Kuidas läks mul matustel?
Nooh…jah…Esiteks, peaksin ma keeli rohkem õppima- tegemist polnudki matustega, vaid hoopis naabrimehe isa surma aastapäevast oli möödunud hoopis möödunud 1 aasta.
Küsisin hommikul Vašalt üle, et mis kell, mis selga panna ja kas Kertu ja Pärke on ka oodatud.
Sain vastuse, et pane selga, mis tahad ja naine ja laps jäta koju. Ok selge.
Panin siis selga enda kõige uhkemad lühikesed püksid, katkised potased ning valge t-särgi (vist suht ainuke, millel pole ühtegi logo).
Niisiis kell sai 12 ning suundusin õue, kus juba paljud naabrid ootasid. Loomulikult olid kõigil pikad püksid ja triiksärgid. Ai kui piinlik, vabandasin ette ja taha, et mul pole riideid… Ok, viisakad teksad on, aga ma ikkagi põhjamaalasena sulaksin nendes üles.
Kuigi Vaša oli küsinud, et kas saame minu autoga minna, siis mõne aja pärast teine naaber Dato andis märku, et “kuhu sa enda autoga lähed, kas sa veini ei kavatsegi juua?”, siis pakiti meid hoopis teise naabri Maho autosse ja suundusime surnuaeda, mis erines meie omadest täielikult.
Nimelt metsa asemel oli tegemist lageda platsiga, kuhu oli kallitest marmor/graniit plaatidest ehitatud “aedikud” ning platsil sees mulla või taimede asemel killustikulaadne toode (eks ilmselgelt kliima pärast)
Kui naabritega vestlesime, et millised on meie surnuaiad Eestis, siis sain aru, et need platsid, kus olime, on küllatki prestiižed ning kallid.
Kõige kummalisem asi vähemalt minu jaoks surnuaias oli see, et kõrval hauaplaadil oli naise pilt, naise nimi ning sünni ja surmakuupäev ning sama tahvli peal ka mehe pilt, mehe nimi ning sünnikuupäev, sidekriips ja tühjus. S.T tema surmakuupäeva polnud määratud.
Küsisin, et miks see nii on, selgus, et ta pole veel surnud, vaid on juba plaadi valmis teinud.
Küsisin, et kas see on normaalne… Diskuteeriti, et võibolla raha kokkuhoiu mõttes?
Ühest küljest – kui oled oma elukaaslasele truu ja tahad, et sind maetakse tema kõrvale (ning vanust on ka juba omajagu), no milles siis probleem koos saada ilus hauakivi? Aga samas endale haud valmis panna? Krt ma vist oleks natuke ebausklik sellejaoks…
Igatahes kadunukse lähedased hakkasid välja kallama veini topsidesse ning karpidega oli kaasas hatšapuuri(väga hea Gruusia juustusai). Ma tean, et Eestis on ka vist Setomaal? traditisoonid samad, aga ma olin ikka väga närvis, kuna ei teadnud, kuidas käituda. Proovisin jälgida, mis teised teevad, aga kuna kõik olid seljaga, siis oli keeruline aru saada.
Lõpuks sain aru, et väike tilk veini tuleb kallata hauale, öelda head soovid ja ülejäänud tops korraga ära juua.
Järgmiseks sõitsime siis terve seltskonnaga suurde restorani, kus terve saal oli broneeritud.
Lauda toodi üks hõrgutis teise järel. Gruusia köök ning ilmselt sellest tulenevalt ka kombed ilmselt ei soosi väga noa ja kahvliga söömist. Suht kiirelt panin tähele, et minu kahvel on kõrvalistuja valdusesse satttunud.
Ok loll olukord, ümber ringi kõik juba söövad, aga mul pole kahvlit. Kuidas ma ütlen, et see on minu oma? Küsin uue? – ei oska ju keelt ja oleks nõme, kui terve laud kuuleb, et äkki kõrvalistuja eksis lihtsalt… Lahendasin olukorra sellega, et sirutasin käe üle ta taldriku ja võtsin tema kahvli ära.
Samas ma siiani ei osanud seisukohta võtta, kas peaksin ka seda kana? sööma noa ja kahvliga või näppudega.
Pärast esimsest ampsu selgus, et see oli hoopis parim sealiha, mida olen elus söönud. Nimelt oli tegemist põrsalihaga – delikatessiga.
Gruusia peolaudadest ei puudu mitte kunagi Tamada (n.ö peojuht -toostide ütleja). See on äärmiselt suur vastutus ja roll siin pidudel. Vaatamata suurele vastupunnimisele suunati tamadaks laua otsa peale istuma kõrvalt naaber Maho.
Mõne aja pärast selgus, ka miks just tema – nimelt tegemist on tähtsa mehega, ta on kooli direktor.
