Rubriik: Pärt

 

Vastus on lihtne. Hunnikuga probleeme ja ebameeldivaid emotsioone.

Kirjutan natuke pikemalt sellest, mis üllatusi meile eelmine omanik jättis maja ostes. Mõned asjad on juba blogist läbi käinud, mõned mitte. Ehk mõni asi kordub, ärge pahandage , vaid jätke mõni rida vahele :).

Eestis erinevate kinnisvara tehingute puhul alati fikseeritakse, mis jääb sisse ja mis mitte, mis seisus on objekt. Siin aga notariaalses lepingus seda ei kajastata, või noh, vähemalt polnud mul notaris sellest juttugi. Ehk järelikult pidasin ma seda tavaks. Ja noh, ega aus olla, mind see mööbel väga ei huvitanud ka, mis siin sees oli, sellepärast ei pööranud ka tähelepanu :).
Aga tulemus, mis meid ees ootas, oli ikka üllatav! Kui kohalikele rääkisime seda, olid nad ka imestunud, et see pole kaugeltki tava.

Mis meid ees ootas:

1. Majas polnud elektrit, kuigi olin Jabaga (eelmise omaniku lontrusest mees, kes asju ajas) korduvalt vestluses olnud, et elekter on 100% oluline, et jumala eest, ärgu arveid maksmata jäktu vms, et kui tuleme, saame kohe pihta hakata.
Ilmselt polnud elektrit, sest midagi oli kaasa võetud või kaasvõtmise käigus lühisesse lastud ja juhtmed olid maha kärssanud.

Ja no lisaks oli ka elekter maksmata ja seda lausa päris suures summas ca 64 eurot.

2. Veearve olid maksmata ja vesi keerati meil kinni. Veearve oli summas 43 eurot.

Kusjuures kõige huvitavam on see, et kuidas nad said üldse arvetel nii suureks lasta minna, sest tavaliselt tasumata arvete korral, keeratakse suht kohe asjad kinni.Ma ise unustasin elektri mingi hetk maksmata ja tuldi tehti suht kippelt naks naks.

Nende arvete suurused viitavad ikka kuude viisi tarbimisele, sest võrdluseks meie 3 nädala elektriarve juunis oli 30 euri.  Meil on 4 kliimapumpa, elektrilt juhitav gaasikatel, läpakad ja muu träni ning lisaks ehitustööriistad. Neil polnud praktiliselt midagi.
Veel suurem müsteerium on veearve , kui neil oli 43 euri, siis meil oli viimase kuu arve 3,3 eurot.
Arvestades neid arveid- ei tea, kas nad hakkasid viimastel kuudel siin elektriautode laadimispunkti pidama või avasid tuletõrje ekipaažidele tasulise veevõtu koha :D?
Tegelikult olen ma 100% veendunud, et see eelmine jobu meelega lasi veel lakkamatult joosta ning elektril suriseda, n.ö pahatahtlikult, et las see “rikas välismaalane” maksab. Sõber Giorgi ütles väga tabavalt, et Jaba pole mitte ainult finantsiliselt vaene vaid ka vaimselt, ning pigem soovitas mitte aega raisata nende arvete välja nõudmisele.

3. Vannituba oli kasutuskõlbmatuks muudetud, mis rikkus meie plaanid ja segas sissekolimist pikaks ajaks.

 

4. Kuigi maja pidi üle antama 26 november (ning eelmine omanik oli juba välja kolinud oktooberi lõpus) olid ca 19 detsember veel 2 koera meie aias, kes olid rohelisest murust ja taimedest mudamülka alles jätnud.  Pärast ma ei tea mitmendat palumist enda koerad ära viia, toimis ainsana ähvardus, et lasen koerad järgmisel päeval lihtsalt lahti tänavale. Alles siis viidi koerad minema.

 

5. Sees oli ikka täielikult üks null tehtud kõigele ning täiesti käest ära lastud. Kui aus olla maja vastu võttes olin pisut segaduses, et kas tõesti ostsin nii kehvas seisus maja? Täis olin vist? Miski ei näinud välja, nagu oleks võimalik kohe sisse kolida.

 

 

Pildil on ju elutoas ilus põrand, reaalsuses lõpetati pesemine ja hooldamine ilmselt kohe pärast müüki, sest kättesaades oli ilmselt mööblit lohistades kriibitud ja mustade jalatsitega käimisest täitsa tuhmiks ja räpaseks muutunud.
Kõige  ägedam on see, et kõik kardinad ja kardinapuud olid ära võetud peaaegu terves majas. Ma ei ole veel Eestis kuulnud, et keegi vanad rääbakad kardinad eest võtaks.
Aga see pole veel midagi! Kui hästi vaatate, siis nt garaaži pildil on valgus laes. Maja kättesaades seda enam polnud. Isegi juhet enam polnud. Tegelikult olid peaaegu kõik pirnid igaltpoolt välja keeratud ja kaasa võetud. Uskumatu :D.
Ja no kui nüüd pilti vaatan, siis isegi kanalilaudadest on hetkel täielik puudujääk :D.

