Rubriik: Pärt

Kuidas läks mul matustel?
Nooh…jah…Esiteks, peaksin ma keeli rohkem õppima- tegemist polnudki matustega, vaid hoopis naabrimehe isa surma aastapäevast oli möödunud hoopis möödunud 1 aasta.
Küsisin hommikul Vašalt üle, et mis kell, mis selga panna ja kas Kertu ja Pärke on ka oodatud.
Sain vastuse, et pane selga, mis tahad ja naine ja laps jäta koju. Ok selge.
Panin siis selga enda kõige uhkemad lühikesed püksid, katkised potased ning valge t-särgi (vist suht ainuke, millel pole ühtegi logo).
Niisiis kell sai 12 ning suundusin õue, kus juba paljud naabrid ootasid.  Loomulikult olid kõigil pikad püksid ja triiksärgid. Ai kui piinlik, vabandasin ette ja taha, et mul pole riideid… Ok, viisakad teksad on, aga ma ikkagi põhjamaalasena sulaksin nendes üles.

Kuigi Vaša oli küsinud, et kas saame minu autoga minna, siis mõne aja pärast teine naaber Dato andis märku, et “kuhu sa enda autoga lähed, kas sa veini ei kavatsegi juua?”, siis pakiti meid hoopis teise naabri Maho autosse ja suundusime surnuaeda, mis erines meie omadest täielikult.
Nimelt metsa asemel oli tegemist lageda platsiga, kuhu oli kallitest marmor/graniit plaatidest ehitatud “aedikud” ning platsil sees mulla või taimede asemel killustikulaadne toode (eks ilmselgelt kliima pärast)
Kui naabritega vestlesime, et millised on meie surnuaiad Eestis, siis sain aru, et need platsid, kus olime, on küllatki prestiižed ning kallid.

Kõige kummalisem asi vähemalt minu jaoks surnuaias oli see, et kõrval hauaplaadil oli naise pilt, naise nimi ning sünni ja surmakuupäev ning sama tahvli peal ka mehe pilt, mehe nimi ning sünnikuupäev, sidekriips ja tühjus. S.T tema surmakuupäeva polnud määratud.
Küsisin, et miks see nii on, selgus, et ta pole veel surnud, vaid on juba plaadi valmis teinud.
Küsisin, et kas see on normaalne… Diskuteeriti, et võibolla raha kokkuhoiu mõttes?
Ühest küljest – kui oled oma elukaaslasele truu ja tahad, et sind maetakse tema kõrvale (ning vanust on ka juba omajagu), no milles siis probleem koos saada ilus hauakivi? Aga samas endale haud valmis panna? Krt ma vist oleks natuke ebausklik sellejaoks…

Igatahes kadunukse lähedased hakkasid välja kallama veini topsidesse ning karpidega oli kaasas hatšapuuri(väga hea Gruusia juustusai). Ma tean, et Eestis on ka vist Setomaal? traditisoonid samad, aga ma olin ikka väga närvis, kuna ei teadnud, kuidas käituda. Proovisin jälgida, mis teised teevad, aga kuna kõik olid seljaga, siis oli keeruline aru saada.
Lõpuks sain aru, et väike tilk veini tuleb kallata hauale, öelda head soovid  ja ülejäänud tops korraga ära juua.

Järgmiseks sõitsime siis terve seltskonnaga suurde restorani, kus terve saal oli broneeritud.
Lauda toodi üks hõrgutis teise järel. Gruusia köök ning ilmselt sellest tulenevalt ka kombed ilmselt ei soosi väga noa ja kahvliga söömist. Suht kiirelt panin tähele, et minu kahvel on kõrvalistuja valdusesse satttunud.
Ok loll olukord, ümber ringi kõik juba söövad, aga mul pole kahvlit. Kuidas ma ütlen, et see on minu oma? Küsin uue? – ei oska ju keelt ja oleks nõme, kui terve laud kuuleb, et äkki kõrvalistuja eksis lihtsalt… Lahendasin olukorra sellega, et sirutasin käe üle ta taldriku ja võtsin tema kahvli ära.
Samas ma siiani ei osanud seisukohta võtta, kas peaksin ka seda kana? sööma noa ja kahvliga või näppudega.
Pärast esimsest ampsu selgus, et see oli hoopis parim sealiha, mida olen elus söönud. Nimelt oli tegemist põrsalihaga – delikatessiga.

