kaasa ei võtnud ja pole vaja metsa vahele viia :D.
Ok ok, sain tegelikult aru, et see käib lihtsalt ajamasina juurde.
Klõnks klõnks ja kuttidel said õlled otsa (ma ise jätsin vahele- kes see siis täispeaga autot proovib ja ostab).
Mida aga teha tühjade õllepudelitega? Mida tehti Eestis õllepudelitega 20-30 aastat tagasi? Loomulikult visati kõik aknast välja. Kui keegi nüüd loeb seda ja mõtleb, et on alles neandertaalid need grusiinid, siis tuletan meelde, et me eestlased olime ise täpselt samasugused aastakümneid tagasi :(. Loodetavasti ka siin hakkab see varsti muutuma.
Igatahes lõpuks jõdusime autoni, mille müügikuulutuses seisab kiri: Ideaalses seisukorras. Esialgu on raske aru saada, kes on auto müüja, sest kes siis autot üksi näitama tuleb, ikka koos kuue sõbraga. Lõpuks selgub, et auto omanik on härra, kellel pole särki seljas.
Ok, näeb tunduvalt kehvem välja kui piltidel, siit sealt värv läinud ja nahkistmed on päiksest ribadeks. Üks velg pole kujult isegi mitte ümar vaid ovaalne. Omanik kinnitab, et see on täiesti ok ja mingit vibratsiooni ei tekita.
Omanik keerab süüdet, auto käivitub hetkeks ja sureb välja. Teisel korral sama jama.
Omanik seletas, et on vaja üks jupp, minigsugune Vanos ära vahetada ja siis on tip top masin.
Ja see jupp maksab ainult 20 lari. Tundub loogiline eksole, et omanik ei investeeri 7 eurot auto alla, et müüa tervena, vaid müüb vigasena.
No teeme selle proovisõidu ka siis lõbu pärast ära. Sõidab ja pidurdab hästi hästi ja otse isegi, aga no käike ei vaheta normaalselt. Küsisin selle kohta ka. Jälle on süüdi see 7 eurone Vanos. No ok, pargime auto ära ja küsin, et kas kliima töötab. Vastuseks “Jah töötab, aga praegu ei saa sisse lülitada”. Kapoti avades selgub ka põhjus, midagi on justkui puudu kapoti alt, kuidagi tühi on – mõned kliimarihmakesed on puudu.
Kahjuks ma teadsin, et ei soovi oma elu vürtsitada sellise rümakaga, millel mõned jupid on puudu ja noh, väga hästi ei sõida ka… aga mõnikord on vahva lasta asjadel ikka lõpuni välja minna, eriti kui omanik ütles, et kutsub kellegi kohale, kes paneb arvuti külge, resetib midagi ja siis äkki kaob see Vanose probleem ära??
Ca 15 minutit hiljem saabus vana tuunitud x5-ga diagnosti mees kohale, ühendas arvuti auto külge, aga kahjuks jäi rõõm üüratuks, sest ideaalne auto suri üldse välja. Kütus sai otsa…
Helistati kellelgi, keegi tõi kanistriga paar liitrit juurde ja uus katse, aga keegi midagi targemaks ei saanud.
Aitas küll teatrist :). Koduteel paaris tanklas peatused ja paar õltsi (ka juhil) ja maandusime Mamuka maja ees.
Ja nii saigi see seiklus läbi. Järgmisel päeval läksin vaatama järgmist autot, millel selgus, et on mootoris kõva klõbin sees (müüja muidugi ütles, et see on täiesti ok ja tehase heli).
Kuulutuses netis oli muidugi sama lause “ideaalses korras”. Hakkasin lausa kahtlema, et ehk peaks sõnastiku lahti võtma. Äkki on sama keiss nagu gruusia keeles “mama” on isa , äkki “idealur mdgomareobashi” tähendab hoopis “täielikku parsat ” :).
Oleme pikalt juurelnud selle üle, et kuna osta auto, kas teha seda kohe või nt talvel.
Viimasel ajal on meil mõlemil Kertuga saanud villand sellest, et elame ägedas riigis aga elame justkui korteris – me pole terve suvi linnast väljas käinud vaid oleme terve aja toas passinud ehituslärmi käes.