Majal olid originaalis mingisugused ventilatsiooniluugid kui maja vaatamas käisin.
Maja kätte saades olid ka need eemaldatud. Ühele augule olid ette pandud poest ostetud plastiktaldrikud tutikas pakendis. Täitsa uskumatu, kuidas Jaba neid osta raatsis.

 

 

Lisaks maja taga oli keldri sissepääsu ees korralik metallvärav, mis oli kaasa veetud.
Lasin sinna ette vanad uksed betoonikruvidega kinni, eks tulevikus näis, mida sellega teha.

Mäletan, et kui maja vastu võtsime, siis Jaba näitas, et köögikraan ei tööta, et kui garaažist vesi lahti keerata, hakkab köögis vesi purskama ja kinni panna pole võimalik. Natuke hiljem, kui üritasime seda segistit demonteerida, saime aru, miks see nii on. Ilmselgelt oli eelmine omanik üritanud seda kaasa võtta, aga see ei tulnud lahti vaid läks hoopis katki :).

 

6. N.ö järelkajad. Oeh, kui tüütud need olid… Alustades sellest, et kui maja kätte saime, siis lubas eelmine omanik oma asju veel “kohe homme ära viia”, mida ta loomulikult ei teinud. Mõnda aega hoidsin seda sodi ja siis saatsin prügimäele. Augustist saati on aega oma asju ära viia, mitu kuud ei ela sees juba ja ikka ei saa hakkama.
Ja siis järelkajad teiste  inimeste poolt…
Kohe järgmisel päeval pärast maja kätte saamist tassis mingi vuntsidega härra rõdu alt mingeid torusid minema.

 

 

Mõni nädal hiljem koputasid 2 lähikonna naabrit uksele ja andsid märku, et Jaba oli neile lubanud mingi suure halli kapi ja mingid kapid veel. Tõsi, mingi suur hall kapp vedeles meil toas. Tungivalt tahtsid tuppa tulla ja näidata, mis neile kuulub.
Kuna mul sellest hetkeks oli juba kopp ees “Jaba pärandusest”, siis ütlesin neile, et arutan naisega, et kas meil läheb neid kappe endal vaja.
Järgmisel päeval olid nad tagasi ja küsisid, et no, mis otsustasin. Ütlesin, et läheb neid mõnda aega veel endal vaja, siis võivad endale võtta.
Paar korda käis härra veel ukse taga koputamas, aga ma lihtsalt ignoreerisin, kuniks jaanuaris sai sama härra Davit mind tänavalt kätte ja tuppa kutsus. No ok, pärast külalislahkust lubasin, et mingi kapi võib kohe võtta (tegelikult meil neid vaja ei olnud).

Nädala  pärast olid naabrid värava taga, kusjuures külakostiks kaasa pudel kohalikku konjakit ja seletasid midagi, millest ma aru ei saanud, järeldasin, et jutt käib kappidest, mis lubasin. Kui lõpuks maja taha jõudsime ja ütlesin, et näete võite selle kapi siis ära võtta, siis ega väga selle vastu huvi ei tuntudki, vaid sain aru, et hakati seletama, et Jaba oli lubanud ka mingid vineertahvlid rõdu alt neile. Et väietavalt oli naaber need lausa ostnud Jaba käest.
Pärast mõningast vaidlust andsin alla ja nõustusin, et viige siis minema ning vandusin omaette, et see on viimane kord, kui luban mingil naabril tulla siia seletama.

 

Sama päeva õhtul nägin õues meie toredat naabrit Vazhat, kes hakkas seletama, et need tellised, mis mu rõdu all on, tegelikult need ta ostis Jaba käest. Siinkohal võibolla jäi natuke keelebarjääri taha, aga nii nagu aru sain, siis väidetavalt oli ta eelmisel päeval! nendest Jabaga rääkinud ehk ajal, mil see Jaba polnud ammu enam majaga seotud.
Saatsin naabri pikalt, ütlesin, et mind ei huvita, minu käest ta neid ei saa, need pole ammu enam Jaba omad.

 

Ühest küljest tore ju, et keegi prügi veel minema tassib, aga no ikka situb hinge, kui mingid suvakad sisse marsivad ja teatavad, et mingid asjad on nende omad.

Eestis oleks lihtne sellisel olukorra puhul.
Esiteks juba sellepärast, et sellist olukorda ei teki.
Teiseks sellepärast, et saadaks pikalt ilma pikema jututa.
Siin aga on kultuur pisut teine, erinevalt Eestist, kus kohati naabritele “tere” ütlemine on kuritegu, siis siin suheldakse väga palju naabritega ja inimsuhetel on üldse teine väärtus. Sisserännanuna ei tahaks ju endast ümbruskonnas ebameeldivat ja halba muljet jätta mingi mõttetu prügi pärast, eriti kui ei tea kultuuri, äkki ongi lõunamaadele omaselt tavaline see, et ajaarvamine on segane ning asjade järgi tulla hiljem on ok.

Kuna sellest suhtumisest sai kõrini otsustasin asja lahendada nii, et kirjutasin hoopis Jabale, et mul on kõrini  inimestest enda kinnistul. Maksku mulle enda võlad ära tasumata arvete eest ja siis võibolla annan need asjad üle. Ja öelgu seda kindlasti naabritele edasi. Pärast seda pole ükski naaber meid tülitanud, ning vahvale naarbile kinkisin need kivid niisama mitu kuud hiljem.

