Kummalised kassasüsteemid vol 6

 

 

 

Niisiis tänan postistus tuleb paljude lugejate lemmikust seeriast “kummalised kassasüsteemid”.

Käisime siis Kertuga Kutaisi kõige suuremas toidupoes süüa ostmas ja tahtsime lahtiselt kalapulki osta.
Tõstisme kalapulgad kotti ja suundusime kaalumis osakond, kus töötaja kaalub ja paneb kleepsu peale. Ainuke häda, et töötaja oli kuhugi ära kadunud.

 

 

 

 

Pärast 3-4 viisakat ootamisminutit suundus Kertu teenindajate juurde, et abi paluda.
2 töötajat tulid meile appi, üks asus asjalikult kaalu all olevast nimekirjast õiget toodet otsima, teine suundus aga õiget töötajat otsima. Paraku neiu laiutas käsi, sest ei leidnud toodete listist õiget koodi ja suundus tagasi enda tööpostile.

Pärast veel mõnda minutit ootamist, otsutsasin, et olen natuke ebaviisakas ja piilun natuke kaalu juures olevat lehte, ehk leian koodi ja saame eluga edasi minna ilma 15 minutit oma elust kulutamata.

 

 

Ooppaa, jackpot, ca 15 sekundit vaatamist ja leidsin toote ilusti tootekoodi lõpu abil. Aga  kuna igas poes tihti kaalud töötavad erinevalt, siis ei hakanud ise näppima… ja noh, minu meelest pole see kuigi viisakas ka.

Samal ajal appi kutsutud töötaja oli leidnud kellegi endale appi (välimuse järgi ütleks, et keegi natuke kõrgema ametikohaga).
Neiu kõndis meie poole, hakkasin talle lehte näitama ja jõudsin öelda inglise keeles, et see toode on siin lehel ilusti olemas , aga  ta andis väga korrektselt kurja hääelga märku, et ma ei tohi seda teha.
No ok, mis seal ikka, eks ootame,

 

 

 

 

Vaatasin minutikese, kuidaas nad ümber saart käivad ja otsivad neid kalapulki. Lõpuks läksin nende juurde ja näitasin, et näete, kalapulgad on siin. Yess!! Nüüd saame poest minema.
Poetöötaja vaatas kalapulgaleti üle ja suundus kaalu juurde, sisestas koodi ja tuli vastus “not found”, käis uuesti kalapulgate juures ja proovis uuesti ja saime kleepsu! Jess!! Aga… kleeps tuli hoopis pelmeendile.e

Niisiis näitasin talle lehte, et see õige kood on siin samas. Kehakeelega anti mulle märku, et sa ei tea asjast midagi, hoia eemale.
Vahapeal jõudis kolmas tööaja appi tegelema nende õnnetute kalapulkadega.
Kertul viskas lõpuks närv üle, ütles, et näita mulle seda koodi – trükkis koodi sisse ja saime kleepsu oma kalapulkadele.
Jehuu!!!! 10 minutit mu elust raisatud.
Aga mis teeb selle toreda seiga kummalisteks kassasüsteemideks, on see, et – kui tootekoodi loogikat ei osata kasutada, siis miks on tootenimekiri inglisekeelne, kui väga vähesed seda keelt oskavad….

 

 

Üllatuseks tort!

16.07. oli Pärke 2. eluaasta sünnipäev. Pidasime väikeste sõpradega sünnipäeva Eestis juba ette ära, seega Gruusias tähistasime seda vaid kolmekesi vaikselt.

Pärke esimene korralik annus suhkrut. Ta muidugi ei jõudnud ära oodata kuni saaks tükikekse koogist juba enda taldrikule. Minu õnneks sortis ta koogist välja puuviljad ja pärlikestest nonparellid.