Gruusia peolaudadest ei puudu mitte kunagi Tamada (n.ö peojuht -toostide ütleja). See on äärmiselt suur vastutus ja roll siin pidudel. Vaatamata suurele vastupunnimisele suunati tamadaks laua otsa peale istuma kõrvalt naaber Maho.
Mõne aja pärast selgus, ka miks just tema – nimelt tegemist on tähtsa mehega, ta on kooli direktor.

Igatahes “pidusöök” käis täiel rinnal ja sööke toodi üksteise järel, ühed maitsvamad kui teised.
Ikka uskumatult külluslik laud olid, nagu Gruusias kombeks, siis lauale kunagi asjad ära ei mahu, siis tehakse söökidest mitu korrust.

Nüüd aga pisut erinevustest Eestis ja Gruusias ning suhtumisest, mis vähemalt minu jaoks nii tore pole… Nimelt peaaegu minu vastas istus kirikupapp… ja usk on siin kultuuris väga oluline. Niisiis küsiski üle terve laua Maho minu käest, et kas ma olen kristlane.
Teadsin juba eelnevatest kogemustest siinsete sõpradega suheldes, et vastus ei pruugi neile meeldida. No mis ma nüüd teen?  a) Valetan kõigile silma sisse – on teema maas ja kõik on õnnelikud  b) Proovin kuidagi ära laveerida  c) Ütlen lihtsalt, et pole -ning ehk olen nende silmis halb inimene?
Otsustasin valida variant b) ning hakkasin seletama, et käisin kristlikus koolis, järgime teatud kristlike tavasid aga noh… 100% ei usu ikka küll.
Maho ütles kohe üle terve laua ” ATEIST “, ning oli näha, et tõmbus vestlusest eemale.
No ja siis proovisin veel pisut laveerida, aga ei läinud läbi. Õhkkond oli pigem paks ja negatiivne.
Niisis hakkas pihta osa, mis mulle ei sobi üldse – millegi pähe määrimine. Nimelt teine naaber, ning  keegi veel lauas  küsisid, et kas oleme ristitud ja kas laps on ristitud. “Aga äkki tahate ristimist? ” – “no pasmootrim, pasmootrim” vastasin neile.
“Ei noh, me saame aidata, kui tahate ristida” . ” Ok, ma ei käi peale, aga kui tunned, et tahad ikkagi, siis saab aidata kõigega”.
Niisiis ütlesin ma üle laua, et mina austan teid inimestena, sõltumata, kas olete buddistid, kristlased või ateistid.
“Jaa mul ei ole ka kellegi vastu midagi, ütles üks naaabritest” – aga “kui tunned ikkagi, et soovid ristimist – see on väga tähtis asi”. Ning kristlased on paremad inimesed.
Segasin vahele ning küsisin, et kumb on parem, kas see, et ma austan teid ja ütlen ausalt, et ma ei usu jumalat või see, et valetan teile ja ütlen, et olen kristlane? Kummal juhul olen ma parem inimene? Ütlesin, et minu meelest on see iga inimese personnalse asi, kas ta usub midagi või mitte.  Mingi hetk saime õnneks teema vahetatud.

Nüüd siis väike kirjeldus joomise kommetest. Võibolla eksin, aga vähemalt mulle on jäänud tunne, et siin toimub joomine ainult toostidega. Ja seda olen tähelepannud juba kahel suuremal üritusel. Täpsemini öeldes on minu käes kahel üritusel juba küsitud, et “oot kas sa ei joogi üldse? Kuidagi klaas on koguaeg pooltühi.
Nimelt on mulle jäänud mulje, et vastupidiselt pidevale tipsutamisele tehakse siin pärast toosti klaasiga üks null ja siis oodatakse uut toosti. Aga mulle meeldib söögikõrvale ikka pidevalt mekkida vähekese kaupa- kohalikele jääb aga mulje, et igakord, kui nad mu klaasi täidavad, et pealt on ainult väike sõõm võetud (vaatamata sellele, et olen vb vahepeal ise klaasi tühjaks saanud ja uue kallanud juba).

