Kes mäletab seika, kus ma olin Pärkega üksinda kodus ja ühtedel poolakatel läks ühesel voodil saepuruplaat pooleks? (https://kutaisiguesthouse.com/?p=2713)
Noh, ma mäletan! 😀 Koheselt sai räägitud, et kindlasti on vaja ka teised plaadid välja vahetada, sest mina seda tööd uuesti ei kavatse teha! Aga arvake, mis juhtus peaaegu kohe kui ma olin Gruusiasse jõudnud ja Taaniel ära läinud!? Jah, see juhtus jälle, seekord see teine ühene voodi. 🙂
Õnneks seekord ma teadsin mida tegema pean. Ainult, et… selle vahega, et Pärt eelmine kord Gruusias olles tassis kõik olulised tööriistad Eestisse, sest pagas oli odav ja nii on mõistlik, sest ehitustööd on ju läbi. Emm.. Ämm… Mis ma nüüd siis teen? Kusagil pole isegi ühtegi laualippi enam. Taaniel ja Pärt ka ei vasta mu appikarjele…
Mis siis ikka, iseseisev Eesti naine läheb olukorda ise lahendama. Teoorias ma tean kus laudu saab ja vast suudan kuidagi neile ära seletada, et need oleks vaja ära ka lihvida ja mõõtu lõigata. Joonised ja mõõdud tehtud, Pärke auto peale ja minekut! Õnneks oli ema veel siin ja Pirke sai rahus koos vanaemaga koju unne jääda. Usalda, aga kontrolli- mõõdulindi järgi jooksin veel eraldi tuppa järgi. Kõik lauad mõõtsin üle.. 😀
Proovisin õnne ka. Läksin nurga kaudu kus üldjuhul alati keegi istub ja teeb olulisi Gruusia asju. Ja seekord õnn naeratus mulle. Seal parasjagu istuski Dima! Mis siis ikka, lasin akna alla ja ütlesin “Modi!” (tule). Siis näitasin talle telefonist lauajuppide pilti ja ütlesin “Es minda” (seda vaja). Tal küll oli eilsetest matustest natukene pohmell, aga ega tal ei jäänud muud üle. 😀
Edasi sujus juba kõik tegelikult hästi. Ühest kohast saime lauad, teises kohas lihviti ja lõigati need ära. Ehk siis ca 20min hiljem ja 14.50GEL (lauad)+ 10GEL (lihvimine ja lõikamine) vaesem olid mul lauajupid olemas.
Teel koju mõtlesin, et tänan Dimat abi eest ja soovin kena päeva, et edasi saan ju ise hakkama. Aga siis tuli meelde see akutrelli kasutus (õnneks akutrell oli ainsana veel alles) polnud ka just minu masti töö. Muidugi saab hakkama, aga jätaks seekord käe kõrvetamata.
Küsisin, et kas Dimal aega on. Sebisin talle tööriistad ja max 10min hiljem oli ka voodi jälle terve. Oeh kui hea kui mõnikord on õnne, armsaid naabreid, natukene juba ka teadmisi ning tööriistu. Seekord ma isegi ei läinud närvi selle peale, et kuidas kõik korda saada (kuigi avastades, et mul pole enam ühtegi tööriista nägin vaimusilmas ennast käsisaega lauajuppe saagimas). 🙂 Nii hakkab Gruusias elamine juba igavaks ja liiga lihtsaks minema!