Ühel meie naabritest on aga kohvik/tordipood. Ma ei suutnud ennast muidugi tagasi hoida ja andsin Pärke sünnipäevaks tellimuse sisse. Kõige väiksem tort, vaid meile kolmele, aga siiski kaunis tütarlapselik ja armas. Ja tulemus siis selline imeline “väikene” iludus, kuhu ei raatsinud nuga sugugi mitte sisse panna.

Kõige ägedama tekstiga kohvik, mida ma näinud olen. Iga kord kui seal käime tahaks seda pildistada ja jagada… 😀

Mõned külalistest on seda tordi osa juba teadnud ja kasutanud, aga kes veel ei teadnud, siis nüüd on see teadvustuse hetk. Seega, kes on meie juurde või Kutaisisse tulemas ja sooviks mõnda erilist sündmust tähistada või kedagi hoopis üllatada koogikesega, siis andke meile teada ja organiseerime vastavalt teie soovile (pilt, sisu, tekst jne) tordi. Hind on, võrreldes Eestiga, soodsam ca 50-150GEL, sõltub suurusest ja soovist.

Iga detail imseliselt paigas. Jumalik kunstiteos!

 

Reisiidee: Kutaisist Türki

 

 

Tegime vahepeal väikse tripi Türki. Nimelt Türgi (SARPI) piir asub meist ca 3 tunni sõidu kaugusel.
Tegelikult alguses oli lihtsalt plaan pisut mererannikut uurida, kui järsku tuli mõte, et aga äkki käime Türgis ka vahelduseks ühe tiiru.
Olime varem kulnud, et piiri lähedal on linn, kus asub suur turg.
Seekord küll seda turgu ei leidnud, aga selle eest on seal olemas ostlemiskeskus, kust hunniku riideid saime ning ka hunnikutes väiksemaid poode. No ja ei saa ära märkida seda, et täielik välismaa tunne oli! Oleks nagu välismaal!

 

 

 

Kahjuks autoga piiri pole võimalik ületada, kui pole Gruusias elamisluba, seega pidime jalgsi piiri ületama. Niisiis jätsime auto tee äärde “tasulisse parklasse”, mis lihtsalt oligi teeäär ilma mingisuguse valveta.  Türgi ja Gruusia vahel piiripunktis on suur hoone, kus käib vilgas elu. Ntuke saab seda olemuselt võrrelda Tallinna sadamaga, kus peab mööda pikki koridore käima. Kõige parem nali oli see, kui immigratsiooni järjekorras olime ja järsku kuulsime koerte haukumist. Ma (kes olen hulganisti krimisaateid vaatanud) ütlesin Kertule, et  ilmselt on narko või rahakoerad, ju leidsid kellegi.  Ja eriti hull värk, et ilma  rihmata käivad rahva vahel ringi. Kertu viitas nende koerte tõugudel (või noh, siis pigem segaverelisusele) ja tõi mind maa peale tagasi, need on tavalised hulkuvad koerad :D.
Ühesõnaga Euuropa Liidu lemmiklooma passid ja vaktsineerimispassid unustage äge – siin rikuvad päevas korduvalt piiri kodutud koerad. Ja eriti ägedaks tegi selle just see, et teevad seda suures tollihoones, läivad treppe, passikontrolli, pikki koridore ja isegi TAX-Free poode.

 

 

 

Lisaks märkasime Türgi poolelt Gruusiasse vilgast äritegevust, nimelt Türgi poolel seisavad koridorides inimesed kilekotikestega ja paluvad neid üle piiri toimetada. Sisuks siis blokk või 2 sigarette.  Ei tundu just kõige targem idee, kellegi võõra asju üle piiri vedada 🙂 Aga kuna nad seda teevad, siis  ju heauskseid leidub.