Teiseks väga suureks faktoriks on see, et jube-JUBE tüütu on igalpool taksoga käia ning tegelikult see piirab meie käike, sest tülikas oleks mingit poodi nähes BOLTi taksojuhile öelda, et ou, peata kinni korras. Ja no jalgsi poodides käimine on nii energiaröövel selles kuumuses.
Ilma autota ehitusasju ajada on sama nagu öeldakse beebidel- üks suurem tegevus päevas, ehk siis meie jaoks üks pood või poodidegrupp päevas. Ja no sellise tempoga ei jõua mitte kuhugi.
Lühidalt öeldes, meil on autot vaja.
Pisut autodest –
Autod siin on pigem kallid. Seda siis sellepärast, et maaletoomistasud on mega kõrged. Näiteks 1999.a 2.0 mootoriga auto Gruusiasse registreerimine maksab ca 1750 eurot.
Kohapealt samasuguse Opeli ostmine on lai- laast 1500-2000 eurot
Ja kui tänavapilti vaadata, oleks siis nende seisukord vähemalt hea ja oma hinda väärt ! Ei, täielikud rümakad on Eesti mõistes :D. Ma siin ikka kõigile kohalikele, kellega on jutuks tulnud teema “Gruusia Euroopa Liitu”, olen maininud naljaga pooleks, et väga suur osa Gruusia autopargist läheks pressi alla, kui EU-sse tahta :D.
Ahjaa, lisaks on Gruusias väga palju autosid, mis on parempoolse rooliga, sest need on odavamad. Parempoolse rooli aga kindlasti välistame, sest plaanime autot ka rendile anda. Tundub, et parempoolseid roole siin proovitakse keelustada, kuna maaletoomistasud on nende puhul ulmelised.
Eks mõtteid on palju läbi käinud, mis auto osta. Kas suurem seitsmekohaline või mõni mahtuniversaal. Või hoopis kõige odavam, mis turul on, mis vähekegi sõidab. Või hoopis miskit muud 😉 aga sellest juba järgmistes postitustes.
Meie guesthouse-i toad hakkavad vaikselt valmima ning esimesed külalisedki on juba 1. augustil tulemas 🙂
Tegelikult lausa 2 erinevat seltskonda, nii et suure tõenäosusega oleme juba üle bookinud :D. Õnneks häid lambaid mahub alati ühte lauta palju ja tegemist on meie sõprade ja perekonnaliikmetega :).
Kes planeerib meitele tulla, siis päris kõike me valmis ei jõua, ning siit ja sealt on ilmselt ligadi logadi ja seda täitsa talveni. Aga keda sellised pisiasjad ei häiri, siis olete meile oodatud külla :).
Väikse infona, et
1-8 august oleme täis broneeritud
8-12 august on meie majake kinni, oleme Eestis
Sügisel olen ma (Pärt) alates 7. oktoobrist Eestis, Kertu jääb võibolla kauemaks.
Uuesti võtame bronne vastu ~10. detsembrist.
Ja väikse siseinfona kõigile, kes planeerivad 10-24 oktoober Gruusiat Wizzairiga külastada, siis nende lendudega on hetkel segadus (vaatamata sellele, et pileteid müüakse) – lennujaam on remondiks suletud. Siseinfo allikas on kohalikud uudised ja “klatšimoorid” (juhtus nii, et käisin lennujaama töötajatega veits pralletamas 🙂 ). Eks näha, kas suunatakse kuhugi või tühistatakse :).
Ühel hetkel oli teisele korrusele ka kliimapumpade paigladust vaja. Niisiis sai ühendust võetud paigaldajatega, kes kohapeal käisid ja hinnapakkumise tegid.
Kuigi esialgu olin pakkumisega nõus, siis hiljem arvutama hakates mõtlesin kellegi teise võtta. Kahjuks aga jõudsid kliimamehed juba minust ette ja olid järgmine päev platsis. No mis seal ikka, jään oma sõnale kindlaks ja teeme ära.
Niisiisi esimesel päeval paigaldasid nad siseosad ära ja siis hakkasid tüübid mulle seletama, et siin moodimoodi ei saa, kui tuleb tõstuk võtta. Et rääkigu ma naabriga läbi, ajame tõstuki tema hoovi ja teeme ära.
Mulle see mõte väga juba esimest sekundist saati ei meeldinud, ei taha seda asjaajamist ja naarbile eluks ajaks võlglaseks jääda, et ta muru ja taimed rikkusin.
