Sain vahepeal kõrvalmaja naabrimehega tuttavaks, nimeks tal Vasha.
Nähes prügihunnikus vanu kanalisatsioonitorusid, küsis kohe, et kas meil neid vaja läheb. Loomulikult mitte, kuna autot pole, siis ära vedamine oleks tülikas ja kogus on väike ka. Vashaga on meil maja küljepeal aias auk, kust saame teineteise aias käia, sealtkaudu sai siis ära ka tassitud asjad.
Järgmiseks nägi ta pesumasinat prügis, ka see läks kaubaks. Ütlesime, et see ilmselt ei tööta, vaevalt muidu oleks eelmine omanik sisse jätnud selle. Ei teagi, kas laseb korda teha või läheb juppideks.
Kauplesin naabirmehelt vastukaubaks koduveini, loomulikult polnud see probleem ja varsti oligi 2.5l pomm kohal. Igatahes normaalne mees, jagas rõõmuga mandariine, laenas redelit ja aitas materjale tassida .
Järgmine päev, kui naabrimees oli jälle platsis, ei tundnud teda absoluutselt ära, tervitasin teda ja tutvustasin ennast (uuesti).
Ilmselt naabrimees peab nüüd mind idioodiks või arvab, et mul on mäluprobleemid.
Kirsiks tordil – Kertu tuli ükspäev aeda hängima ja naabrimees oli parajasti seal, siis tutvustasin , et ” näe, see mu elukaaslane Kertu”. Poole jutupealt naabrimees segas juba vahele, et ta teab.
Ei teagi nüüd, kas juba tutvustasin ja äkki olengi kalamäluga – eks andke teada, kui asjad siin blogis korduma hakkavad .