Igatahes “pidusöök” käis täiel rinnal ja sööke toodi üksteise järel, ühed maitsvamad kui teised.
Ikka uskumatult külluslik laud olid, nagu Gruusias kombeks, siis lauale kunagi asjad ära ei mahu, siis tehakse söökidest mitu korrust.
Nüüd aga pisut erinevustest Eestis ja Gruusias ning suhtumisest, mis vähemalt minu jaoks nii tore pole… Nimelt peaaegu minu vastas istus kirikupapp… ja usk on siin kultuuris väga oluline. Niisiis küsiski üle terve laua Maho minu käest, et kas ma olen kristlane.
Teadsin juba eelnevatest kogemustest siinsete sõpradega suheldes, et vastus ei pruugi neile meeldida. No mis ma nüüd teen? a) Valetan kõigile silma sisse – on teema maas ja kõik on õnnelikud b) Proovin kuidagi ära laveerida c) Ütlen lihtsalt, et pole -ning ehk olen nende silmis halb inimene?
Otsustasin valida variant b) ning hakkasin seletama, et käisin kristlikus koolis, järgime teatud kristlike tavasid aga noh… 100% ei usu ikka küll.
Maho ütles kohe üle terve laua ” ATEIST “, ning oli näha, et tõmbus vestlusest eemale.
No ja siis proovisin veel pisut laveerida, aga ei läinud läbi. Õhkkond oli pigem paks ja negatiivne.
Niisis hakkas pihta osa, mis mulle ei sobi üldse – millegi pähe määrimine. Nimelt teine naaber, ning keegi veel lauas küsisid, et kas oleme ristitud ja kas laps on ristitud. “Aga äkki tahate ristimist? ” – “no pasmootrim, pasmootrim” vastasin neile.
“Ei noh, me saame aidata, kui tahate ristida” . ” Ok, ma ei käi peale, aga kui tunned, et tahad ikkagi, siis saab aidata kõigega”.
Niisiis ütlesin ma üle laua, et mina austan teid inimestena, sõltumata, kas olete buddistid, kristlased või ateistid.
“Jaa mul ei ole ka kellegi vastu midagi, ütles üks naaabritest” – aga “kui tunned ikkagi, et soovid ristimist – see on väga tähtis asi”. Ning kristlased on paremad inimesed.
Segasin vahele ning küsisin, et kumb on parem, kas see, et ma austan teid ja ütlen ausalt, et ma ei usu jumalat või see, et valetan teile ja ütlen, et olen kristlane? Kummal juhul olen ma parem inimene? Ütlesin, et minu meelest on see iga inimese personnalse asi, kas ta usub midagi või mitte. Mingi hetk saime õnneks teema vahetatud.
Nüüd siis väike kirjeldus joomise kommetest. Võibolla eksin, aga vähemalt mulle on jäänud tunne, et siin toimub joomine ainult toostidega. Ja seda olen tähelepannud juba kahel suuremal üritusel. Täpsemini öeldes on minu käes kahel üritusel juba küsitud, et “oot kas sa ei joogi üldse? Kuidagi klaas on koguaeg pooltühi.
Nimelt on mulle jäänud mulje, et vastupidiselt pidevale tipsutamisele tehakse siin pärast toosti klaasiga üks null ja siis oodatakse uut toosti. Aga mulle meeldib söögikõrvale ikka pidevalt mekkida vähekese kaupa- kohalikele jääb aga mulje, et igakord, kui nad mu klaasi täidavad, et pealt on ainult väike sõõm võetud (vaatamata sellele, et olen vb vahepeal ise klaasi tühjaks saanud ja uue kallanud juba).
Ühel hetkel jõudis asi õhtusse ja jõudsime koju. Nõme küll kellegi surmaaastapäeva puhul seda öelda, aga väga tore oli – sai kahe väga toreda naabriga veel tuttavaks ning ka muidu oli tore seltskond ja üritus.
Koju jõudes jäime veel maja ette jutustama Maho ja Vašaga ning muusesas teemaks tulid jälle meie poolsurnud viinamarjad. Maho ütles, et nendest on hetkel õige aeg veini teha, et kas me ikka teeme? Ütlesin, et ei tee.
Maho nägu oli selline, et hea, et mind riigist kohe välja ei saadeta riigireetmise eest. Tehti kohe selgeks, et mis mõttes veini ei tee – õpetame sulle selgeks ja teed ning asi ants. Sellepeale kutsus ta enda keldrit- ehk veiniladu näitama ja degusteerima. Lisaks saime kingituseks tema “special” 2018a pudeli.
No lõppes see loomulikult sellega, et palusin Kertult Vana Tallinn letti tuua ning istusime lõpuks Maho maja ees, kuhu kaeti ka laud ja maitsesime siis nii veini kui vanakat 🙂