Eriti ägedaks muutus see mõte aga nende teisest lausest alates, mil nad teatasid, et ma pean tõstuki eest maksma 150gel-i lisaks, ehk 50 eurot.
See on umbes sama, et kutsud ehitusfirma objektile, lepite hinnas kokku ja siis pärast ütleb firma, et oot pool peab juurde maksma, me pidime ju tööriistad ka ostma :D.
Kuna keelebarjäär oli vahel, või nad ei tahtnud aru saada, kui seletasin neile, et te ju nägite objekti ja tegite pakkumise paigalduse kogusummale – mul on täitsa savi kuidas te need paigaldate :D, siis otsustasin, et lihtsam on mitte vaielda ja öelda, et tõstukit naaber ei luba ja ongi kõik. Juba kiusu pärast. Võtku rendist pikk redel ja ärgu otsiga kõige lihtsamat lahendust niigi ülemakstud summa pealt :).
Vaatamata sellele, et pikka redelit nad rentida ei viitsinud/raatsinud, said pumbad paigaldatud, kõik jäid ellu ning meie Kutaisi külalistemaja külastajad saavad kuumal ilmal toas jahutust :).
Otsustasime ikkagi eestlastele kombeks jaanipäeva pidada.
Kutsusime külla sõbra Giorgi Ukrainlasest pruudiga, naabrid ja ühe Iisraeli-Kasahstani paari, kes Kutaisis elavad.
Niisiis oli meil õhtu otsa korralik keelekümblus mitmes keeles, kuna kõik inglise keelt ei rääkinud. Vahepeal oli päris naljakas, et poole jutu pealt keegi ise arugi saamata läks üle inglise keelelt vene keelele ja vastupidi :D.
No ja muidugi enne pidu oli vaja ju ettevalmistused teha.
Lisaks oli loomulikult vaja Eesti õlut sebida 😀
Kurjad keeled facebooki grupis “Eestlased Gruusias” rääkisid, et Saku õlut müüakse Batumis ühes poes. Võtsin poega ühendust, et küsida, kui palju neil miskit on ja kas nad on nõus mul Kutaisisse saatma. Öeldi, et on aga ei saadeta. Käisin veel peale järgnevatel päevadel ja siis öelda, et pole enam saada. Kurat seda teab, äkki keegi tõesti ostis kõik ära. Kuniks ! 2 päeva enne jaanipäeva saatis üks eestlane mulle poest pildi, kus oli kõvasti Saku orginaali ja Manchesteri.
Niii. Leidsin ühe vahva inimese, kes oli nõus aitama transpordiga Batumi-Kutaisi, edastasin kõik poe andmed ning autojuht igaksjuhuks helistas poodi ette, et pangu kaup valmis. Poest öeldi, et pole, otsas on.
Kahtlane, krt kahtlane, kui varem juba öeldi, et otsas ja 2 päeva tagasi tehtud pildil on olemas. Uurisin pisut ja selgus, et olin vale aadressi andnud, Batumis on 2 poodi. Kõne teise poodi ja vastus sama, et otsas on.
Ma ei jätnud jonni, palusin uuesti helistada ja öelda, et krt pildil ju oli 2 päeva tagasi. Siis öeldi, et aa jah, on küll, arvasime, et 0.33 purki soovite (sest olin facebookis viimase lausena küsinud, et mis muidu väike purk maksab).
Jehuu! 30 GEL ehk 10 euri transpordi eest ja juba õhtul ootas ukse taga meeldiv üllatus.
Ostsin loomulikult poe tühjaks orikast :D.
Mis me ära unustasime? Ahjaa, ennast korda teha.
Juuksuriskäik on ikka naljakas siin, öö ja päev Eestiga. Tempo on hoopis teine, terve lõikuse aeg käib elav jutustamine juuksuritel omvahel, kätega vehkides ja žestikuleerides. No ja Pärke nunnutamine ka muidugi. Ahjaa, siis vahepeal peab telefonis chattima kellegagi või youtubest laulu valima. Või siis hoopis meile Gruusia keelt õpetada :).
Kertu lõikus läks 8 gel, ehk alla 3 euro ja minu lõikus 12 gel, ehk 4 eurot. Lisaks sai Kertu veel tassi kohvi ja hunniku lapsehoidjaid. Väga vahva oli :).
Käisin taksoga veel kiirelt poes enne pidu, ning õnneks taksos jalgade juures vedelev saiatükike tuletas meelde, et peab “purit” ka ostma, ehk kohalikku lootsikukujulist saia.