Kuna prügimööbel hakkas ka hiljuti jalgu jääma, läksin ise Daviti ukse taha, et tule oma kappide järgi.
Hall kapp viidi minema, teised kapid, mida käidi korduvalt nillimas, nüüd järsku enam huvi ei pakkunudki, küll aga seal küljes olevad nagid :D.
Sellega sai eelmise omaniku päranduse saaga lõpu.

Mida on kõike öelda aga eelmisel omanikul selle kohta, et nõuan ta käest maksmata arvete eest raha ?

Väga lihtne ” now i am drinking with my friends” .. ja ongi probleem lihtsasti lahendatud.  Nii , et kui te jätatate mõne arve, nt Eesti Energiale maksmata, siis lihtne, võlanõudele vastake lihtsalt “praegu ma joon oma sõpradega” :).

 

 

 

 

Pisut juttu viinamarjadest…
Nimelt meil on aias suur hulk Saperavi vilju, mis on kuulsad Gruusia veini viinamarjad. Samast viinamarjast tehakse ka limonaadi.
Meil on viinamarjadega täiesti 0 kokkupuudet ning ei tea midagi nende hooldusest, seega oleme vastavalt enda äranägemisele üritanud toimetada.
Esimest korda oli vaja neid hooldada juba talvel. Sai vaadatud hulk videosid youtubest, et msi tegema peab, kui aga tegemise aeg kätte jõudis, tulis hoopis lumi maha…

 

 

Kuna pidime Eestisse ära tulema, jäi meil aega napiks ja pidime selle töö palume teha sõbral Davidil. Teoorias oli siis vaja ära lõigata uued noored kasvud.

Nüüd kevadel on ilusti viinamari roheline ja sõbra Davidi sõnul tahtis uuesti hooldust.
Selkorral siis sain nii palju aru, et tuleks ära lõigata otsad, millel pole vilju, et rohkem energiat läks justnimelt viljadesse.
Esimesel korral üritasin miskit teha, aga ega väga ei teadnud, mis teen. Lõikasin vaid allapoole ulatuvad oksad, mis ei kandud midagi.

 

 

Järgmise päevade ja nädalate jookul jalutasime ringi ja jälgisime mida kohalikud teevad, s.t vaatasime, kellel on lõigatud taimed ja kui palju.
Tundus, et tahab veel pügamist. Sai veel youtube-i videosid vaadatud ja nüüd tundus, et saan midagi juba aru, mis tegema peab.  Ainuke segane asi on see, et miks on osadel kohalikel viinamarjad pritsitud üle mingi valge asjaga. Ei tea, kas mürk või väetis.

Pügasin pisut agressivsemalt, sest rohkem valgust ja energiat tagades pidid tulema magusamad marjad.
Nüüd nädalake hiljem kahjuks on osad marjad ja oksad musta värvi pöördunud ning ära kuivanud.
Ilmselt sai liiga palju lõigutud? Või oleks pidanud ka väetama?
Ei tea… Õnneks on viinamarju puul piisavalt niisama pugimiseks. Ega polnudki plaanis veini teha :).

 

 

 

26.mail oli Gruusia iseseisvuspäev, mis oli suur riiklik püha. See kuupäev tähistab Venemaast iseseisvumist 1918. aastal. Kuna kahjuks Gruusial pole ka sarnaselt meile naarbiga vedanud, siis 1991.a 9. aprillil pidid nad uuesti tõestama, et ei taha tiblastani alla kuuluda.

Käisime sel puhul kesklinnas jalutamas ja vaatamas, mis toimub. “Raekoja plats” oli sel puhul kõiksugu sõjatehnikat täis ning keskpark oli täis meelelahutust kõigile, nii lastele kui täiskasvantuele. Müüdi igasugu  koduseid maiustusi, kunsti, veini ja  muud sarnast. Kuna ilm oli nii palav, siis kahjuks väga kaua ringi tuuseldada ei saanudki.

 

 

 

Natuke n.ö taaskasutust ka.
Majal oli ostes ees 2 pakettakent, ülejäänud vanad puitaknad. Kuna panime tumeda raamiga aknad, siis vanad plastikaknad jäid üle. Sõber Giorgi ütles kohe, et on olemas koht, kus neid vanu kokku ostetakse.
Kuna meil autot pole, siis üritasin neid aknaid facebookis müüa. Hinnaks panin kokku 100 lari. Uue ühe tüki hind peaks olema ~100 dollarit.

 

 

Uuh, siin riigis millegi müümine on karm (kui keelt piisaval ei oska) Miks? Sest siin inimesed suhtlevad teineteisega igal võimalusel päriselus või telefoniteel.
Kui paned miskit müüki ja paned kirja kõik ausalt, et oled umbkeelne “loll turist” ja eelistad suhtlust ainult läbi messengeri, siis ikka esimese asjane küsitakse su tel nrit ja ilma selleta ei lepita suhtlemast.
Lõpp kokkuvõttes kaks huvilist, kes helistasid ja lubasid lähipäevil tulla ja ära osta seda ei teinud. Noo jah, kuna teen Eestis igapäevaselt müügitööd, siis ei võta väga südamesse neid lubajaid, või isegi õigem on öelda, ei võta neid “tulen lähiajal vaatama” inimesi kunagi tõsiselt.

