Vastus on lihtne. Hunnikuga probleeme ja ebameeldivaid emotsioone.
Kirjutan natuke pikemalt sellest, mis üllatusi meile eelmine omanik jättis maja ostes. Mõned asjad on juba blogist läbi käinud, mõned mitte. Ehk mõni asi kordub, ärge pahandage , vaid jätke mõni rida vahele :).
Eestis erinevate kinnisvara tehingute puhul alati fikseeritakse, mis jääb sisse ja mis mitte, mis seisus on objekt. Siin aga notariaalses lepingus seda ei kajastata, või noh, vähemalt polnud mul notaris sellest juttugi. Ehk järelikult pidasin ma seda tavaks. Ja noh, ega aus olla, mind see mööbel väga ei huvitanud ka, mis siin sees oli, sellepärast ei pööranud ka tähelepanu :).
Aga tulemus, mis meid ees ootas, oli ikka üllatav! Kui kohalikele rääkisime seda, olid nad ka imestunud, et see pole kaugeltki tava.
Mis meid ees ootas:
1. Majas polnud elektrit, kuigi olin Jabaga (eelmise omaniku lontrusest mees, kes asju ajas) korduvalt vestluses olnud, et elekter on 100% oluline, et jumala eest, ärgu arveid maksmata jäktu vms, et kui tuleme, saame kohe pihta hakata.
Ilmselt polnud elektrit, sest midagi oli kaasa võetud või kaasvõtmise käigus lühisesse lastud ja juhtmed olid maha kärssanud.
Ja no lisaks oli ka elekter maksmata ja seda lausa päris suures summas ca 64 eurot.
2. Veearve olid maksmata ja vesi keerati meil kinni. Veearve oli summas 43 eurot.
Kusjuures kõige huvitavam on see, et kuidas nad said üldse arvetel nii suureks lasta minna, sest tavaliselt tasumata arvete korral, keeratakse suht kohe asjad kinni.Ma ise unustasin elektri mingi hetk maksmata ja tuldi tehti suht kippelt naks naks.
Nende arvete suurused viitavad ikka kuude viisi tarbimisele, sest võrdluseks meie 3 nädala elektriarve juunis oli 30 euri. Meil on 4 kliimapumpa, elektrilt juhitav gaasikatel, läpakad ja muu träni ning lisaks ehitustööriistad. Neil polnud praktiliselt midagi.
Veel suurem müsteerium on veearve , kui neil oli 43 euri, siis meil oli viimase kuu arve 3,3 eurot.
Arvestades neid arveid- ei tea, kas nad hakkasid viimastel kuudel siin elektriautode laadimispunkti pidama või avasid tuletõrje ekipaažidele tasulise veevõtu koha :D?
Tegelikult olen ma 100% veendunud, et see eelmine jobu meelega lasi veel lakkamatult joosta ning elektril suriseda, n.ö pahatahtlikult, et las see “rikas välismaalane” maksab. Sõber Giorgi ütles väga tabavalt, et Jaba pole mitte ainult finantsiliselt vaene vaid ka vaimselt, ning pigem soovitas mitte aega raisata nende arvete välja nõudmisele.
3. Vannituba oli kasutuskõlbmatuks muudetud, mis rikkus meie plaanid ja segas sissekolimist pikaks ajaks.
4. Kuigi maja pidi üle antama 26 november (ning eelmine omanik oli juba välja kolinud oktooberi lõpus) olid ca 19 detsember veel 2 koera meie aias, kes olid rohelisest murust ja taimedest mudamülka alles jätnud. Pärast ma ei tea mitmendat palumist enda koerad ära viia, toimis ainsana ähvardus, et lasen koerad järgmisel päeval lihtsalt lahti tänavale. Alles siis viidi koerad minema.
5. Sees oli ikka täielikult üks null tehtud kõigele ning täiesti käest ära lastud. Kui aus olla maja vastu võttes olin pisut segaduses, et kas tõesti ostsin nii kehvas seisus maja? Täis olin vist? Miski ei näinud välja, nagu oleks võimalik kohe sisse kolida.
Pildil on ju elutoas ilus põrand, reaalsuses lõpetati pesemine ja hooldamine ilmselt kohe pärast müüki, sest kättesaades oli ilmselt mööblit lohistades kriibitud ja mustade jalatsitega käimisest täitsa tuhmiks ja räpaseks muutunud.
Kõige ägedam on see, et kõik kardinad ja kardinapuud olid ära võetud peaaegu terves majas. Ma ei ole veel Eestis kuulnud, et keegi vanad rääbakad kardinad eest võtaks.
Aga see pole veel midagi! Kui hästi vaatate, siis nt garaaži pildil on valgus laes. Maja kättesaades seda enam polnud. Isegi juhet enam polnud. Tegelikult olid peaaegu kõik pirnid igaltpoolt välja keeratud ja kaasa võetud. Uskumatu :D.
Ja no kui nüüd pilti vaatan, siis isegi kanalilaudadest on hetkel täielik puudujääk :D.
Majal olid originaalis mingisugused ventilatsiooniluugid kui maja vaatamas käisin.
Maja kätte saades olid ka need eemaldatud. Ühele augule olid ette pandud poest ostetud plastiktaldrikud tutikas pakendis. Täitsa uskumatu, kuidas Jaba neid osta raatsis.
Lisaks maja taga oli keldri sissepääsu ees korralik metallvärav, mis oli kaasa veetud.
Lasin sinna ette vanad uksed betoonikruvidega kinni, eks tulevikus näis, mida sellega teha.