Ühel hetkel jõudis asi õhtusse ja jõudsime koju. Nõme küll kellegi surmaaastapäeva puhul seda öelda, aga väga tore oli – sai kahe väga toreda naabriga veel tuttavaks ning ka muidu oli tore seltskond ja üritus.

Koju jõudes jäime veel maja ette jutustama Maho ja Vašaga ning muusesas teemaks tulid jälle meie poolsurnud viinamarjad. Maho ütles, et nendest on hetkel õige aeg veini teha, et kas me ikka teeme?  Ütlesin, et ei tee.
Maho nägu oli selline, et hea, et mind riigist kohe välja ei saadeta riigireetmise eest. Tehti kohe selgeks, et mis mõttes veini ei tee – õpetame sulle selgeks ja teed ning asi ants. Sellepeale kutsus ta enda keldrit- ehk veiniladu näitama ja degusteerima. Lisaks saime kingituseks tema “special” 2018a pudeli.

No lõppes see loomulikult sellega, et palusin Kertult Vana Tallinn letti tuua ning istusime lõpuks Maho maja ees, kuhu kaeti ka laud ja maitsesime siis nii veini kui vanakat 🙂

Nüüdsest on saadaval ka korter meie külalistemajas :). Köök on küll lähiajal tulemas, aga sellegipoolest on korter saadaval ja mahutab kokku 4+1 inimest ( diivanvoodi, kaheinimese voodi+ vajadusel lisavoodi).

Korter on kõige ägedam üksuses meie guesthouses, sest sellel on maja taga kõige suurem rõdu ja lisaks maja ees privaatne rõdu.

Vahepeal olen kodukaga tohutult jännanud ja saanud sinna üles info nii autorendi kui tubade kohta. Kuna koduka tegemine pole minu igapäeva leib, siis andestage amatöörlik välimus :). www.kutaisiguesthouse.com

Tulekahju järelvaatlus. Eelmiste piltide pealt jäi ilmselt mulje, et jutt oli ilmselt üle paisutatud.
Tegelikult on otse meie rõdu nurga juures naabrikrundil meeletu hunnik oksi ja sodi (ilmselt eelmisel aastal on kõrvalkrunt tühjaks lõigatud puudest ja võsast ja kõik sinna nurga juurde hunnikusse visatud).
Ühesõnaga vedas, et enne selle süttimist sai tulekahju kustutatud, sest muidu oleks leegi löönud meile ilmselt maja külge, ning edasilevides oleks jõudnud meie rõdu alla, kus on kõvasti puitmaterjali.

Täna vaatasime juba, et papi on juba uue lõkke kokku vedanud samasse kohta… Mis seal ikka, homme lähme teeme majale kindlustuse. Õnneks muidugi täna hakkas pärast mitut nädalat põuda sadama.

Hea asi on, see et samal ajal, kui tulekahju oli, toodi meile üks diivan kohale ja veel parem see, et minu teadmata võtsid selle naabrid ilusti vastu ja tassisid juba tuppa :). Lisaks tassisid veel ka teisele korrusele. Äge!

Nii et üleval korrusel “korterist” on veel puudu ainsana köök, siis on ka see valmis avalikult rentimiseks. Köögi organiseerisimisega alustame ka lähipäevil, ning siin ei tohiks see kaua võtta.

Korter mahutab 4 inimest (suur diivan + kaheinimesevoodi), privaatne wc ja vannituba ning korteril on privaatne rõdu maja ees, ning maja taga kõige suurem ja mugavam rõdu. Hinnaklasi paneme ka lähiajal paika ning ka pildid :).

Täna võiksin alustada postitust selle lausega, et enam meil pole külalistemaja, kui Kertu poleks parasjagu õues olnud ja märganud, et üks naabri-taat peab heaks ideeks +38 kraadiga kuivanud maal lõket teha, mis juba järgmine hetk kontrolli alt väljus ja kõrval olevat tühja heinastunud krunti vallutama asus.

Me sõime rahulikult Pärkega hommikust, kui Kertu hüüdis, et naabril tundub lõke näpust läinud.  Olin küll algul pisut segaduses, kuid siis helistasin 911. Samal ajal nägin, et üks naabritest sõitis autoga mööda, jooksin ruttu õue ja palusin tal tuletõrjujad kutsuda. Katkestasin ise kõne ära, et saaks maja eest voolikut vedama hakata.