Igatahes otsustasin selle umbkeelse suhtluse asemel pühendada oma vaba aeg millelegi muule ja kinkisin need aknad meie vahvatele naarbitele, kes kusjuures just hetkel teevad juurdeehitust ja aken on neil puudu.
Natuke jäin küll hiljaks, kuna aknaauk oli juba valmis, aga andsin märku, et kui vaja ei lähe, võivad ju maha müüa :).

Muideks facebookis kolades panin tähele, et siin jäätmejaaama viimise asemel müüakse neid suure tagumikuga telekaid (mille ma ka ühe prügihunnikusse tõstsin) ~50-100 lari eest.
Eesti ärimehed! Teie võimalus! Konteiner telekaid täis ja teele!

Ja lõpetuseks väike vahva selfie, mille tegi Pärke.

 

 

 

 

 

 

Niisiis, mõned pildid oleme võlgu juba pikka aega.

Olime märtsist kuni maini Eestis ja tagasitulles ootas meid krundil ees korralik džungel.

 

 

 

Tegelikult on see kõik väga põnev, sest talvel polnud meil õrna aimugi, mis puud ja põõsad meil aias kasvavad. Lisaks muudab see kogu oleku tunduvalt hubasemaks, vahelduseks ehitusläbule, mis nt maja ees vedeleb. Eks suve lõpus teeme otsused, mis jääb ja mis läheb.

 

 

 

 

 

 

 

Minu esialgne mõte oli. et ostab vikati ja teeb sellega puhta vuugi, kuniks saame pinna tasandatud ja päris muruniiduki ostetud. Aga tuli välja. et päris vikati leidmine nii lihtsaks ei osutunudki. Leidsime turu pealt ainult n,ö käsivikateid ilma varreta. Kertu tõi mind pisut mõistusele, et vikatiga ei viitsi ma ilmselt elusees jännata.
Seega tuli ikkagi otsida trimmer.

 

 

 

 

 

Välja sai valitud turult 270 larine, ehk ca 80 euri maksev väiksemapoolne hiina ime. Lisaks kingituseks sai Pärke segu valmistamise kanistri ning mina 2 taktilise õli :).

 

 

Nagu ikka, kujutasin ette, et mis see ära ei ole, tunnike tööd ja valmis.
Reaalsus oli aga see, et aed on (ilmselt aastate jooksul) nii käest ära lastud, et see töö venis ikka väga pikaks.
Taga-aiast ei hakka isegi rääkima mitte, künkad, mättad ja hunnikutes juurde puitunud maltsa ja muud sodi, nööre ja traate, millesse trimmer takerdus pidevalt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kirsiks tordil sain esimese õhtuga juba trimmerist jagu ja trimmipea lendas juppideks ning välja suretamise nupp lõpetas koostöö. Odav Hiina riist, ega väga palju ei lootnudki.

 

 

 

 

 

Kiire mägiaivari stiilis nipukaparandus aitas lõpetada strateegilised kohad ning oligi esimseks õhtuks kõik, kui asi lõplikult laiali lendas. Õnneks leidsin järgmisel päeval uue trimmipea 3.5 euro eest.
Muidugi esimsel korral päris lühikeseks ei saanud niita, kuna esmasel korral oli vaja üldse ülevaade saada, mis seal heina sees on.

 

 

 

 

 

Kusjuures tundub, et siin enamus inimesi kasutabki trimmerit, mitte muruniidukit oma aia niitmiseks.
Eestlaste, kui muruniiduki armastajate jaoks on see ikka väga kummaline.

Eks näis, kui mingi hetk haljastuse ära teeme, mis meie lapikesest saab :).

 

 

 

 

 

 

Ahjaa, see osa jäi ka mainimata, et kui ma siin trimmeri käima tõmban, on see jällegi tippsündmus ning naaber tuleb igakord vaatama, mis ma teen :D.
Teise õhtu trimmerdamine lõppes sellega, et naabrid kutsusid külla ning lihtsast paari tunni tööst sai kolme päeva töö 🙂

 

Pikalt pikalt oli meil sotisaaleluga täielik vaikus, ehk suhelda polnud kellegagi.
Nüüd aga viimasel ajal on järgnenud laviin sotsiaalelu.

Esiteks saime mingi päev kokku sõbra Meigo vanemate ja õe ning õeperega, käisime restoranis ja pärast seda meie juures.

