Tegime vahepeal väikse tripi Türki. Nimelt Türgi (SARPI) piir asub meist ca 3 tunni sõidu kaugusel.
Tegelikult alguses oli lihtsalt plaan pisut mererannikut uurida, kui järsku tuli mõte, et aga äkki käime Türgis ka vahelduseks ühe tiiru.
Olime varem kulnud, et piiri lähedal on linn, kus asub suur turg.
Seekord küll seda turgu ei leidnud, aga selle eest on seal olemas ostlemiskeskus, kust hunniku riideid saime ning ka hunnikutes väiksemaid poode. No ja ei saa ära märkida seda, et täielik välismaa tunne oli! Oleks nagu välismaal!
Kahjuks autoga piiri pole võimalik ületada, kui pole Gruusias elamisluba, seega pidime jalgsi piiri ületama. Niisiis jätsime auto tee äärde “tasulisse parklasse”, mis lihtsalt oligi teeäär ilma mingisuguse valveta. Türgi ja Gruusia vahel piiripunktis on suur hoone, kus käib vilgas elu. Ntuke saab seda olemuselt võrrelda Tallinna sadamaga, kus peab mööda pikki koridore käima. Kõige parem nali oli see, kui immigratsiooni järjekorras olime ja järsku kuulsime koerte haukumist. Ma (kes olen hulganisti krimisaateid vaatanud) ütlesin Kertule, et ilmselt on narko või rahakoerad, ju leidsid kellegi. Ja eriti hull värk, et ilma rihmata käivad rahva vahel ringi. Kertu viitas nende koerte tõugudel (või noh, siis pigem segaverelisusele) ja tõi mind maa peale tagasi, need on tavalised hulkuvad koerad :D.
Ühesõnaga Euuropa Liidu lemmiklooma passid ja vaktsineerimispassid unustage äge – siin rikuvad päevas korduvalt piiri kodutud koerad. Ja eriti ägedaks tegi selle just see, et teevad seda suures tollihoones, läivad treppe, passikontrolli, pikki koridore ja isegi TAX-Free poode.
Lisaks märkasime Türgi poolelt Gruusiasse vilgast äritegevust, nimelt Türgi poolel seisavad koridorides inimesed kilekotikestega ja paluvad neid üle piiri toimetada. Sisuks siis blokk või 2 sigarette. Ei tundu just kõige targem idee, kellegi võõra asju üle piiri vedada 🙂 Aga kuna nad seda teevad, siis ju heauskseid leidub.
Aga, Türgis oli väga äge, Esiteks ma sain hunniku riideid endale osteldud. Pean tunnistama, et Kutaisis ma jälestan ostlemist, nimelt siinne poodide kultuur on selline, et müüjad jälitavad sind igal sammul ja käivad pinda, seal aga sai rahulikult vaadata nii, et keegi ei tülitanud. Sealjuures hinad olid väga odavad!
Teiseks, kuigi olime Gruusiast eemal vaid 15km, oli lihtsalt väga hea vaheldus teises riigis olla, teistsugune kultuur, kombed, olustik ning restoranides teistsugune söök. Ning ei saa mainimata jätta, et super odav on. Näiteks võtsime keskväljakul 2 teed ja 2 pudelivett ninig kokku läks 80 euro senti. Uskumatu. Suureks miinuseks ainult see, et majutuse võimalused olid väga väikesed ning küllaltki kallid (Gruusia mõistes).
Kui hakkasime kodu poole suunduma, pidime leidma õige koha, kust bussi peale saada. Küsisime teed mitmelt inimeselt, kes lõunamaalastele kombes vastust võlgu ei jää ja midagi vastavad ikka ära, kugi see ei pruugi päris õige olla :). Seega lõpuks otsustasime kõndida linna piiri ja sealt mõni buss püüda. Kaks naisterahvast tulid oma lastega ja lapsed hakkasid omavahel toimetada, kuni Kertu küsis, et kas see on õige koht, kust bussi oodata. Selle peale naine võttis telefoni ja helistas kuhugi bussijuhile? linnaliinidesse? või ei tea kuhu ja andis teada, et meid sealt peale korjatakse. Ja 5 minutit hiljem olimegi bussi peal ja väga tänulikud :).