Mäletan, et kui maja vastu võtsime, siis Jaba näitas, et köögikraan ei tööta, et kui garaažist vesi lahti keerata, hakkab köögis vesi purskama ja kinni panna pole võimalik. Natuke hiljem, kui üritasime seda segistit demonteerida, saime aru, miks see nii on. Ilmselgelt oli eelmine omanik üritanud seda kaasa võtta, aga see ei tulnud lahti vaid läks hoopis katki :).
6. N.ö järelkajad. Oeh, kui tüütud need olid… Alustades sellest, et kui maja kätte saime, siis lubas eelmine omanik oma asju veel “kohe homme ära viia”, mida ta loomulikult ei teinud. Mõnda aega hoidsin seda sodi ja siis saatsin prügimäele. Augustist saati on aega oma asju ära viia, mitu kuud ei ela sees juba ja ikka ei saa hakkama.
Ja siis järelkajad teiste inimeste poolt…
Kohe järgmisel päeval pärast maja kätte saamist tassis mingi vuntsidega härra rõdu alt mingeid torusid minema.
Mõni nädal hiljem koputasid 2 lähikonna naabrit uksele ja andsid märku, et Jaba oli neile lubanud mingi suure halli kapi ja mingid kapid veel. Tõsi, mingi suur hall kapp vedeles meil toas. Tungivalt tahtsid tuppa tulla ja näidata, mis neile kuulub.
Kuna mul sellest hetkeks oli juba kopp ees “Jaba pärandusest”, siis ütlesin neile, et arutan naisega, et kas meil läheb neid kappe endal vaja.
Järgmisel päeval olid nad tagasi ja küsisid, et no, mis otsustasin. Ütlesin, et läheb neid mõnda aega veel endal vaja, siis võivad endale võtta.
Paar korda käis härra veel ukse taga koputamas, aga ma lihtsalt ignoreerisin, kuniks jaanuaris sai sama härra Davit mind tänavalt kätte ja tuppa kutsus. No ok, pärast külalislahkust lubasin, et mingi kapi võib kohe võtta (tegelikult meil neid vaja ei olnud).
Nädala pärast olid naabrid värava taga, kusjuures külakostiks kaasa pudel kohalikku konjakit ja seletasid midagi, millest ma aru ei saanud, järeldasin, et jutt käib kappidest, mis lubasin. Kui lõpuks maja taha jõudsime ja ütlesin, et näete võite selle kapi siis ära võtta, siis ega väga selle vastu huvi ei tuntudki, vaid sain aru, et hakati seletama, et Jaba oli lubanud ka mingid vineertahvlid rõdu alt neile. Et väietavalt oli naaber need lausa ostnud Jaba käest.
Pärast mõningast vaidlust andsin alla ja nõustusin, et viige siis minema ning vandusin omaette, et see on viimane kord, kui luban mingil naabril tulla siia seletama.
Sama päeva õhtul nägin õues meie toredat naabrit Vazhat, kes hakkas seletama, et need tellised, mis mu rõdu all on, tegelikult need ta ostis Jaba käest. Siinkohal võibolla jäi natuke keelebarjääri taha, aga nii nagu aru sain, siis väidetavalt oli ta eelmisel päeval! nendest Jabaga rääkinud ehk ajal, mil see Jaba polnud ammu enam majaga seotud.
Saatsin naabri pikalt, ütlesin, et mind ei huvita, minu käest ta neid ei saa, need pole ammu enam Jaba omad.
Ühest küljest tore ju, et keegi prügi veel minema tassib, aga no ikka situb hinge, kui mingid suvakad sisse marsivad ja teatavad, et mingid asjad on nende omad.
Eestis oleks lihtne sellisel olukorra puhul.
Esiteks juba sellepärast, et sellist olukorda ei teki.
Teiseks sellepärast, et saadaks pikalt ilma pikema jututa.
Siin aga on kultuur pisut teine, erinevalt Eestist, kus kohati naabritele “tere” ütlemine on kuritegu, siis siin suheldakse väga palju naabritega ja inimsuhetel on üldse teine väärtus. Sisserännanuna ei tahaks ju endast ümbruskonnas ebameeldivat ja halba muljet jätta mingi mõttetu prügi pärast, eriti kui ei tea kultuuri, äkki ongi lõunamaadele omaselt tavaline see, et ajaarvamine on segane ning asjade järgi tulla hiljem on ok.
Kuna sellest suhtumisest sai kõrini otsustasin asja lahendada nii, et kirjutasin hoopis Jabale, et mul on kõrini inimestest enda kinnistul. Maksku mulle enda võlad ära tasumata arvete eest ja siis võibolla annan need asjad üle. Ja öelgu seda kindlasti naabritele edasi. Pärast seda pole ükski naaber meid tülitanud, ning vahvale naarbile kinkisin need kivid niisama mitu kuud hiljem.
Kuna prügimööbel hakkas ka hiljuti jalgu jääma, läksin ise Daviti ukse taha, et tule oma kappide järgi.
Hall kapp viidi minema, teised kapid, mida käidi korduvalt nillimas, nüüd järsku enam huvi ei pakkunudki, küll aga seal küljes olevad nagid :D.
Sellega sai eelmise omaniku päranduse saaga lõpu.
Mida on kõike öelda aga eelmisel omanikul selle kohta, et nõuan ta käest maksmata arvete eest raha ?
Väga lihtne ” now i am drinking with my friends” .. ja ongi probleem lihtsasti lahendatud. Nii , et kui te jätatate mõne arve, nt Eesti Energiale maksmata, siis lihtne, võlanõudele vastake lihtsalt “praegu ma joon oma sõpradega” :).