Teiseks vahepeal oli sihuke vahva üritus nagu Kutaisis elavate välismaalaste kokkutulek, kus ma käisin. Kokku ca 25 inimest, igast rahvustest. Täitsa vahva oli, sai mõned kontaktid loodud ja pisut sotsiaalelu elatud. Mul vedas täiega, et jäin sinna tund aega hiljaks (sest korraldaja oli vahepeal toimumisaega tund aega varasemaks muutunud), sest ühte laua otsa olid kogunenud ingl. kõnelevad inimesed ja teise vene keelt.
Kohati oli küll päris naljakas seal seltskonnas iga natukese aja tagant jälle ja jälle sama juttu rääkida, mis ma Kutaisis teen, aga noh, eks see käib asja juurde, kui rahvast on palju. Kõrval oleva prantslase Xavieriga mõtlesime juba vahepeal, et peaks mingi hea vale välja mõtlema ja kõigile erinevat juttu rääkima. Tegelikult Xavier kohalik elanik pole, ta on lihtsalt hetkel siinkandis reisimas. Küll aga on tegemist väga muheda kutiga, pärast miitingut käisime tegime vanalinna pubis veel paar õltsi. Ja uskuge või mitte, ta räägib inglise keelt ilma jubeda prantsuse aktsendita.
Ahjaa, siinkohal peab ära mainima, kui hea on Kutaisis väljas käia, nimelt selles restos oli 1 õlu 1 eur :).

Nädalake hiljem võtsin ma ühendust ühe Ameerika perekonnaga, kes olid ka miitingul mu kõrval, ning pakkusin välja, et teeks grilli meie pool.  Juttu jagus kuni hilisõhtuni ning päris vahva oli.

Nad müüsid aasta tagasi kõik oma maise vara ära ja kolisid siia ning plaanivad siia maja osta ja pikaaegselt sisse seada, põhjusteks siis see, et ei meeldi USA elustiil, ebastabiilsus, ebastabiilsus rahatrükiga, politikaga jne ning vaatasid maailmakaardi ja mõtlesid, et Gruusia võiks päris äge koht olla.
Mingi hetk hilja õhtul, kui nad koju sättisid, oli laud veel  kaetud ja hammas parajalt verel, kutsusin pärast veel naabrid külla meie istungile :). Seega said ka traditsioonilised toostid tehtud naiste, laste, vanemate, tervise jne eest.
Naabrimees tegelikult väga napsi ei tahtnud, kuna pidi järgmine päev tööle minema, aga ma ikka käisin peale hoolega, ning surusin talle “viimase tuisutopsi” ma pakun, et ca 5 korda :D.
Vist tegin omamoodi tagasi Gruusiale kõikide nende kordade ees, mil ma pole tahtnud juua ja kohalikud selle vastusega nõus pole olnud :D.
Peab tunnistama, et kui naabrimees ära läks, siis kasutasin ära enda parajat konditsiooni n.ö sõbrunemiseks ja suhtlemiseks ning võtsin sammud sisse paarsada meetrit eemale oleva nurgakese juurde, kus kohalikud tavaliselt aega surnuks löövad. Niisiiis sain sealt alles kell 3 öösel koju :D.

Kui vahepeal olime juba ära harjunud, et mitu nädalat pole kellegagi rääkinud, ega näinud, siis nüüd oli küll juba isu täis tina panekust ja suhtlusest.
Kolm päeva hiljem,  kirjutas mulle prantsalne Xavier, et ta tuleb tagasi Kutaisisse ja võiks välja minna. Oeh. No kohe üldse ei taha, aga krt seda teab, kuna jälle saab :D. Seega sai  mauratud kella 2-ni öösel.

 

Xaweryer andis öösel  märku, et ta on järgmine päev veel viimast korda Kutasis, et võiks vabalt  veel kokku, saada, et tuleks meile nt külla. Rõhutasin igaksjuhuks 5x, et võime seda teha, “but without drinks” :).
Tegime väljaskäigust väikse selfi ka, kus ma mingilpõhjusel näost pannkook olen ja Xawery pani selle feisbuuki, kus peatselt tuli kommentaari pildi alla Iisraeli kuti poolt (kes oli ka välismaalaste miitingul)  “When will we meet for a beer together?”

Tundub, et see vanasõna ” kus on, tuleb juurde” peab ikka täiega paika, antud juhul siis sotsiaaleluga 🙂 , kuid noh, kui aus olla, peaks hetkel veits pausi, aga noh… jaanipäev on ju homme ja külalised on juba kutsutud :D.

 

Niisiis vahepeal on nii mõndagi toimunud.
Esiteks pidid ca 26 mai meie juurde tulema teist korrust renoveerima 2 härrat.
Kui 31. mail lõpuks uurisin, et kas on tulemas või mitte, tuli vastuseks, et ei  saa ikkagi tulla, et tõsised pereprobleemid? No ok, mis seal ikka.  Päris huvitav oleks teada tegelikku põhjust, miks nad ära ütlesid, ei tea, kas äkki leidsid parema objekti, kus ei pea suhtlema välismaalasega vms.

Ruttu oli vaja leida uued tegijad ning täpselt ühel mehel oli kellegi objekt ära vajunud. Kui teised mehed on kõik hinnad öelnud ruutmeetri järgi, s.t pahteldamise ruut, plaatimise ruut jne, siis tema ütles terve teise korruse remondi.
Kahjuks hind küll tuli liigagi krõbe, kui arvutasin teiste meeste ruutmeetri hindade järgi, kuid kui aus olla, ega ma kindel pole, kas nt seina ruutmeeter oleks tähendanud ka n.t kaablide vedu või pistikute freesimist.

