Sai selgeks, et soovitud autot kahjuks Kutaisist ei leia. Ilmselt leiaks, aga ei jõua oodata nii kaua, kuni miskit müüki tuleb. Igaksjuhuks hoidsin juba varem silma peal ka pealinna masinatel, ning seal hakkas silma üks valge maasikas. Kirjutasin omanikule ja too väitis, et on müüdud. OK kahju.
Sellegipoolest otsustasin sammud seada Tbilisi poole. Enne minekut vaatasin, et sama auto on uuesti müüki tulnud!
Kahtlane, aga samas ka super! Tundub väga korralik pill.
Pärast ca 4h bussisõitu olin pealinnas ning võtsin takso.
Poole tunnine taksosõit 6.5 euro eest ning kohustuslik vestlus taksojuhiga, et kust pärit olen ning muud jutud peetud, pakkus muuseas taksojuht mulle kohe suitsu. Keeldudes oli ta küllaltki imestunud, et mis asja, normaalne mees, aga ei suitsetagi? Sellepeale küsis, et marihuaana? Kuuldes ka sellele eitavat vastust, küsis ta naljatades “Kokaiin?” Ma omakorda vastasin naljaga, et “No, only heroin”
Taksojuht soovis edu auto ostul ja ma olingi soovitud masina juures.
Esialgu täitsa hirmutas mõte, et pean pealinna liikluses juhtima võõrat autot, kuid polnudki hullu. Tegemist oli siis 2.5liitrise mootoriga, ning see andis mulle kinnituse, et mul oli õigus eelmise auto osas, mida vaatamas käisin ja mille mootor klõbises ja mannetu oli, et tollel olid vist kõik hobused kapoti alt jalga lasknud.
Seekordsel ideaalse seisukorraga autol oli korralik roolilõtk, kliima ei töötanud ja kapotialt õline.
Tänasin juhti lõbusõidu eest ja lasin ennast suvalises bussipeatuses maha visata.
Otsustasin, et lähen ära Gruusia automekasse Rustavisse, mis asub pealinnast ca 40 minuti kaugusel. Ainuke probleem oli, et kuidas saada maantee äärde, kust saaks bussi kinni pidada.
Taksoga näitas ilmatut ringi, ajakulu ja rahakulu, kuna jõgi oli vahel. Google maps näitas aga mingisugust jõeületust, kus äkki jalgsi saab üle. Võtsin takso sinnani ning kohapeal selgus, et läbi võssi jõudis rongisillani.
Win win, võitsin mingisugune paar eurot ja ca 15 minutit ning olingi kiirtee ääres, kust sain juba paari minutiga bussile.
Bussile saada on siin ülimalt lihtne, lihtsalt viipad suvalises kohas käega ja buss peatab.
Noh, loomulikult võiks gruusia keelt osata lugeda, kuna sildid bussidel on gruusiakeelsed. Abiks on ka muidugi kohalikud, kellelt saab küsida :).
Jõudsin Rustavisse. Tegemist on tõelise autop*** märja unenäoga. Tundub, et terve linnak on ehitatud autodega kauplemisele. Siin asuvad siis riigi suurimad automüügi platsid, kus on firmade automüügiplatsid ning kuhu toovad eraisikud enda masinaid müüki. Siin on olemas hunnikutes autopesulaid, remonditöökodasid, valuutavahetusi, söögikohtasid, agentfirmade kontoreid, tollimisvõimalus, ARK ja isegi hotell, kui tahad pikemalt autosid imetleda.
Siin oleks reaalselt vaja elektritõuksi või jalgratast. Õnneks mul oli ühe auto vaatamine päris linnas sees kokkulepitud ja õnneks just sel hetkel, kui tundsin, et ei jõua neid lõputuid parklaid läbi käia, võttis auto müüja minuga ühendust ja lõpetas mu piinad ning teatas, et sobib linnas kokku saada. Bolti ja Maximi ei õnnestunud tellida, seega pidi tänavalt takso võtma. Esimene taksojuht ütles 2 kilomeetrisele sõidule hinnaks 10 lari.
Mulle ikka igalpool maailmas meeldib see taksojuhtide ahnus… Jutumärkides muidugi. Saatsin loomulikult kukele ning liikusin pisut eemale autoturust ja sain takso 3 lari eest.
