Täna olime sissetungijad oma majas. 
Läksime õhtul ehituspoodi asju vaatama ja ostma. Ehitusmees jäi veel toimetama. Andsime talle oma võtme 
ja näitasime kuidas uks kinni käib (see veits kipakas meil). Rääkisime veel Pärdiga, et ohh meil on kolm maja võtit, et üks on ukse ees see jääb talle ja ülejäänud on seal kus ikka. Pärast poodlemist käisime veel naabrinaisega jutustamas, Pärke nautis nende pehmet ja turvalist muru. Jõudsime siis lõpuks koju ja siis hakkas segadus, kus võti on. Tavaliselt tegeleb võtmetega Pärt nii ma arvasin ka seekord. Pärt aga arvas et mina võtsin. 
Mõtlesime esialgu, et lähme ehitusmehe juurde järgi, Pärt saatis juba peaaegu ta tütrele sõnumi. Aga.. Siis meenus, et üldjuhul teise korruse rõdu uksi ehitusmees lukku ei pane. Mõtlesime siis plaani kuidas teisele ronida. Pärt leiutas juba käiku mööda aeda ja sealt käte jõul rõdule tõmmata.
. Korra käis mõte ka naabri käest redelit laenata, aga noh, oleme ikkagi eestlased.
Viimaks meenus, et garaažipealne uks on ju ka lukust lahti. Pärke läks sidruni puu alla uudistama,
Pärt tegi mulle pätti, seejärel astutsin ta õlgadele ja olingi garaaži katusel ja majas sees. Üle tee naabrinaine korjas murelid 
ja vaatas mida need hullud välismaalased nüüd küll teevad. Hea, et politseid ei kutsutud.
