Mõned postitused tagasi kirjutasin, kuidas torm laastab Kutaisit, taevas lendab katuseid ja jõulukuused raekodades langevad ning me palvetame, et majal katus alles jääks.
Teisel päeval võtsin julguse kokku ja vaatamata katuse paukumisele ronisin pööningule, et vaadata, mis toimub ja kas on juba kahjustusi.
Vaade siis järgmine, et eterniit paugub üles-alla, ning kui kaua veel torm möllab, lendab ilmselt minema.
Lisavalgus pööningul torni kohal reetis, et ilmselt on midagi juba läinud.
Torni kohal laiutas esimene auk.
Ok asi selge, nüüd on vaja kedagi katust parandama, kui torm laabub.
Tegelikult see pole esimene kord, kui meil katust parandatakse – pole lihtsalt jõudnud kõike blogis kajastada.
Esimene kord käidi katust paradandamas vahetult enne teise korruse valmis saamist, sest mõnest kohast sadas vett läbi.
Muide väga huvitav on see lahendus, et pööningult pole tehtud katusele minekuks eraldi luuki, vaid garaaži katuselt peab redeliga üle ääre ennast küürutama. Vaatamata sellele, et redeleid ja sellist ekestreemsust ei armasta, käisin ka suvel katusel ära.
Tol korral tööraha läks 120 GEL ehk ca 42 eurot. Juba siis mainisid mehed, et katus tuleb ära vahetada, et see on oma aja ära elanud.
No arusaadav, aga hetkel ei taha seda teha :).
Niisis tagasi tänapäeva. Käisin kolmandal päeval pööningul uuesti, kui tuul oli hetkeks maha rahunenud. Lisavalgus reetis, et nüüd on meil küll panoraamkatus.
No positiivsest küljest vaadates ei pea enam redeliga üle ääre ronima, vaid saab otse välja ronida.
Kuna juba eeldasin, et sel nädalal on katusemehed selles linnas tahetuimad mehed, siis otsustasin kohemaid probleemiga tegelema hakata ja lahendusi otsima. Meie õnneks lubas järgmised 5-6 päeva päikesepaistet ja mitte vihma. Vastasel juhul oleks olukord ikka väga keeruline. Helistasin kohe Anžorile, kes meil teise korruse remondi tegi ja eelmine kord katuse mehed sebis. Lubas meid aidata… aga seoses suure nõudlusega ma ei tahtnud ainult sellele lootma jääda vaid otsustasin ka mujalt abi otsida.
Siin Gruusias peab aga paika väga hästi paika vanasõna “Kui inimesed teevad plaane siis jumal naerab”. Nimelt meie päev jätkus sellisena, et otsustasime minna õue tööle ja sealjuures ehk saada abi ka mõnelt naabrilt kontakti näol… Panustasime kõige enam üle tee naaber Shotale, (kes, näha on, et on väga mõjuvõimas mees siinkandis… ja noh, eks tahtsime temaga tuttavaks ka saada…)
Nimelt tal oli ka plekk-katus terve tormi aja paukunud nii kõvasti, justkui oleks keegi kõik need tormipävad ilutulestikku lasknud. Ja lõpuks lendaski üks suur plekipaan minema. Õnneks nii õnnelikult, et maandus kõrval aeda ja keegi ega miski viga ei saanud.
Aga tulles tagasi, miks temale lootsime oli see, et tal olid juba katusemehed katusel probleemi lahendamas…
Niisiis läksime tänavale küsima, et kas tema mehed saaks meid aidata. Naaber uuris töömeestelt – sai esialgu negatiivse vastuse, kuna neil on juba pikk töödejärjekord. Kuid pärast mõningat vestlust sai nad ikkagi nõusse, et kui jääb aega üle, tulevad kaevad meie katuse ka üle.
Sellegipoolest arvas naaber, et meil pole proffe vaja vaid kõrvalt naaber Vaša võib selle ka ära teha. Pärast mõningat jutuajamist kutsus naabrimees meid enda majja sisse ja pakkus kohe, et kas “viina” tahate?
No loomulikult tutvumise eesmärgil tahame väikse pitsi.
Ainuke asi, et tema väike pits oli väga suur ning viin oli isetehtud kange puskar.
Pärast 1 pitsi tegemist suundusime tagasi õue, et koju liikuda. Õudne, kuidas see pits hakkas pähe, ikka jumala purjakil oli olla. Ja siis hüüdis mind teine naabrimees Koogi ja palus, et ehk oskan aidata auto pardakaameraga.