Lõpuks jõudsin kokkuleptitud masinat vaatama kuhugi autotöökoja ette. Tundus korralik ( noh arvestades eelmisi autosid ja siinset turgu ). Palusin proovisõitu ka, kuid sellest keelduti. Öeldi, et võin kõrval istuda, kui soovin. Oli aru saada, et välismaalast lihtsalt ei usaldata rooli.
Pärast paari korda küsismist veel, siiski nõustuti ka mind rooli lubamast :).
Kuigi hind on kivist ja sentigi alla ei saa, siis sellegipoolest see auto mulle sobib! Jess! Lõpuks leidsime sobiva auto.
Arutame, et kuidas nüüd edasi ja nüüd selgub vahva asi, et kuigi masinal on peal 3.0 mootor, siis passis on 2.0.
No tore küll.. Müüja muidugi kinnitab, et sellega probleeme Gruusias ei tule. Küsisin igaksjuhuks mõnelt Gruusia sõbralt veelt, ning ka nemad väitsid, et vaevalt sellega probleeme tuleb, eriti, et tegemist on väliselt sarnase mootoriga.
Ok mis seal ikka, olen valmis võtma riski. Ma olen enamgi kui veendunud, et kui peaks tekkima probleem, siis vast saab seda ülevaatust siin ka mustalt.
Kuna kell on juba küllaltki palju, tuleb kiirelt tegutseda ostuga. Nüüd selgub see, et müüjale ei sobi pangaülekanne GEL-ides vaid soovib sularahas dollarites. Ning teine tore asi, et täna on ARK kinni.
Ilma ARKi-ta pidi saama siin auto müüki vormistada notari juures, ning see teenus pidi olema ca 7 eurot.
Pärast mõlemad osapooled lähevad enda kohalikku politsei/ARK-i majja ja ongi voila.
Aga…. mul pole raha ja pangakontorid on juba kinni. Üritasin siis pangaautomaate puistata, kuid selgus, et limiidid on peal ning netipangas neid ka muuta ei saa.
Tore!
Pean ööseks jääma siia ääretult põnevasse linna, mis näiliselt tundub koosnevat paarist tänavast, paneelmajadest ja booking.com-i andmetel ühest hotellist. Peaasi, et müüja nüüd alt ei hüppaks…
Broneerisin hotelli ööbimise 21 euro eest ning ees ootas mind natuke aega kinni jäänud hotell, kus kohapeal selgus, et pole ka kliimat. Ahjaa, me pole Kutaisis head ilma juba nädalaid näinud ja täna on lauspäike olnud päeva otsa :).
Järgmisel hommikul sain pangast raha kätte, dollaritesse vahetatud ja suundusime ARK-i.
Kuna eelmine päev oli ARK kinni olnud, olid täna hullud järjekorrad.
Ja pärast seda siis ümber regama. Saalis oli paarsada inimest. Ei kujuta ette, kui kaua see aega võtab….
Eriti äge oli see, et saalis olid kompuutrid, kust sai kontrollida saadavust ja valida endale numbrimärki.
Ägedamad kombinatsioonid olid kallimad ja lihtsamad odavamad.
Ja nüüd siis Eesti – kõrgelt arenenud ühiskond ja e-riik. Hoia alt, saad pisut kriitikat.
Gruusias auto registreerimisel võttis vist kõige rohkem aega see, et ametnik ja müüja itsitasid mu Kutaisi dialekti üle. Noh, teate küll, pealinlase jaoks ikkagi maakas.
Saalis oli paarsada inimest, kuid kogu protsess võttis aega max 15 minutit.
NB: selle sees sain ka kohe näppu plastikust autodokumendid ning kohapeal sai ka kohe uued numbrimärkid trükkida. Ei mingit tundide pikkust ootamist, dokumentide nädalaid ootamist või muud tsirkust ülekannetega vms mis vähemalt vanasti meie ARK-e kimbutasid (ma pole ammu ARK-s Eestis käinud 🙂 ).
Ja olengi õnnelik autoomanik!
Ca 4.5 tundi sõitu ootab ees Kutaisisse, kus Kertu ja Pärke juba pikkisilmi mind ootavad :).
Ahjaa… See pisiasi läks meelest ära, et mis auto me siis ostsime? No olgem ausad, see blogipostitus on maru pikaks veninud, seega sellest juba mõnes järgmises postituses :D.