Järgmisel hetkel oli meie aias naabrimees Vasža, kes juba vedas meie maja küljest enda voolikut ja asus kustutama.
Krt ma ei teadnuki, et meil maja taha saab voolikut ühendada :D. Jooksin ruttu teipi otsima, et saaks ühenduse stabiilselt kinni, et mitte kaotada veesurvet. Poole jooksu pealt helises jälle mu telefon (ilmselt päästeteenistusest), õnneks tuli vastu mulle minu jaoks täiesti võõras mees, kellele sõnagi lausumata andsin telefoni :D, et  ta räägiks. Tagasijõudes hoidis juba voolikut kinni ilmselt üks naabrinaistest, keda nägin esimest korda elus, ning teipi ei läinudki vaja.

Lisaks sellele oli aed ja põlev krunt täis rahvast, kes kõik aidata tahtsid ja ämbreid otsisid. Ilmselt jutt levis kiirelt, ning tuleleekide kõvad raksumised kostusid üle ümbruskonna.
Juhatasin vägeseid ja saatsin ämbritega Vasža aeda vett tooma, kuna meil olid kõik kraanid juba hõivatud. Järgmine hetk oli teine naaber Maho kohal enda pikema voolikuga, mille nad Kertuga köögikraani külge ühendada üritasid.

Vašza  poeg oli juba teise naabri müüri peale roninud ja sebis sealt voolikut ning asus sealt kustutama. Mõni hetk hiljem jõudis tuletõrje koos 2 politseiautoga ning aitasid olukorra stabiliseerida. Terve tänav oli suletud ja rahvast täis.

Reaalselt minutite küsimus, kui leek oleks jõudnud kõrgema võssini, mis süttides oleks süüdanud meie maja. Kertu vahepeal korjas juba majast läpakad, dokumendid ja rahakotid kokku ja vedas välja. Meetrike jäi puudu, mis oleks süüdanud võssi, millest ilmselt leek oleks meil katuseall olnud.   Meetrike jäi puudu, et meie unistus oleks pühitud. Meetrike jäi puudu, et see oleks jäänud viimaseks blogipostituseks külalistemaja kohta.

Aitäh naabritaat- tee teinekordki 2 nädalat kestnud põuaga suurt lõket. Debiilik.

Vahepeal sai valmis meie esimene tuba – kaheinimese tuba privaatse vannitoaga. No tegelt peaaegu valmis, kardinad ja nipet näpet on veel lisada.
Ja sama kiirelt tulid ka esimsed külalised, kes veetsid 4 päeva meie juures. Eestlased ja täitsa toredad teised :).
Üllatuseks rentisid meie autot ka juba :).

Lisaks oleme mõned broneeringud veel saanud. Nüüd töötame selle kallal, et saaks mingi kalendri üles kodukale, kus näitaks, et mis tuba millal vaba on.
Olen siin üritanud meie guesthousei panna ka Airbnb-sse ja Bookingusse, kuid tuleb välja, et nii lihtne see polegi. mõlemad saidid hiilgavad oma kummaliste lahenduste poolest ning kasutajasõbralikkuse puudumise poolest.

Teiste tubadega on hetkel nii, et osa mööblit on tellitud ja juba lähiajal peaks ka need n.ö ametlikult rendile saama.
Ööbida saab, s.t voodid ja kõik eluksvajalik olemas, aga kööki ja diivaneid veel pole.

Suures toas panin kokku viimase voodi.
Loomulikult lõppfaasis selgus, et panin selle valesti kokku ja pidin kõik pilbasteks võtma ja uuesti alustama…
Lisaks sellele šokeerisin naabrinaisi, kuna tegin seda trussikute väel ja vaesed naabrinaised oli mingil põhjusel tänaval just sellises kohas kokku saanud jutuajamiseks, kust oli hea vaade otse tuppa :).

ning pärast seda, kui madratsi voodisse tõstsin, selgus tore üllatus – 160×200 madratas on hoopis 160x192cm.

Ahjaa ja elektriühendused sain ka tehtud, mingid anomaaliad on- , eriti see, et kui kõik kaitsed välja lülitad, siis vannitubade pistikutes on ikka vool sees… aga no pole hullu :).

