Eelmise päeva katuseseiklused lõppesid naabri juures “väikese” veinimaitsmisega. Hommikul helistas Anžori, et leidis katusemehed ja nad on meil jub maja ees. Niisiis varahommikul ronisime kolmekesi katusele olukorda hindama ja materjale kokku lööma.
Olukord oli suht kehv ikka, mitmed augud, väljaulatuvad naelad, lahtine plekk jne. Ma juba kartsin, et öeldakse, et siin pole varianti, vaja uus kate panna. Muidugi öeldi, et see on kõik jama ja tuleks ära vahetada teoorias aga öeldi ka, et saab veel ära lappida.
Küsisin tööhinna, ning sain vastuseks, et 330 GEL, ehk 120 euri. Lisaks on vaja minna materjali ostma minna.
Teadsin juba, et siin peab alati materjali minema ostma koos, kuid siiski lootsin, et nad on nõus ilma minuta minema ning pakkusin selle variandi välja. No ei tahtnud tõesti minna kuhugi ehituspoodidesse kaasa sõitma, arvetades seda hiiglaslikku veinikogust, mis eelmine päev sai sisse kaanitud.
Kahjuks mu plaan ei õnnestunud ning nad ikkagi pidasid vajalikuks mind kaasa võtta nagu siin tavaks.
Lohutasin ennast sellega, et õnneks on lühike sõit IMERETI ehitusturule ning ehk elan selle üle. Autoga ringi loksumine pole just mu lemmiktegevus pärast rasket ööd.
Jõudes esimesse kohta, kus on paarkümmend ehituspoodi sai kohe selgeks, et siit me eterniiti ei leia. Järgmisena sõitsime staadioni juurde, kus müüakse igast mustemat materjali, s.t liiva, kruusa, tsementi jne. Sealt leidsime ainult kasutatud materjali, seega seadsime suuna kuhugi teise poodi, mille kohta saime infot. Sattusime täielikku liiklusummikkusse. No tore ikka ringi sõita mööda linna väike rops kurgus eilsest veinist. Selles poes jälle ei sobinud eterniit, kuna meie oma oli suurema sammuga, ehk erineva profiiliga, ilmselt vanem.
Järgmiseks läksime päris suurele turule, mille käisime algusest lõpuni läbi ja ikka ei leidnud materjali. Lõpuks pärast 3 tundi tiirutamist (vot siis, mis oli kiirest poes käikust saanud…) seadsime sammud tagasi kasutatud etenriidi juurde.
Seal järgnes pool tundi arusaamatut seletamist, et see ka ikkagi ei sobi hästi.
Niisis asusime materjali otsima. Esimesena leidsime kasutatud eterniiti. Seejärel sõitsime 3-4 tundi mööda linna ringi, et leida samasuguse profiiliga uut eterniiti, kuid probleemiks oli see, et meie oma on suurema laienga kui see, mida müüakse. Niisiis võtsime jälle suuna kasutatud eterniiti ostma. Järgnes seal poole tunnine arusaamatu seletamine, et miks see ka ei sobi. Lõpuks küsisin, et kas plekiga siis ei saa parandada?
Niisiis võtsime suuna ehitusmeeste garaaži, et plekitööriistu võtta. Garaažis tervitas meid ikka väga vänge veinilõhn, kuna garaažinurgas olid suured anumad veiniga ning tühi taara siin ja seal. Ilmselt siis garaaž on püha koht neile, kes elavad korterites ja kellel veinikeldreid pole.
Seejärel võtsime suuna ehituspoodi ning ostsime plekki.
Vähemalt siin Gruusias pole mõtet eraldi transporti võtta, kui asjad mahuvad pagasnikusse ära… isegi kui luuk jääb lahti.
Katusemehed möllasid katusel õhtuni ning kui lõpuks valmis said siis pakkusid, et ma ka tuleks ja vaataks.
Kuna pööningule minevat luuki pole, siis peab redeli pealt ronima üle katuse ääre. Ja no loomulikult redel on liiga lühike nagu siin riigis kombeks.Või siis oleme liiga kõrge maja ostnud. Ühekorra olen sealt roninud, aga teise korra jätsin vahele. Sellepeale ronis noorem kutt uuesti katusele ja tegi video enda tööst.
Nüüd siis loodetavasti meie katus on jälle terve. Kuni ilmselt järgmise tormini :).