Tegelikult kaablite vedasime tegin ma enamjaolt ise ära, kuid kuna nüüd on tegemist ikkagi n.ö võtmed kätte hinnaga, siis seekord ma ise ei hakka kõveraid pistikupesasid freesima :D.

Kokkuvõtlikult läksime seda teed, et võtame asjaliku mehe (selles osas usaldasime kohalikku sõpra Davidit), peaasi, et saaks selle remondiga alustada ning oskaja inimene oleks. Lõppkokkuvõttes ei räägi me siin erinevusest 10-20 000 euri vaid erinevusest 1000-2000 eurot.

Sellest on kohe aru saada, et see uus mees on umbes 100 korda, või noh pigem isegi ca 200 korda asjalikum, kui Avto ja ta paarimees.

Igastahes ehitus algas ja ehitaja prognoosis,et pooleteise kuuga on valmis, ehk pigem  oleme graafikus ja hakkame broneeringuid vastu võtma juuli kuust :).

Ja lõpetuseks üks vahva pilt ehituspoe laost. Mis sa teed, kui tahad kõiki kipsplaate korraga tõsta? Loomulikult kõik khinkaalikõhud tasakaalustama!

 

Gruusia keele õpe käib  tasa ja targu, abiks on meil sõnastik, poetädid ja naabrid.
Lugesime eile õhtul kokku ning saime tulemuseks ~300 sõna ja fraasi, mida oskame, lisaks siis numbrid.
Minu jaoks võbolla natuke keerulisemkas muudab õppe see, et paralleelselt proovin ka oma vene keelt täiustada ning hetkel kohapeal ehitusliku poole ajamine käib pigem vene keeles.
Eelmine kord, kui Eestis käisin ja pidin vene keeles mõne kliendiga suhtlesime, siis ikka väga raske oli ennast tagasi hoida ja mitte öelda Gamarajoba(tere), Nakhvamdis (nägemist) või jutu sees jaatavalt kinnitada (ho) . Ehk oht on mitme keelega korraga putru suust välja ajada :).

Aga mõned asjad veel, mis keele õppe siin raskeks muudavad:
1. Hääldus. Kõik need krõgisevad häälikud on meile, eestlastele rasked.
2. Hääldus. Kui loed raamatust nt sõna “Othkasi” (hääldus O tähe peale märgitud) ja lähed poes ütles, et othkasi grami vorsti nt, siis müüja ei saa midagi aru, sest õige hääldus peaks olema hoopis othkassi.
3.Hääldus. Kuulmise järgi on ääretult raske seda keelt õppida, sest paljudes sõnades on järjest mitu kaashäälikut, mida nii väga ei rõhutada. Näiteks sõna “päike”- “mze” . M- tähte nii väga ei rõhutata, siis on natuke raske aru saada kuulmise järgi, kas nze või mze.
4.Ja viimaseks punktiks võiks olla Veerimine – tegelikult see mure on ka vene keeles ja ilmselt ka kõigis teistes keeltes. See, et sõnad on tihti maru pikad ja keerulised, ning see võtab ära motivatsiooni seda ära õppida.

Keelte rääkimisega on siin aga nii, et noored räägivad inglise keelt, vanemad inimesed vene keelt, mõned nooremad ka saksa keelt. Mõned ei räägi midagi lisaks gruusia keelele. Kusjuures päris lapsed räägivad väga head inglise keelt.
Kahjuks on muidugi  siin sama probleem, mis meil ka Eestis, et kui tuleb võõrkeelne inimene, siis automaatselt minnakse üle võõrale keelele. Nt Eestis on ju tavaline, et kui tuleb vene keelt kõnelev klient, siis minnakse üle vene keelele.
Tüüpiline olukord on see, et nt turul lähme mingeid juurikaid ostma, teretan kohalikus keeles, küsin palju maksab ja siis müüja vastab hinna hoopis vene keeles. See suhtumine võib meie, kui “turistide” jaoks mugav olla, kuid tegelikult teeb karuteene – tahaks ikka kohalikku keelt harjutada. Kui mõne hääldusega olen mööda pannud, on mõni noorem müüja ka küsinud, et “do you speak english” , ma olen viiskalt vastanud “yes, I do” ja edasi üritanud gruusia keeles õige hääldus kätte saada :D. Kohalikud poetädid aga juba teavad, et kalkulaatorilt hinnanäitamine on nõrkadele ja aitavad meil keelt õppida öeldes numbreid ning õpetades sõnu :).

