Mõnikord, kui tundub, et mõni töö käib üle jõu, siis abi võib tulla täiesti ootamatult.
Aia nurgas oli eelmise omaniku valatud koera aedik koos kuudi ja sodiga. Kuudis küll koeri enam ammu polnud, sellegipoolest loodus tühja kohta ei salli ja sealolid end sisse seadnud 6 skorpionit. Kuut sai lõkkesse, lõhkusin aiapostid välja, kuid siis asusin betoonplaati enda piigiga lõhkuma. Sihuke tunne, et seda tööd teed lõputu aja ning lisaks peab selle sodi ju ära ka tassima… Ja seda kõike üksi sellisel kuumuses ja valusa seljaga…
Kertu istus peenras, kui avanes meie värav ja lapsed tänavalt panid Kertu fakti ette, et “tulime sulle appi”. Kertu oli veits hämmingus ja küsis, et olete kindlad ikka? “Jaa, loomulikult” . Kertu suunas lapsed minu juurde, et äkki on abi vaja lammutamisel, kuid mainis lastele, et mul pole rohkem kindaid anda. Selle peale ütles Ilia , et “Meil pole ju kindaid vaja, meil on käed” . Järgmisel hetkel oli meie aias ca 15 last, kes kõik tegid midagi, kes peksis betooni kuvaldaga puruks, kes piikas betooni, kes tassis välja tänavale.
Isegi Pärke sai lapsehoida, et Kertu saaks tööd teha.
Mega lahe!
Kostitasime tasuks lapsi limonaadi ja jäätisega, kuid sellepeale nad hoopis tänasid korduvalt, justkui oleks meie neile vastu tulnud :D.