Ahjaa, eestlaste jaanipävale kombeks muidugi sadas terve päeva mingit vihmalaadset toodet ka, samal ajal, kui Eestis oli vist parim suveilm :).
Loomulikult kõik lõpuks tulid ja oli vahva istumine, vihm lõpetas trikitamise ja Giorgi tõi enda istanduse veini, mis maitses ülihäält. Hakkame tõenäoliselt tema veini enda külalistemajas pakkuma, ning lisaks võin öelda, et esimestele külalistele augustis/septembris soovikorral peaks ka jätkuma lõkkeõhtuid :).
Meile on mitmel korral jäänud kõrvu selline lause Eesti allikatest, justkui grusiinid oleks laisad ning väga ei viitsita tööd teha, pigem minnakse poole päeva pealt perega sööma vms.
Nii palju, kui meie kogemus ütleb, siis päris nii see pole. Tehakse ikka väga pikki tööpäevi ja sõltumata päevast.
Praegusel teise korrue meistril on küll reeglina pühapäevad vabad, aga enamasti kuluvad need poodides materjali ostmisele.
Minigl määral laiskus vastab tõele, aga selles valguses, et vähemalt meie kogemustele toetudes enamus töömehi iseloomustab lohakus ja alati lihtsaima vastupanu teed minek, mis kohati on päris naljakas (toon lõpus mõned näited).
Lohakus seisneb selles, et ega väga midagi kinni ei viitsita katta, lökerdatakse kõik kohad täis, prügi lendab alati kus kurat (lemmik koht on naabrikrunt), jalatseid kunagi keegi jalast ei viitsi võtta jne jne ning kvaliteet on alati sihuke, et noh… jah.. pole veel ühtegi tööd näinud, mille üle vinguda ei saaks – ja tegelikult oleme me suht tolerantsed.
Eks tihti ilmselt turg paneb asja paika, et võibolla tahetaksegi kõige odvamat lahendust ja odavamaid mehi, aga
ikkagi läbiv joon on kõigil sama – teen oma töö ära kuidagi ja nägemist. Mitte, et mõelda selle peale, et teen oma töö hästi, mind kutsutakse ka järgmine kord ja võin vabalt selle eest rohkem raha küsida. Kokkuvõttes teen vähem tööd ja teenin samapalju või rohkemgi. Eks kindlasti mõned on selle mudeli ka läbi närinud ja hetkel teisel korrusel tundub selline mees olevat.
Aga mõned näited meie puhul:
Majja sai eelmine hooaeg paigaldatud keskküte gaasikatel ja radikate trassid. Firma tundus üliasjalik, teevad kalli küttelahenduste poega koostööd ning tööbuss on neil mulguni materjale täis ( tavaliselt siin ühelgi meistril endal ühtegi materjali kaasas pole. Nt kutsud kellegi põrandat lihvima, siis pead temaga koos lihvpaberit minema ostma või katusemehe silikoniga möllama, siis minnakse eraldi silikoni ostma… mitte, et elementaarsed asjad oleks kohe olemas ja hoiaks aega ja raha kokku).
Igatahes, paigaldati kõik asjad ära, muidu tundub kõik tiptop, aga katla alt ühendused tilguvad. Lohakalt tehtud ja 100% nad ise nägid ka seda kontrollides, aga lihtsalt lasti üle. No päriselt ka vä?
Et siis selle asemel, et lihtne asi korralikult teha, on lihtsam asi lohakalt teha ja hiljem uuesti tulla garantiitööd tegema :D.
No ja kõige parem nali oli see: Olin ise samal ajal Kutaisist eemal, kui need mehed majas meil möllasid.
Andsin üheks ülesandeks teisele korrusele põrandaküte panna. Niisiis ühel päeval heliseb mu telefon (läbi tõlgi) ning keskküttemehed olid küsinud, et kas ma olen kindel, et ma tahan ikka seda põrandakütet? Ma ütlesin vastu, et jah, miks selline küsimus? “No sellepärast, et põrandamehed olid öelnud, et see pole hea mõte, sest vesi kahjustab torusid”.
Krt ma olen vist terve elu valesti teadnud, arvasin, et veetorud ongi vee jaoks :).
Ilmselt proovisid nad lihtsalt viilida selle tegemisest…