Sügis on käes. Vähemalt puid vaadates, õunapuu, ploom, kirss jne on kõik lehtedest tühjad.
Ja väljas on 33 kraadi ja täielik suvi.

Juba neljanadt päeva rapsib meie aeda tuuline torm.
Ühe päevaga aitas puu otsast alla korjata peaaegu kõik ploomid.
Meie hurmaa puu viiest suurest hurmaast on puu otsas veel 2 tükki :(.

Tuul on nii kõva, et keldriakendest sisse puhudes vapub terve maja põrand vahetevahel.
Ja meie viinamarjale teeb ka liiga, palju on juba alla kukkunud ja lehed küljest puhunud. Kurb on vaadata.
Viinamarjaga üldse see jama, et me kevadel ja suvel ei osanud õigesti hooldada ja osa suri ära.
Tuli välja, et suremise põhjuseks oli liigne niiskus (siin sadas üks vahe hästi palju), oleks pidanud mulda juurde panema ja mingeid imenippe veel tegema. Lisaks oleks pidanud piserdama viinamarju mingi spets ainega.
Ühe korra nägin, et naaber Maho seda teeb ja palusin talt abi. Tegi meie aias ka sama ja lubas ka järgmine aasta aidata.
Üleüldse, kui kohalikele sõpradele rääkisin, et viinamarjaga probleem, siis kõik olid kurvad, sest meil aias pidi olema “special” sort ja sellest pidi veini saama. Kõik lubasid järgmine aasta appi tulla viinamarju pügama.

Aga sellegipoolest on paljud viinamarjad valmis ja megamaitsvad ! Ja muideks on meil aias 2 sorti tumedaid viinamarju.

Ja vahepeal tegime maja esise ka korda – nüüd ei tohiks enam kõndides kuskil jalga ära murda.

Siin ta siis on, meie ülimalt praktiline pereauto, millega saab ehitusmaterjale vedada ja kindlasti on see parim auto rentimiseks!
Ja kütust võtab ka vähe, ikkagi 3.0 bensukas :).

Selle pilliga olen kindlasti Kutaisis kõva mees, sest siin on sellised tuuningpillid hinnas- eriti ägedad on veel punased tuled ees. Masin on kokkulapitud mitmest autost, istmed on mingi inglismaa mudeli pealt ja mootor on vahetatud võimsama vastu.

Nüüd järgneb õigustus, et tegelikult pole mul keskeakriisi-
Nali naljaks, tegelikult nii hullu ossipuraka masinat ei tahtnud, aga see oli kõige paremas seisukorras.
Kuigi ilmselt rentimiseks on see ülihalb masin, sest bumper lohiseb vastu maad mätastest üle sõites, siis sellegipoolest mõtlesin täita renditurul siin lünka ja pakkuda midagi lõbusamat, kui tavaline Prius nagu igalpool pakutakse. Tegelikult turg on siin linnas pigem säästureisijatele, kes ilmselt otsivad soodsaimat lahendust, aga  vaatame, mõnikord tasub natuke vastuvoolu ujuda.
Ning selline masin on siin likviidne- ehk sellega saame kõik oma asjaajamised ära teha ja hiljem lihtsalt maha müüa ja mingi praktilisema auto osta 🙂 Aga praegu on hea ja mugav, selle raha eest kindlasti parim otsus (kui võtta, et mingi 2001a opel maksab 2500 dollarit ja meie bemm 3900 dollarit).

Juba samal õhtul pärast ostu ja 4 tundi sõitu oli muidugi imelik heli mootoriroomis, mingisugune vilin.
Järgmine päev sai auto viidud väidetavalt linna parimate mehaanikute juurde, kes pisut lammutasid kapoti all ja võtsid vea väljaselgitamise eest 10 lari, ehk 3.5 eurot.

Pärast seda viisime auto Giorgi abiga teise kohta remonti, kus auto võeti samal päeval ette ja mingisugune kliimalaager vahetati äri, ning kogutöö läks koos kliimatäitmisega 50 eurot.

Nii et kes meile tulemas on, siis on võimalik meie käest rentida seda suurepärast masinat, tunda ennast noorena või vabastada endas peituv salajane rullnokk :).