Pikalt pikalt oli meil sotisaaleluga täielik vaikus, ehk suhelda polnud kellegagi.
Nüüd aga viimasel ajal on järgnenud laviin sotsiaalelu.
Esiteks saime mingi päev kokku sõbra Meigo vanemate ja õe ning õeperega, käisime restoranis ja pärast seda meie juures.
Teiseks vahepeal oli sihuke vahva üritus nagu Kutaisis elavate välismaalaste kokkutulek, kus ma käisin. Kokku ca 25 inimest, igast rahvustest. Täitsa vahva oli, sai mõned kontaktid loodud ja pisut sotsiaalelu elatud. Mul vedas täiega, et jäin sinna tund aega hiljaks (sest korraldaja oli vahepeal toimumisaega tund aega varasemaks muutunud), sest ühte laua otsa olid kogunenud ingl. kõnelevad inimesed ja teise vene keelt.
Kohati oli küll päris naljakas seal seltskonnas iga natukese aja tagant jälle ja jälle sama juttu rääkida, mis ma Kutaisis teen, aga noh, eks see käib asja juurde, kui rahvast on palju. Kõrval oleva prantslase Xavieriga mõtlesime juba vahepeal, et peaks mingi hea vale välja mõtlema ja kõigile erinevat juttu rääkima. Tegelikult Xavier kohalik elanik pole, ta on lihtsalt hetkel siinkandis reisimas. Küll aga on tegemist väga muheda kutiga, pärast miitingut käisime tegime vanalinna pubis veel paar õltsi. Ja uskuge või mitte, ta räägib inglise keelt ilma jubeda prantsuse aktsendita.
Ahjaa, siinkohal peab ära mainima, kui hea on Kutaisis väljas käia, nimelt selles restos oli 1 õlu 1 eur :).
Nädalake hiljem võtsin ma ühendust ühe Ameerika perekonnaga, kes olid ka miitingul mu kõrval, ning pakkusin välja, et teeks grilli meie pool. Juttu jagus kuni hilisõhtuni ning päris vahva oli.
Nad müüsid aasta tagasi kõik oma maise vara ära ja kolisid siia ning plaanivad siia maja osta ja pikaaegselt sisse seada, põhjusteks siis see, et ei meeldi USA elustiil, ebastabiilsus, ebastabiilsus rahatrükiga, politikaga jne ning vaatasid maailmakaardi ja mõtlesid, et Gruusia võiks päris äge koht olla.
Mingi hetk hilja õhtul, kui nad koju sättisid, oli laud veel kaetud ja hammas parajalt verel, kutsusin pärast veel naabrid külla meie istungile :). Seega said ka traditsioonilised toostid tehtud naiste, laste, vanemate, tervise jne eest.
Naabrimees tegelikult väga napsi ei tahtnud, kuna pidi järgmine päev tööle minema, aga ma ikka käisin peale hoolega, ning surusin talle “viimase tuisutopsi” ma pakun, et ca 5 korda :D.
Vist tegin omamoodi tagasi Gruusiale kõikide nende kordade ees, mil ma pole tahtnud juua ja kohalikud selle vastusega nõus pole olnud :D.
Peab tunnistama, et kui naabrimees ära läks, siis kasutasin ära enda parajat konditsiooni n.ö sõbrunemiseks ja suhtlemiseks ning võtsin sammud sisse paarsada meetrit eemale oleva nurgakese juurde, kus kohalikud tavaliselt aega surnuks löövad. Niisiiis sain sealt alles kell 3 öösel koju :D.
Kui vahepeal olime juba ära harjunud, et mitu nädalat pole kellegagi rääkinud, ega näinud, siis nüüd oli küll juba isu täis tina panekust ja suhtlusest.
Kolm päeva hiljem, kirjutas mulle prantsalne Xavier, et ta tuleb tagasi Kutaisisse ja võiks välja minna. Oeh. No kohe üldse ei taha, aga krt seda teab, kuna jälle saab :D. Seega sai mauratud kella 2-ni öösel.
Xaweryer andis öösel märku, et ta on järgmine päev veel viimast korda Kutasis, et võiks vabalt veel kokku, saada, et tuleks meile nt külla. Rõhutasin igaksjuhuks 5x, et võime seda teha, “but without drinks” :).
Tegime väljaskäigust väikse selfi ka, kus ma mingilpõhjusel näost pannkook olen ja Xawery pani selle feisbuuki, kus peatselt tuli kommentaari pildi alla Iisraeli kuti poolt (kes oli ka välismaalaste miitingul) “When will we meet for a beer together?”
Tundub, et see vanasõna ” kus on, tuleb juurde” peab ikka täiega paika, antud juhul siis sotsiaaleluga 🙂 , kuid noh, kui aus olla, peaks hetkel veits pausi, aga noh… jaanipäev on ju homme ja külalised on juba kutsutud :D.
