Gruusia keele õpe käib tasa ja targu, abiks on meil sõnastik, poetädid ja naabrid.
Lugesime eile õhtul kokku ning saime tulemuseks ~300 sõna ja fraasi, mida oskame, lisaks siis numbrid.
Minu jaoks võbolla natuke keerulisemkas muudab õppe see, et paralleelselt proovin ka oma vene keelt täiustada ning hetkel kohapeal ehitusliku poole ajamine käib pigem vene keeles.
Eelmine kord, kui Eestis käisin ja pidin vene keeles mõne kliendiga suhtlesime, siis ikka väga raske oli ennast tagasi hoida ja mitte öelda Gamarajoba(tere), Nakhvamdis (nägemist) või jutu sees jaatavalt kinnitada (ho) . Ehk oht on mitme keelega korraga putru suust välja ajada :).
Aga mõned asjad veel, mis keele õppe siin raskeks muudavad:
1. Hääldus. Kõik need krõgisevad häälikud on meile, eestlastele rasked.
2. Hääldus. Kui loed raamatust nt sõna “Othkasi” (hääldus O tähe peale märgitud) ja lähed poes ütles, et othkasi grami vorsti nt, siis müüja ei saa midagi aru, sest õige hääldus peaks olema hoopis othkassi.
3.Hääldus. Kuulmise järgi on ääretult raske seda keelt õppida, sest paljudes sõnades on järjest mitu kaashäälikut, mida nii väga ei rõhutada. Näiteks sõna “päike”- “mze” . M- tähte nii väga ei rõhutata, siis on natuke raske aru saada kuulmise järgi, kas nze või mze.
4.Ja viimaseks punktiks võiks olla Veerimine – tegelikult see mure on ka vene keeles ja ilmselt ka kõigis teistes keeltes. See, et sõnad on tihti maru pikad ja keerulised, ning see võtab ära motivatsiooni seda ära õppida.
Keelte rääkimisega on siin aga nii, et noored räägivad inglise keelt, vanemad inimesed vene keelt, mõned nooremad ka saksa keelt. Mõned ei räägi midagi lisaks gruusia keelele. Kusjuures päris lapsed räägivad väga head inglise keelt.
Kahjuks on muidugi siin sama probleem, mis meil ka Eestis, et kui tuleb võõrkeelne inimene, siis automaatselt minnakse üle võõrale keelele. Nt Eestis on ju tavaline, et kui tuleb vene keelt kõnelev klient, siis minnakse üle vene keelele.
Tüüpiline olukord on see, et nt turul lähme mingeid juurikaid ostma, teretan kohalikus keeles, küsin palju maksab ja siis müüja vastab hinna hoopis vene keeles. See suhtumine võib meie, kui “turistide” jaoks mugav olla, kuid tegelikult teeb karuteene – tahaks ikka kohalikku keelt harjutada. Kui mõne hääldusega olen mööda pannud, on mõni noorem müüja ka küsinud, et “do you speak english” , ma olen viiskalt vastanud “yes, I do” ja edasi üritanud gruusia keeles õige hääldus kätte saada :D. Kohalikud poetädid aga juba teavad, et kalkulaatorilt hinnanäitamine on nõrkadele ja aitavad meil keelt õppida öeldes numbreid ning õpetades sõnu :).
Muidugi omaette teema on numbrid siin riigis, nende süsteem on väga põnevalt lahendatud, võibolla ka esialgu tundub paras peavalu.
Nimelt 1-20 on mingil määral sarnane meie süsteemile, nt othki on 4 ja tothkmeti on 14, sami on 3 ja tsameti on 13 .
20-30 on väga loogiline ja sama, mis meie süsteem , 24- otsdaothki ,23 -otsdasami .
30+ läheb asi huvitavaks, nimelt sõna 30 saadakse kokku kahest sõnast – 20 + 10 , ehk 30 on otsdaati (otsi=20 , ati =10). 34 saadaks kokku aga 20(otsi) +14(tothkmeti) ehk otsdatothkmeti .
40 alates meenutab natuke vene keelt, kuna number 40 on absoluutselt erinev ja pole millestki tuletatav – ormotsi.
Number 50 on jällegi 40+10 ormotsdaati. Jne jne.
Siis omakorda ajab juhtme kokku see et kui lisanduvad komakohtad, nt poes, kui toode maksab 34.54,
otsdatsameti ormotsdatothkmeti . Palju keerulisi numbreid järjest 😀
Ma loodan, et siinkohal villast ei pannud, meil päris selged veel need suuremad numbrid pole 🙂
Eesti numrbisüsteem on võrreldes teiste keeltega ikka täielik meelakkumine.