Kahjuks ei osanud. Järgmine hetk juba kutsus Koogi mind enda poole. Ma ei saanudki aru miks.
Järgmine hetk olin Koogi “keldris” ja aru ei saanud, kuhu kadusid Kertu ja Pärke.
Grusiinidel on keldrikorrused või siis teinekord ka esimsed korrused tihtipeale veinikeldrid, kus on seltskondlike viibimiste ruumid.
Niisiis näitaski Koogi mulle kõige pealt enda veini osakonda ja siis palus istuda suure laua taha. Järgmine hetk juba tõid erinevadte generatsioonide naised kordamööda allakorrusele erinevaid sööginõusid ja sööke ning meile kaeti laud.
Niisiis istusin mullaste aiariietega pika laua taga. Aga kuhu kadusid Pärke ja Kertu, küsisin Koogilt. Ta ütles, et ära muretse, nad on üleval korrusel.
Pärast ma ei tea mitut kannu veini ja pidusööki pärisin ikka ja jälle, et aga kus Kertu ja Pärke on, siis Koogi kutsus mind kaasa üles korrusele elutuppa, kus vaatasid mulle vastu samamoodi aiariietega Kertu ja Pärke ning uhke pidulaud likööri ja maiustustega. Ning muidugi kõik nais pererahvas. Samal ajal, kui mina olin keldris mitu tundi vene keelt purssinud, siis Kertul oli olukord natuke kesisem, neil väga ühist keelt polnudki, aga see ei seganud kedagi aega veetmast. Küsisin siis Kertult, et kuidas ta sinna sattus ning sain vastuseks, et pere ema oli kohe viibanud käega, et tulge sisse samal ajal, kui mina seda pardakaamerat vaatasin. Tunnistasime mõlemad, et see olukord oli ikka väga ähmane tänu väiksele Shota “pitsile”.
Kertu versioon toimunust:
“Samal ajal kui Pärt istus bussis, lehvitas meile Pärkega rõdult Koogi naine. Lehvitasime vastu. Ja siis juba viipas, et tule aeda sisse. Jõudes aeda oli ta juba uksel ja käskis tuppa tulla. Vaatasin enda tööriideid (tagumiku alt suurelt lõhki rebitud teksad, mullane pusa ja pluus pusa all polnud ka just külastuse vääriline. 
Mis seal ikka asutasime uksest sisse ja võtsime jalanõud ära, ja tüli algas. Mu kummikud olid ju paksult porised ja ega Pärke saapad ka alla ei jäänud. Mina ikkagi pääsesin kummikutest aga Pärke saapad toodi ikkagi elutuppa kaasa. Järgmine etapp, elutuba kus oli kolm last ja kaks naist. Ühte last me õnneks teadsime ja olime tänaval suhelnud, oskab veidi inglise keelt. Ülejäänud perega suhtlus käis aga Google translate ja minu olematu gruusia keele ja nende vähese inglise keelega. Ennenägematu kiirusega täitus ka laud igast maiustustega, koogikesed, churchelad, küpsised, kommid jms. Kahjuks pole ma just kõige suurem magusa sõber. Alustasime kohviga millele järgnes väga hea kodus valmistatud liköör, mida nad ise kutsusid siiski veiniks. Pidasime Pärkega korduvalt plaani kuidas koju hiilida ja pääseda piinlikust vaikusest, kuigi see vaikus tundus ainult mind häirivat. Viimaks hakkas majaperenaine tegema hatšapurit ja olid üllatunud et meil Eestis sellist kraami ei ole. Samal ajal pääses ka Pärt keldrist üles, maitsesime hatšapurit ja saimegi Pärke tudu vabandusega pääsme koju. “
Igatahes sain aru, et kelder on meeste püha maa, kus aega veedetakse ja naistele jääb elutuba.
Niisiis veetsime veel pisut aega ja siis seadsime sammud kodu poole. Ikka väga täis oli olla. Ahjaa, ma ju valasin päeval prügikastialuse, mida pidin hiljem veits siluma. See jäigi tegemata. Ja katusemehed katusele ei jõudnudki. Ja teisi kontakte ka ei leidnud.
Järeldasime, et pühapäeval on siin tänaval ikka “ohtlik” käia jalutamas.
