Aastaid tagasi Gruusias käies võtsime ette väikse matka Borjomil.
Selleks sõitsime bussiga Kutaisist Borjomile. Tegemist oli jaanuari keskpaigaga ning Kutaisis oli ca 15 soojakraadi.
Mida lähemale Borjomile jõudsime, seda külmemaks bussis läks ning bussist välja astudes oli väljas juba ainult paar soojakraadi alles.
Selline temperataaturi vahe tundus ikka päris retsina – Eestis ei kujutaks ette, et sõidad 2 tundi eemale ja “päikeselisest suveilmast” on saanud külm talveilm.
Järgmisel hommikul ärkasime varakult ja suudnusime enne matka hommikusöögile kohalikku kohvikusse “Turist”, mis oli sihuke väike, kodune ja hubane vanaaegne kohvik, mida pidasid üleval vanapaarike. Palusime neil meile ka matkale kaasa küpsetada üks mõnus hatšapuuri (kohalik juustusai). Öösel oli paar sentimeetrit lund maha sadanud ja väljas oli hommikul -3 kraadi.
Jätkuvalt fakt, et olime vaid 2 tunni kaugusel soojast Kutaisist tekitas tunde, et see on ekstreemsus siin ja tegemist ikka väga krõbeda talvekülmaga ja kohe kohe nurga tagant tuleb jälle päike välja ja ees ootab mõnus pusailm.
Kõhud täis, võtsime takso kohalikku rahvuspargi administratiivhoonesse, kus pidi mäele mineku loa taotlema, kõik vajaliku info saama ning lisaks oli võimalik magamiskott rentida. Kohapeal ütles töötaja, et me peaksime ikka kindlasti lumeräätsad rentima ja õhtuks lubab lumetormi. Kuna me Kertuga oleme omajagu erinevates riikides reisinud, siis oleme pisut ära rikutud oma mõtlemisega, et iga nurgapeal keegi üritab sulle midagi pähe määrida või nagu osades turistidele mõeldud kohtades renditakse sulle mingi asi, millega näed viimane idioot välja ( näiteks Tšernobolis käies sai rentida valget värvi n.ö maalrikostüüumi ja no need mõned üksikud, kes need kostüümid rentisid, nägid ikka viimased lollpead välja :D) , siis me oma peas ütlesime mõlemad “Yeah right”, elus ei lähe neid räätsasid vaja ja see lumetormi jutt on ka täielik umbluu. Kertu veel küsis töötajalt, et ” Me oleme Eestist, me teame küll mis asi lumi on, et kas neid pärielt läheb ka vaja :D?” Igatahes jäi tunne, et ie ole vaja – oleme ju ikkagi lõunamaal ja soojemas riigis- see 2cm lund siin ilmselt nende lumetorm.
Sellegipoolest mingil põhjusel otsustasin, et suva võtame need räätsad. Võibolla sellepärast, et ma varem polnud selliseid asju oma silmaga näinud ja tundusid ägedad. Igatahes panime allkirjad ja nimed raamatusse kirja, et oleme mäele suundumas ja võtsime takso mäe jalamile. Viimase nädala jooksul oli vaid üks inimene sinna raamatusse kantud. See tekitas pisut kahetisi tundeid – esiteks olime ülimalt rõõmasd, et pole mingeid turiste. Teisalt tekitas see natuke hirmu, aga et miks pole turiste 😀 ?
Mäe jalamil parklas soovis taksojuht meile head teed ja asusime kõmpima. Pärast mõnda aega metsavahelist teed jõudsime punkti, kus juba mäe märgistus oli arusaamatu, et kas start on nüüd vasakul või paremal. Otsustasime vasaku kasuks ja mõtlesime, et nii kuinii vahet pole, kumba pidi minna, kuna tegemist on ringiga.
Algas lõputu järsk tõus tiira taara mööda mäe nõlva, kus kõndides hakkas nii palav, et vahepeal tekkis tunne, et lumetormist on asi ikka väga kaugel, ja pikakäiselise särgiga olek tundus üleriietumisena.. Kertu juba haudus plaani, et võtame pagasit kergemaks ja viskame need mõttetud räätsad siia metsa alla ja tagasi tulles tuleme ja korjame need peale. Vaatamata korduvatele katsetele mind mõjutada, ma mingil põhjusel ei võtnud vedu.
Pärast tundide pikkust tõusu tulid meile vastu esimesed inimesed. Saime aru, et need on metsavahid. Kertu nägi kohe võimalust “Anname neile need räätsad kaasa, las viivad alla parklasse või rahvuspargi hoonesse ära” :D. Jällegi ei võtnud ma vedu.
Pärast tundide pikkust tõusu jõudsime pisut tasasemale maale ja tegime esimese söögipausi. Mmmm kui hea oli siiani värske ja soe hatšapuuri mille hommikul olime kaasa ostnud. Mida aeg edasi, seda kõrgemale jõudsime. See tähendas aga seda, et järjest külmemaks läks ning tekkis ka järjest rohkem lund. Ühel hetkel hakkas ka lund sadama ja rajalt natuke mööda astudes vajus läbi lume juba. Novot, oligi ikkagi räätsasid vaja.
