Lõpuks tagasi meie armsas Gruusia kodus. Aga siia jõudmine polnud pooltki nii lilleline kui ma seda enda peas ette kujutasin.
Alustuseks muidugi see, et Wizzair tühistas Tallinna lennu ära ja lennata tuli läbi Riia (https://trip.ee/uudised/wizz-air-peab-massiliselt-suviseid-lende-tuehistama?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR1soQ9rS086f_KPWquJKCZvY1Shn6ADi2TJZXcOXQgXWWf84J_oqG25F3U_aem_Ack4BjpekudL2gBTNcoqPTYZ3Bfzj8UH-0rADPhqWglL3fHqAjm5r86OU2BEbRZDvwWsaNXlEsvd_joqsGp-fHGX). Mis tähendas omakorda seiklust Tartust Riiasse. Bussiajad klappisid seekord enam-vähem lennuga, seega otsustasime, et eraldi kellelgi sõita pole mõtet ja proovime kuidagi seda aega parajaks teha.
Bussisõit kulges enam vähem vahvalt. Pärke sai bussijuhile ilusti ka Jõehobu passi näidata ja esialgu tõre näiv bussijuht muutus väga pehmeks. 🙂 Pirke mõned korrad pahandas, et uni on silmas, aga samas on põnev ka, aga sellest saime kiirelt üle. Minu ees olev tädi küll vaatas veits meile viltu, aga see on tema probleem 😀 Teine tädi aga vaatas kogu meie pandet aga vastupidiselt armsa pilguga. Ma sain hoolega tööd teha, Pärke jutustas vanaemaga ja uudistas mis aknast paistab.
Läbi bussiakna tundus ilm väga ilus, seega sai tehtud otsus, et läheme siiski kesklinnas maha ja jalutame veidi ning proovime Pärkele leida mõne mänguväljaku. Pärt õnneks proovis muidugi enne ära kas on võimalik vankri ja turvahälliga liikuda, kotte ta küll proovida ei saanud, aga laias laastus saab. Ma muidugui otsustasin peaaegu poole öö pealt, et äkki peaks Pirke turvahälli ka kaasa võtma (tema pole väga kaisulaps ja üldjuhul oma toolis hästi maganud, mida ta ka bussis tegi), mis tegi selle elu ekstra keeruliseks.
Riias aga selgus, et ilm on ikka väga külm. Pärke hakkas suhteliselt kiirelt kurtma, et külm on ning oli tunda ka tema väsimusmärke. Jalutasime siiski natukene turul, kust saime mega magusaid mustikaid ja maasikaid. Kui Pärkelt mustikaid sai palutud, siis pakkus ta kas maasikat või siis ütles, et Sina võid neid kaugelt vaadata. 😀
Vankri ja kogu pagasiga püüdsime siis ikkagi edasi minna, et leida mõni mänguväljak, sest kõht oli kõigil täis (Pärt varustab alati meid võikudega kui tegemist on pikema reisiga ja need võileivad on juba meistriklass omaette). Uurisin veidi kaarti, aga kiirkorras ei leidnud (järgmine kord ikka rohkem valmis vaatama), vankriga üle tänava ei saanud, ainult maa alt, aga niisama jalutuseks selle koormaga maa alla ja tagasi väga ei kutsunud, külm ja lõikav tuul ning igal pool jube kusehais… 😀 Otsustasime, et ei hakka ehku peale trippima ja Pärke väsinud, et läheme lennujaama ära, küll mingit tegevust ikka leiab seal. Plaanisime esialgu takso võtta, aga kuna mul juba maps oli lahti, vaatasin et ohh bussiga saab ka, aitab ka jälle veidi aega sisustada, siitsamast peaks minema ka. Uurisin kohalike käest üle, nii lihtsalt ei saa, ikka on vaja teisele poole teed saada. Mis seal ikka, palusin mingid kohalikud appi käru tassima, ise haarasin Pisikese Preili turvahälli. Kui segast tahate näha, siis võite mind vaadata ütleks ma selle bussi otsuse peale. 😀
Jõudsime bussi, võtsin Pärke sülle ja natukese aja pärast tema juba magas. Lennujaamas võttis ema ta veel enda sülle magama ja nii me kulgesime. Tüdrukud magasid ja ma alustasin vankri kokku pakkimist. Ma olin harjunud kokku pakkima seda istumise osas, aga mitte enam beebikookonit, sellest on ju tükk aega möödas. Ma usun, et julgelt tunnike pakkisin ma seda seal küll edasi ja tagasi, vahepeal olin juba käega löömas, aga viimaks sain hakkama.