Muidugi omaette teema on numbrid siin riigis, nende süsteem on väga põnevalt lahendatud, võibolla ka esialgu tundub paras peavalu.
Nimelt 1-20 on mingil määral sarnane meie süsteemile, nt othki on 4 ja tothkmeti on 14, sami on 3 ja tsameti on 13 .
20-30 on väga loogiline ja sama, mis meie süsteem , 24- otsdaothki  ,23 -otsdasami .
30+ läheb asi huvitavaks, nimelt sõna 30 saadakse kokku kahest sõnast – 20 + 10 , ehk 30 on otsdaati (otsi=20 , ati =10). 34 saadaks kokku aga 20(otsi) +14(tothkmeti) ehk otsdatothkmeti .
40 alates meenutab natuke vene keelt, kuna number 40 on absoluutselt erinev ja pole millestki tuletatav – ormotsi.
Number 50 on jällegi 40+10  ormotsdaati. Jne jne.
Siis omakorda ajab juhtme kokku see et kui lisanduvad komakohtad, nt poes, kui toode maksab 34.54,
otsdatsameti ormotsdatothkmeti . Palju keerulisi numbreid järjest 😀
Ma loodan, et siinkohal villast ei pannud, meil päris selged veel need suuremad numbrid pole 🙂

Eesti numrbisüsteem on võrreldes teiste keeltega ikka täielik meelakkumine.

 

Kuna meie kuu aega vana külmkapp andis juba talvel otsad, pidime nüüd sooja ilmaga kiiremas korras selle asja korda saama.
Sai siis algul käidud poes, kust sai see ostetud. Sealt sain kiirelt targemaks, et peab helistama hoopis mingile numbrile, kes tegeleb üleriigiliselt garantiiasjadega. Kuna ma Gruusia keelt ei oska, palusin müüjal seda teha, kes mainis ka korduvalt, et ma ei räägi kohalikku, ainult inglise ja vene keelt.
Lubati 3 päeva jooksul keegi meie juurde saatma külmkappi vaatama.
Pärast neljandat päeva ootamist palusime kohalikul sõbral helistada sinna numbrile. Mingil põhjusel ta ei saanud kedagi kätte, kuna telefoninumber oli lauatelefon ja tema telefonipakett ei võimalda helistada lauatelefonile? Kummaline värk nende telefonipakettidega.
Pärast viiendat päeva helistas mulle keegi ja rääkis midagi Gruusia keeles. Rahvusvahelised sõnad nagu service ja garantii olid paljutõotavad. Üritasin siis meie aadressi seletada, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna aadressi süsteem on siin täielik košmaar. Võtsin siis sammud “külapoodi” abi saamaks. Poetädi Marina aitas meid hädast välja ja tuli pärast lisaks meie juurde veel appi tõlkima.
Niisiis, spetsialist kohal ja mõne minuti pärast  saime juba kasuliku vastuse garantii-härra käest, et jah tõesti on külmkapp katki ja on vaja ära viia.  Aga tal transport selleks puudub, et tal on väike auto.

Marina küsis kohe, et kust ma külmkapi ostsin ning pärast seletusi näitas Gruusia võlu ja ütles, et seal poes töötab ju meie naaber, et mine poodi ja ütle, et sa oled naaber, küll nad siis aitavad.
Kertule tuli meelde, et tõesti selle poe buss seisab siin kandis. No mis see paar tänavat siia-sinna ikka on, naaber ikkagi :D.
Mõni minut hiljem, kui Marina oli ära läinud, helistas ta juba mulle uuesti, et ajagu ma kark alla, ta abikaasa korjab mind kohe peale ja viib poodi ja aitab transpordi sebida. Super! 10 minutit hiljem olime poes ja kaup oli koos, istusin juba kaubikus ja aitasin külmkapi peale visata. Mega tore, kui on nii abivalmid naabrid ja inimesed ümberringi :).

