Käisime vahepeal Pärkega 2 nädalat Eestis puhkamas. Vahepeal majandas Pärt nädala üksinda külalistemajas, siis majandas külalistemajaga meie hea naaber Georgi ja vahepeal majandasime meie jälle kahekesi Pärkega.
Tundus, et see kahekesi majandamine võiks meil päris hästi sujuda. Meiega sama lennuga tulid ka ühed külalised, keda ma aga lennujaamast leida ei suutnud ja interneti teel kätte ei saanud. Mõtlesin siis omaette, et mis siis ikka eks vahepeal juhtub ikka elu. Panime siiski eelmiste külaliste pesud pesema ja tundsin ennast suures üksinduses mõnusalt ja lasin väsimusel enda keha vallutada, unistades varajasest tudust koos väsinud Pärkega. Võtsin parasjagu veel viimast satsi pesu välja kui kuulsin uksel koputust. Selgus, et ka külalised polnud suutnud mind leida ja pärast pikki seiklusi lõpuks leidsid siiski meid üles. Sain ennast korralikult noomida, et tuleb ikka korralikult asjaajamisega tegelda ja asju konkreetselt kokku leppida, et edaspidi selliseid õnnetuid situatsioone ei tekiks. Alustasin siis kiire toa koristusega ning külalised said ennast lõpuks sisse seada.
Mõned päevad hiljem tundus, et kõik sujub. Külalised käivad, nii nagu kokku lepitud, pesud on pestud, triikimisega enam-vähem järje peal ja toad korras. Eesti puhkusega oli Pärke enda graafiku korralikult sassi ajanud, nii et üks öö jäi ta magama alles kell pool üks öösel. Mis seal ikka, küll vaikselt paika loksutame. Järgmisel hommikul, aga lahkusid ühed külalised varakult ja panin endale äratuskella, et nad viisakalt ära saata. Külalised kiitsid toa heaks, aga neil juhtus ka üks õnnetus. Nimelt ühe voodi põhja üks plaatidest oli pooleks läinud.
Kehitasin õlgu ja hakkasin oma peas välja mõtlema erinevaid plaane kuidas see korda teha, sest samal päeval oli sinna tulemas uus seltskond. Kõige lihtsam tundus olevat plaan, et minna osta kuskilt uus plaat. Aga taksoga (auto oli rendis), Pärkega ja topelt umbkeelsena (ei korralikku vene ega gruusia keeleta) seletada mida mul vaja on (isegi täpselt teadmata) tundus terve poole päeva seiklus, aga nii palju mul aega polnud. Pärt pakkus välja, et saekaatrist lauad osta, parjaks lõigata, ära lihvida ja voodi külge lasta- oleks kõige parem. Taaskord autota, Pärkega ja umbkeelsena oleks see isegi veel suurem seiklus kui pool päeva.
Järgmise plaanina pakkus Pärt, et garaažis on paar lippi, mida saab äkki parandusel kasutada, aga see eeldaks taas lõikamist ja lihvimist. Lihvimine tundus täitsa vastuvõetav, aga lõikamine ketassaega tundus hirmutav. Vahepeal edastas Pärt sõnumi, et elekter läheb alates 14:00-18:30 ära. Vaatasin omette lakke ja tundsin seda sisemist põlemist, et mis veel? Lisaks koristamisele ja parandustöödele tuleb ju ometigi ka süüa ja Pärke nõuab ka mõnikord oma toimetuste vahel tähelepanu. Õnneks üks külalistest oli “mees majas” ja tegi mu mõõtmiste järgi kiired lõiked. Aitäh Raivo! Mulle või noh meile jäi veel kibekiire lihvimine, enne kella 14:00. 13:50 lõpetasin lihvimise mille tulemusega jäin ise küll väga rahule.
Läksin veel kiirelt üles vannituba koristama, et natukenegi valgusega keemiatada. 14:15 vaatasin kella ja oli hämmingus, et kas tavaline täpne elektrivõtmine on tõesti hilinenud? Ja siis jõudis minuni selgus ja tegelikult ka kerge rahu. Olin kiirustades Pärdi saadetud sõnumil eeldanud automaatselt, et katkestus on täna (sest tavaliselt tuleb selline teavitus sõnum alles siis kui elekter juba läinud on 😀 ), aga selgub, et katkestus on hoopis homme! Jehuu! Läksin panin Pärke magama, lõpetasin vannitoa keemiatamise ning algas uus seiklus.
Teist korda elus käes akutrell. Oi jah. Sain hakkama, aga tublid naised kes nendega rohkem tööd teevad kui mõned üksikud kruvid elu jooksul. Tagajärjeks muidugi tulikuum akutrell, ära põletatud pöial, nii mõnedki maha keeratud peadega kruvid ja noh siis enamus kruvid mis jäid mu uhketest lihvitud lippidest siiski kõrgemale. Mis siis ikka, et madratsit kaitsta panin kruvidele veel mööblipehmendused peale. 😀
Nii, et sain tunda seda mida Pärt nii mõnelgi, kui mitte enamustel rasketel hommikutel tunda on saanud- päev täis rohket sagimist, leiutamist, parandamist, jooksmist, küsimusi mida veel? ja lõpuks tohutut väsimust voodis. Mina veel õnneks pääsesin tavapärasest ehituspoodides käigust ja mõne kohalikuga asjaajamisest. Nii, et suur kummardus Pärdi närvidele ja suutlikusele ennast jagada, endiselt end rahulikuna hoida ning see leidlikus kõigi asjade parandamisel.