Siis tuli mulle veel meelde, et minu ja Pirke check-iniga on probleeme. Ostsime talle eraldi istekoha, aga süsteem ei lase ise andmeid sisestada. Varasemalt saime selle töö live chatiga tehtud, aga nüüd see enam ei töötanud. Pärt helistas nende kõnekeskusesse ja sealt saime vähemalt istekohad teada ja öeldi, et check-inis pannakse ülejäänud andmed. Mind siiski jäi kripeldama, et checki ini pole, et aega on nagunii üle, lähen uurin Wizzairi teeninduskioskist. Ka sealne tädi oli hädas ja helistas ise Wizzairi, käis veel pärast uuesti meie passe küsimas ja asju ajamas. Andiski märku, et hea oli, et tema juurde jõudsin muidu check-inis oleks väga kaua aega läinud ja nagunii see probleem temani jõudnud. Aga viimaks tuli piletitega tagasi ja ka see mure sai korda.
Ja siis veel rohkem aega vaja surnuks lüüa. Jalutasime Pärkega terve lennujaama osa läbi, seni kuni check in avataks. Fun factid. Riia lennujaamas on ka avalikul alal üks imetamisruum, teisel pool lennujaama (turvakontrolli suhtes teisel pool). Mitte ainult 0 korrusel pole WC-sid, vaid ka teisel korrusel, seal käib ka tunduvalt vähem inimesi.
Viimaks ometi avati check in ja ma siis üritasin aru saada, kust jookseb Priority liin (kuni 2 aastase lapsega on automaatne priority). Seal samas kõrval oli ka üks Norweigeni lend ja mulle tundus, et need Norra pensionärid olid hullemad kui grusiinid. Neid oli igal pool, kus nad seisid või kuhu ootasid, mitte keegi ei saanud aru. Püüdsin siis viisakalt leida priority saba lõppu, aga enne kui ma aru sain, kus see asub püüdis üks grusiin mu kinni ja ütles, et Sa oled väikese lapsega, mida Sa üritad, mine otse letti. Mis siis ikka, kuulasin sõna, grusiin rääkis teise grusiiniga, teine ütles ka, et jaa muidugi. Väga hea. Vankrikott antud, kõik sujub saab lõpuks ometi turvaalasse ja Pärke mängima.
Riia lennujaamas on ka nüüd uus kord, et ei pea kotist eraldi midagi välja võtma, vaid paned terve koti pagasi kasti, võtad üleriided ära ja ongi kõik. 🙂
Turvaalas otsisime üles esimese mänguväljaku, kus oli suur hulk pehmeid klotse, mida sai siis ise ringi paigutada ja ronida. Pärkele väga meeldis. Mina, aga asusin otsima imetamisruumi. Juba Pärke ajast mäletasin, et seal peab olema üks väga mõnus ja suur imetatmistuba, kus saab ka ise vetsus käidud ja tool ei ole enam lihtne plastmass vaid midagi mugavamat. Ja leidsingi sama ruumi üles. 🙂
Meie Pirkega tagasi, vaatasin kella, et aega veel on. Ema läks endale kreemi otsima ja üks hetk juba avastasin, et kiireks läheb. Schengenist on vaja ju ka veel väljuda. Jooksime siis kiiresti passikontrolli, mõtlesin korra veel vett täita, aga teel olevas oli järjekord, plaanisin siis turvakontrollist läbi minnes seda teha, aga Pirke hakkas pahandama ja lasti juba vaikselt ka lennule. Trügisin siis jälle kõigist mööda, (või noh plaanisin viisakalt oodata, aga üks grusiin viskas jälle vahelt sisse) et saaks kiiresti lennukisse ja kõik süsteemid valmis sättida.
Ema ja Pärke olid sisuliselt teisel pool lennuki otsas. Esialgu kodus arvasin, et nii vast ongi parem, aga nad tundusid ikkagi liiga kaugel juhul kui midagi on. Sebisin siis ema ja Pärke endale lähemale kohtade vahetusega. Pärke istus minu kõrval ja ema tema taga. Pärke koht tundus olevat tühi, sest kõik inimesed olid juba lennukis, mõni üksik püsti, aga mingi hetk üks mees ja neiu siiski veel saabusid. Neiu istus paar istet taha poole, omavahelisest keha keelest tundus korraks nagu äkki oleks Pärke koht olnud selle neiu oma. Aga samas, ega nad ise midagi ei öelnud ka ja mees nagunii terve lennu magas. Tagantjärele oleks ilmselt olnud parem kui ema ja Pärke olekski olnud kaugemal, aga kes seda enam teab.