2 nädalat ootamist ja ei midagi garantiist.. Otsustasime, et peab ise surkima. Kohalik sõber helistas garantiimehele ja sai teada, et valmis on. Ootasin viisakalt veel päeva, et ehk toob pood külmiku tagasi nagu lubatud, aga ei miskit.
Seadsime sammud poodi, kus ei teatud midagi sellest, et külmkapp üldse valmis ongi. Igatahes sealt öeldi, et kolme päeva jooksul tuuakse külmik ära.
Kolme päeva jooksul midagi ei juhtunud, neljandal päeval seadsin sammud uuesti poodi ja ütlesin, et dengi njetu problem, et pole võimalik ilma külmkapita elada ja lähme toome selle külmiku ära. Öeldi, et täna juba serviss kinni ja et homme/ülehomme tuukase kindlasti ära. Palusin, et kindlasti homme ära toodaks ning müüja lubas selle peale kindlasti järgmisel päeval helistada.
Järgmine päev kõnet ei saabunud.  Ülejärgmine päev läksin poodi uuesti ja nüüd öeldi et garantii on nädalvahetusel kinni, et esmaspäeval saab alles. Sellegipoolest küsisin garantii aadressi ja telefoninumbrit, sest esiteks ei usu alati saadavat infot ning teiseks ei hakka esmaspäevani ootama, kuni esmaspäevast saab jälle reede vaid sebin ise mingi suvalise kaubiku.
Sain telefoninumbri ja Gruusia keelse aadressi, millest midagi aru ei saanud. Häälduselt oli  tegemist Kukunava tänavaga, kuid ei google ega google mapsi abiga ei suutnud sellist tuvastada. Niisiis helistasin antud numbrile ja pärast viiendat kõnet võttiski keegi vastu(kugi antud number oli üldse pealinna esinduse nr) ning sain talt infot, et täna on servis Kutaisis avatud kella 16-ni.  Kuna häälduselt polnud mul siiani aadressist kasu, siis palusin elektritarvete poes näidata kaardilt, kus see asub. Kuna kell oli juba 15:15, oli vaja kiirelt tegutseda-kohale jõuda, külmik kätte saada ja kuskilt kaubik sebida.  Niisiis tellisin kippelt takso, mis asus 6 minuti kaugusel.
Pärast 6 minutit ootamast kadus järsku tellimus ära. Vahepeal BOLTi-ga juhtub nii.
Jess, uus takso on 3 minuti kaugusel !
Juba mõne aja pärast oligi takso rakenduse järgi kohal- aga taksot pole kusagil. Ootasin veel mõned minutid ja siis kirjutasin taksole täpse poe nime, kus asun. Ikka vaikus. Pärast veel 3-4 minutit ootamist haarasin kaablirullid näppu ja otsustasin igaksjuhuks taksot otsida ning läbi kortermaja kõndides oligi takso seal, täpselt maja taga.
Siin Kutaisis on see täiesti tavaline, et kortermajade alt saab läbi käi maja taha hoovi.
Niisiis asusime teele. Kuna bolti kaart ega ka google maps täpset Gugunova 5a-d ei leidnud, panin sisse suvalt Gugunava 9.  Kohalejõudes seletasin taksojuhile, et oleks vaja tegelikult 5a juurde saada.
Ja nüüd hakkas otsimine. Küsisime kokku vast paarikümnelt inimeselt juhiseid, aga ei midagi. Ükski kaardirakendus ka ei näitanud midagi. Küll juhatati siia, küll sinnapoole. Küll oldi segaduses sellest, miks mul kaablirullid käes on ja küsiti, et mis ma nendega seal aadressil teha plaanin või miks ma lähen garantiisse külmkapile järgi kaablirullidega…

Leidsime lõpuks minig värava, kus oli kirjas 5A, aga seal oli värav lukus ja tundus üldse paras pommiauk- hein niitmata jne. Pärast 32 minutit otsismist  tundus kõik suht lootusetu juba, kuid siis tuli mõte paluda helistada sellele spetsialistile, kes ütles, et meie külmkapp on katki. Ahjaa, muidugi vahepeal sai taksojuhil telefonis nett ka otsa ning käisime seda juurde ostmas :P.
Igatahes spetsialist ütles, et täna on garantii kinni ja see “mahajäetud” värav oli õige koht.  No tore, jäime jälle külmikust ilma, vähemalt nüüd teame, kus see asub. Taksosõit läks kokku maksma sutike alla 3 euro, palusin tal ennast koju viia ja andsin kodu otsa eest viiese lari  asemel kümpa. Vähemalt taksojuht oli rahul :).
Ise ka ei usu seda, aga esmaspäeva hommikul toodi külmkapp koju ära enne, kui jõudsime transporti sebima hakata.
Oh kui hea on külm limonaad, külm/mitte riknev söök ja külm õlu :).

Kogu saagale tagasi mõeldes ei jõua juba ära oodata, millal pesumasina garantiisse viime :):

Pildil on kujutatud väga detailne joonis, kuhu tuleb vahesein ja uks. Kõige parem on see, et vaene sõber Meigo peab selliste jooniste järgi  suutma mulle selgeks teha, kuidas veksellüliteid ja elektrisüsteemi teha :D.
Aga nüüd, rääkides  asjast siis:

Varasemalt on jäänud rääkimata, mis plaanid meil üldse II korrusega on.
Plaanis on terve II korrus külalistemaja päralt jätta. Pikalt sai mõeldud, mis laadi ööbimist pakkuda või millised toad teha. Lõpuks sai otsus tehtud, et pigem teha vähem n.ö numbritube, aga teha erinevad variandid, kuna klientide soovid on erinevad ja seltskondade suurused erinevad. Vaevalt, et korraga tulekski nt 5 broneeringut erinevate seltskondade poolt.

Seega jagasime II korruse kolmeks erinevaks üksuseks:
1.Peretuba (wc/vannituba, magamistuba, magamistuba II diivanvoodiga)
2. Tuba (wc/vannituba, magamistuba)
3. Korter (wc/vannituba, elutuba köögiga+magamistuba)

Lisaks on kõigil neil ka rõdu ja korteril lausa 2 :). Korteril on ka kõige suurem rõdu ja kõige parem vaade.
Kokku võiks siis meie külalistemaja ära mahutada 10-12 inimest ning lisaks omadele saab pakkuda ka all korrusel ulualust.

Tubade jagamiseks peame ehitama paar vaheseina ning wc-d ja vannitoad igasse ruumi.

Tubade hindasid pole veel paika pannud ega pikemalt analüüsinud, kuid tõenäoliselt jäävad need vahemikku 15-35 eurot öö. Konkurentsi jagub siin linnas igalepoole, seega peame välja mõtlema midagi lahedat, mida teistel pole. Mõned mõtted juba liiguvad, kuid kõigepealt oleks vaja asi mingilgi määral käima saada 🙂