 

 

Aga, Türgis oli väga äge, Esiteks ma sain hunniku riideid endale osteldud. Pean tunnistama, et Kutaisis ma jälestan ostlemist, nimelt siinne poodide kultuur on selline, et müüjad jälitavad sind igal sammul ja käivad pinda, seal aga sai rahulikult vaadata nii, et keegi ei tülitanud. Sealjuures hinad olid väga odavad!
Teiseks, kuigi olime Gruusiast eemal vaid 15km, oli lihtsalt väga hea vaheldus teises riigis olla, teistsugune kultuur, kombed, olustik ning restoranides teistsugune söök. Ning ei saa mainimata jätta, et super odav on. Näiteks võtsime keskväljakul 2 teed ja 2 pudelivett ninig kokku läks 80 euro senti. Uskumatu. Suureks miinuseks ainult see, et majutuse võimalused olid väga väikesed ning küllaltki kallid (Gruusia mõistes).

 

 

Kui hakkasime kodu poole suunduma, pidime leidma õige koha, kust bussi peale saada. Küsisime teed mitmelt inimeselt, kes lõunamaalastele kombes vastust võlgu ei jää ja midagi vastavad ikka ära, kugi see ei pruugi päris õige olla :). Seega lõpuks otsustasime kõndida linna piiri ja sealt mõni buss püüda. Kaks naisterahvast tulid oma lastega ja lapsed hakkasid omavahel toimetada, kuni Kertu küsis, et kas see on õige koht, kust bussi oodata. Selle peale naine võttis telefoni ja helistas kuhugi bussijuhile? linnaliinidesse? või ei tea kuhu ja andis teada, et meid sealt peale korjatakse. Ja 5 minutit hiljem olimegi bussi peal ja väga tänulikud :).

 

 

 

 

 

 

Kohustuslik Türgi DÖNER kebab.

Pärdi tavaline elu Gruusias, Kertu kogemuse läbi.

Käisime vahepeal Pärkega 2 nädalat Eestis puhkamas. Vahepeal majandas Pärt nädala üksinda külalistemajas, siis majandas külalistemajaga meie hea naaber Georgi ja vahepeal majandasime meie jälle kahekesi Pärkega.

 

Pärke Eestis lilli ja värske hapukurki nautimas.

 

Tundus, et see kahekesi majandamine võiks meil päris hästi sujuda. Meiega sama lennuga tulid ka ühed külalised, keda ma aga lennujaamast leida ei suutnud ja interneti teel kätte ei saanud. Mõtlesin siis omaette, et mis siis ikka eks vahepeal juhtub ikka elu. Panime siiski eelmiste külaliste pesud pesema ja tundsin ennast suures üksinduses mõnusalt ja lasin väsimusel enda keha vallutada, unistades varajasest tudust koos väsinud Pärkega. Võtsin parasjagu veel viimast satsi pesu välja kui kuulsin uksel koputust. Selgus, et ka külalised polnud suutnud mind leida ja pärast pikki seiklusi lõpuks leidsid siiski meid üles. Sain ennast korralikult noomida, et tuleb ikka korralikult asjaajamisega tegelda ja asju konkreetselt kokku leppida, et edaspidi selliseid õnnetuid situatsioone ei tekiks. Alustasin siis kiire toa koristusega ning külalised said ennast lõpuks sisse seada.

 

Mõned päevad hiljem tundus, et kõik sujub. Külalised käivad, nii nagu kokku lepitud, pesud on pestud, triikimisega enam-vähem järje peal ja toad korras. Eesti puhkusega oli Pärke enda graafiku korralikult sassi ajanud, nii et üks öö jäi ta magama alles kell pool üks öösel. Mis seal ikka, küll vaikselt paika loksutame. Järgmisel hommikul, aga lahkusid ühed külalised varakult ja panin endale äratuskella, et nad viisakalt ära saata. Külalised kiitsid toa heaks, aga neil juhtus ka üks õnnetus. Nimelt ühe voodi põhja üks plaatidest oli pooleks läinud.

Katkine voodipõhi.