Ja siis algas ootamine, meeletu ootamine. Pärkele oli lubatud, et tema saab kummikomme, kui lennuk hakkab õhku tõusma (looduslikud kummikommid, mis on erlisteks hetkedeks nagu lennusõit, et kõrvad lukku ei läheks). Ja teisalt Pirke ootas veel viimast kõhutäit, aga ma ei soovinud ka tema piima liiga vara kätte anda, sest muidu lähevad tema kõrvad ju lukku ja kui ta ei neela ei saa ta ka sellest lahti. Ja ootan, mõlemad lapsed närvilised, Pärke väsinud ja kummikommi ootuses ja Pirke juba kergelt üleväsinud, sooviga magama jääda. Mingi hetk tuli teade, et oih oih, lennuki dokumente pole veel kätte saadud, et kerge delay. Osasid reisijaid kutsuti veel nimeliselt välja. Otsustasin Pirke siiski unne ära saata, küll kuidagi ikka pärast saab. Sain ta kuidagi läbi häda unne.
Ei teagi, mis see siis lõpuks oli, aga tund aega hiljem saime liikuma. Pärke oma kummikommid ning varastasin Pirkel luti ära ning tema asus piima nosima. Aga pärast piima ei jäänud ta enam mitte magama, vaid jäi ülesse ja algas tegelemine tema meeletu üleväsimusega. Ma tegin kõike, et teda magama suigatada, aga mitte miski ei töötanud. Korraks mõni asi isegi töötas ja püüdes teda ära panna turvahälli, ta veidi magas ja oli üleval. Ehk siis minu plaan, et Pirke magab turvahällis ja ma panen ka Pärke magama ei töötanud mitte kuidagi. Esiteks muidugi minu kuldne plaan, et turvahäll mahub ilusti koos isofixiga lennukisse ei toimunud, ehk siis mõttetu tassimine ja ekstra pagas (kuigi bussis vähemalt oli suureks abiks). Teiseks ei mahtunud see ka hästi toolide vahele. Kolmandaks ei jõudnud turvahälli sisse kuidagi õhk ja tal hakkas palav. Kui lend oli 3.40 pikk, siis sellest 2.5h kui isegi mitte päris 3h Pirke kindlasti pahandas, ja mitte vähe. Üks mees grusiin käis küsimas, et äkki on tal meditsiinilst abi vaja. Üks naine pakkus, et proovib teda hoida, et meist on nii kahju.
Lõpuks sain Pirke siiski läbi suure ime magama, ise maksimaalselt läbi omadega ning meeletus soovis juua. Siis panin Pärke enda sülle magama. Pärke sain magama, hakkas mingi teavitus tööle ja Pirke avas silmad. Andsin talle kiirelt piima ja ta magas edasi. Vaatepilt oli muidugi hea, Pärke pea minu süles ja Pirke veel omakorda Pärke peal. Vahepeal toetas Pirke istmik Pärke pähe. 😀 Pirkele aga siiski ei sobinud midagi ning tema pahandamine jätkus. Ema tuli ja võttis Pärke enda sülle magama ja Pirke suikas ka jälle unne ära. Aga siis saabus teadaanne, et hakkame laskuma ja peagi ka maanduma. Õnneks jäi Pärke ilusti ka üksinda toolile magama. Pirke, aga avas silmad, mis seal ikka vähemalt ta ei kisanud. Andsin talle tema piimakese ja olimegi maandunud. Pistsin ta hälli ja pakkisime asju.
Nüüd aga alustas väsinud Pärke. Kuna tema uni oli kindlasit liiga lühike ja rikutud, siis oli ta väga segaduses ja nüüd asus tema lohutamatult karjuma. Saime kuidagi bussi peale ja passikontrolli. Bussist ära minnes veel ühed lapsega eestlased pakkusid abi, aga keeldusin viisakalt, et teil on endalgi raske, küll ma siit mõne mehe leian. Ja võtsingi esimese ettejuhtuva ja viskasin talle kotid kätte. 😀
Kui üldjuhul on Kutaisi lennujaamas alati mõni turvatöötaja, kes beebidega inimesed passikontrollis ette toovad, siis seekord neid ei olnud. Ma isegi ei mõelnud seekord, et võiks olla viisakas, sest ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti koju ära saada. Tõstin turvalindid üles ja pugesin alt ja igaltpoolt läbi, et jõuda kiirelt passikontrolli. Mingi tädi tuli muidugi pahandama, et kuhu ma ronin ja mida ma teen. Aga see kaasa võetud mees tõlkis, et neil on pisike beebi, mille peale töötaja muutus vähe mõistvamaks. Mees muidugi uhkeldas sõprade ees, et näe mis eelised on kui asju tassid, saad kiiremini passikontrollist läbi. 😀 Aga passikontrolli tädi oli ikka mu peale väga kuri, aga ausalt öeldes mind enam ei huvitanud midagi 😀 Õnneks oli kärukott kiiresti kohal, lükkasin telefoni wifisse, võtsin esimese Bolt takso (ma isegi ei vaadanud hinda) ja põgenesin õue. Pirke vähemalt oli terve aja kuss ja uudistas oma suurte silmadega mis toimub, aga jah nüüd oli juba Pärke kord terve see aeg nuuksuda või päris nutta.
Taksos aga rahunesid kõik maha ja kui lõpuks jõudsime kurvini, mille tagant paistab meie maja, hingasin kergendatult. Ruttu riided seljast pessu ja magama. Teoorias ilus unistus… 😀
Siin veel trall jätkus. Pirke oli endiselt üle väsinud ja pahandas, Pärke ei saanud magada sest Pirke pahandas (ja noh ilmselt terve ülejäänud maja ka). Seega laulsime sssitasime Pärkega koos, et Pirke rahuneks. Viimaks, noh mingi tunnike jälle kindlasti, aga saabus kõigi uni.
Hommikul olin ma omadega nii läbi, et ärkasin meeletu nälja peale üles. Kaanisin hunnikuga vett ja nosisin Pärdi tehtud võileibu. Varsti aga kutsus Pärke ja läksin veel magama tagasi. Veidi veel edasi, ärkasime korraks kõik üles, aga Pirke soovis üsna pea magama tagasi minna. Kasutasin juhust ja läksin koos temaga. Mingi hetk otsutasin ärgata, aga siis anti mulle juba Pärke, et tema une aeg. Mis siis ikka, magasin veel. 😀 Nüüdseks kõigest sellest trallist puhanud, aga see meeletu valu mis selja taga on, nii pea veel koju tagasi lendama ei kutsu. 😀 Ja Pärdil ei jää muud üle kui meile ikka järgi tulla.
Ilm aitab seda valu unustada, õues on ca 27 kraadi, kleidiga saab ringi käia, Likani maitseb ikka sama hästi ja need värsked puuviljad ja juurviljad! Ainult nende viimaste pärast ma ju tulingi!
Nii, aga õpetuskohad lühidalt:
- Bussis on isofixiga turvahäll ideaalne lahendus.
- Lennukis unusta ära nii täislamav turvahäll kui ka isofix, see lihtsalt ei mahu (ilmselt kõige väiksem ja lihtsam turvahäll mahub ja saab ilusti ka kinnitada, Pärkega ju kunagi saime). NB! Lennukites on sageli liiga soe, seega ei jõua hälli ka väga hästi jahedam õhk.
- Kindlasti varu endale lennukisse vett või jäta pangakaart kiiresti kättesaadavaks!
- Ära lase beebil üle väsida, lihtsam on maha rahustada lukustunud kõrvu, kui üle väsinud last.
- Tee kõik, et vältida Riia lennujaama avalikku ala! Turvaalas on veel midagi teha, aga see eelnev osa on no nii aegunud ja pläss.
- Riia lennujaamaa avalikul alal on turvakontrolli suhtes teisel pool lõpus imetamisruum.
- Riia lennujaama avalikul alal on teine korrus, kus on mõistlikum vetsus käia kui null korrusel.
- Kui mõtled korra linna minna kõige pagasi ja lastega, tee rohkem eeltööd kuhu minna ja kui palju selleks kulub aega. Ja muidugi proovi enne, kuidas seda pagasit kõige väiksema vaevaga liikuma panna. Kõik ei käi enam ammu nii nagu vanasti, et ühest linna otsast teise sai lihtsalt niisama jalutatud.
- Ära usalda enda mälu. 😀 Proovi kas Sa ikka kindlasti mäletad, kuidas vankrit vankrikotti pakkida.
- Asjade ostmiseks lennujaamas hoia alati pardakaart ja pass kaasas.