 

Kehitasin õlgu ja hakkasin oma peas välja mõtlema erinevaid plaane kuidas see korda teha, sest samal päeval oli sinna tulemas uus seltskond. Kõige lihtsam tundus olevat plaan, et minna osta kuskilt uus plaat. Aga taksoga (auto oli rendis), Pärkega ja topelt umbkeelsena (ei korralikku vene ega gruusia keeleta) seletada mida mul vaja on (isegi täpselt teadmata) tundus terve poole päeva seiklus, aga nii palju mul aega polnud. Pärt pakkus välja, et saekaatrist lauad osta, parjaks lõigata, ära lihvida ja voodi külge lasta- oleks kõige parem. Taaskord autota, Pärkega ja umbkeelsena oleks see isegi veel suurem seiklus kui pool päeva.

 

Järgmise plaanina pakkus Pärt, et garaažis on paar lippi, mida saab äkki parandusel kasutada, aga see eeldaks taas lõikamist ja lihvimist. Lihvimine tundus täitsa vastuvõetav, aga lõikamine ketassaega tundus hirmutav. Vahepeal edastas Pärt sõnumi, et elekter läheb alates 14:00-18:30 ära. Vaatasin omette lakke ja tundsin seda sisemist põlemist, et mis veel? Lisaks koristamisele ja parandustöödele tuleb ju ometigi ka süüa ja Pärke nõuab ka mõnikord oma toimetuste vahel tähelepanu. Õnneks üks külalistest oli “mees majas” ja tegi mu mõõtmiste järgi kiired lõiked. Aitäh Raivo! Mulle või noh meile jäi veel kibekiire lihvimine, enne kella 14:00. 13:50 lõpetasin lihvimise mille tulemusega jäin ise küll väga rahule.

 

Pärkega laudu lihvimas ja laudadest naelu välja kiskumas. Pärke muidugi vahepeal pani naelad tagasi aukudesse ja proovis need haamriga tagasi ka kopsida.

Läksin veel kiirelt üles vannituba koristama, et natukenegi valgusega keemiatada. 14:15 vaatasin kella ja oli hämmingus, et kas tavaline täpne elektrivõtmine on tõesti hilinenud? Ja siis jõudis minuni selgus ja tegelikult ka kerge rahu. Olin kiirustades Pärdi saadetud sõnumil eeldanud automaatselt, et katkestus on täna (sest tavaliselt tuleb selline teavitus sõnum alles siis kui elekter juba läinud on 😀 ), aga selgub, et katkestus on hoopis homme! Jehuu! Läksin panin Pärke magama, lõpetasin vannitoa keemiatamise ning algas uus seiklus.

 

Teist korda elus käes akutrell. Oi jah. Sain hakkama, aga tublid naised kes nendega rohkem tööd teevad kui mõned üksikud kruvid elu jooksul. Tagajärjeks muidugi tulikuum akutrell, ära põletatud pöial, nii mõnedki maha keeratud peadega kruvid ja noh siis enamus kruvid mis jäid mu uhketest lihvitud lippidest siiski kõrgemale. Mis siis ikka, et madratsit kaitsta panin kruvidele veel mööblipehmendused peale. 😀

Eenduva kruvi näide.

 

Nii, et sain tunda seda mida Pärt nii mõnelgi, kui mitte enamustel rasketel hommikutel tunda on saanud- päev täis rohket sagimist, leiutamist, parandamist, jooksmist, küsimusi mida veel? ja lõpuks tohutut väsimust voodis. Mina veel õnneks pääsesin tavapärasest ehituspoodides käigust ja mõne kohalikuga asjaajamisest. Nii, et suur kummardus Pärdi närvidele ja suutlikusele ennast jagada, endiselt end rahulikuna hoida ning see leidlikus kõigi asjade parandamisel.

 

Uued lauad valmis madratsit kandma! 😉 Tahaks öelda, et lauad on kõverad silmapettena, aga minesatea. 😀