Plaan oli meil jõuda kaugemasse metsamajja, kus pole kedagi ja maja on ainult meie päralt. Paraku aga hakkas mul (Pärdil) vasak põlv nii jubedalt valu tegema, et tekkis üldse kahtlus, kas peaks tagasipöörduma. Ei…. tagasi ikka ei lähe, pole mingi lahja poiss ikka. Kuna kell polnud enam päris hommik ja matkatempo oli tänu põlvele planeeritust aeglasem, siis võtsime vastu ratsionaalsema otsuse suunduda lähemasse metsamajja, kus pidid ka metsavahid ööbima. Otsuse tegemine oli tegelikult emotsionaalselt päris raske, kuna tahtsime siiski privaatset maja, aga reaalsus oli see, et mis saab siis , kui öö tuleb peale, telefoni levi pole ja raja märgistust ei leia…
Ühel hetkel jõudsime metsamajani, kus tervitasid meid 2 Gruusia metsavahti, kes rõõmsalt pakkusid, et võime nendega samas toas magada ning küsisd, et ega me veini kaasa ei võtnud. Sellegipoolest pakuti, et kas ehk tahame nendega tšatšat juua (kohalikku puskarit). Kahjuks pidime neis pettumust valmistama, kuna lisakilosid küll matkale kaasa ei viitsi tassida ja järgmise päeva ka pohmakaga ei tahaks vastu võtta. Me muidugi eestlastele kombeks ütlesime, et ei- ei, teeme kõrvaltuppa kaminasse tule ja magame seal. Toas oli jääkülm ja vahepeal minu joogipudelis oli vesi juba jäässe tõmbunud. Lisaks põlv valutas selleks hetkeks nii kõvasti, et iga suvaline liigutus tegi juba valu. Iga katse kaminasse tuli saada mingil põhjusel nurjus – puud olid lihtsalt liiga märjad ja tõmmet polnud. Korduvalt lonkisin ühe jala peal õue, et puid väiksemaks lõhkuda ja väikseid killukesi välja lüüa. Tunda oli, et õues on temperatuur vahepeal läinud miinusesse, ehk isegi paarikümnesse miinusesse?, sest paljaste kätega kannatas puid lõhkuda vaid mõneks hetkeks.
Viimaks pärast mitut tundi möllamist õhtul pidime tõdema fakti, et isegi, kui saame tule lõpuks normaalselt kaminasse, läheb see tuba heal juhul hommikuks soojaks, kui me oleme juba ära külmunud.
Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui eneseuhkus alla neelata ja minna alandlikult kõrvaltoa ust kraapima, et ehk ikka saame sooja tuppa “kaissu”. Eriti nõmedaks muutis asjaolu see, et juba pikemat aega oli kõrvaltoas vaikus , mis andis mõista, et mehed magavad.
Unise näoga metsavaht ütles, et muidugi võite tulla, ning palus, et ma talle narivoodi ülemiselt korruselt jahipüssi ulataks.
Ronisime Kertuga mõlemad kumbki naride ülemistele korrustele ja kerisime magamiskoti sisse. Nii külm oli- toppisime kõik riided magamiskotti sisse ja pistisme pead ka magamiskotti, et vähegi soojem oleks. Põlv tegi nii kõvasti valu, et nägin lausa vaeva, et isegi külge keerates mitte valust oiata.
Öösel metsavahid ärkasid kordamööda ja panid puid pursuikasse- nii kui tuli alt ära läks, läks ikka väga külmaks.
Ja eriti meeldejäävaks muutis öö see, et iga natukese aja tagant üks metsavahtides lõi rusikaga vastu seina, et vaigistida seal metsikult kõvasti krõbistavaid hiiri.
Hommikul avanes vahva vaatepilt maja terassilt – öö otsa oli lund sadanud.
Hommikusöök söödud, suundusime tagasi rajale. Kuna kõvasti oli lund sadanud, siis ilma räätsadeta poleks hakkama saanud.
Rajalt kõrval oli lund ikka julgelt üle meetri. NIi palju siis sellest, et “raudselt tahetakse meid kui lolle turiste nende räätsadega lollitada”.
Eelmisel ööl sadanud lumi muutis asja selles mõttes keeruliseks, et ühtegi jalajälge enam näha polnud ja paljudes kohtades polnud aru saada, kust rada läheb. Selleks pidi vahepeal üks meist varustuse maha viskama ja minema vaatama sada või paarsada meetrit edasi, et kas on ikka õige rada. Muidu poleks nagu hullu olnudki, aga ühtegi viga ei saanud endale lubada, seda minupoolset kõndimist ei saanud v2ga kõndimiseks nimetada, vaid puukeppide najal lonkimiseks.
Aga see loodus, loode lopsakus ja üksindus – mitte ühtegi inimest ega jälge, vaid ainult ürgne loodus – see kõik oli hämmastav!
Ühel hetkel madalamale jõudes nägime rajalt vasakul järsust nõlvakust alla vaadates paari jalajälgi. Hammustasime läbi, et ilmselt on metsavahtide omad, kes roteeruvad iga paari päeva tagant. Ja ilmselt on tegemist n.ö shortcutiga, ehk lõikekaga.
Võtsime riski ja kasutasime sama “rada”. Mäenõlv oli nii järsk ja libe, et iga natukese aja tagant kukkusime selili ja veeresime/libisesime alla. Õnneks seljakott pehmendas seda ja muutis selle asja naljakas ja isegi nauditavaks – ei pidanud jalavaeva nägema.
Mõne aja pärast olimegi juba raja alguses ja meid tervitas juba tuttav klaasike matkaraja ääres, kust vulises mägiojake, millest tulev vesi oli pärast seda retke ikka eriti maitsev.
Ma ei pea ennast mingiks matkaselliks, minu kogemused on enamjaolt paaripäevased jalutused suvistel RMK radadel. Mis ma sellega öelda tahan, on see, et usun, et selle matkaga saab hakkama igaüks, kes on füüsiliselt normaalses vormis.
Ja see rada minu silmis oli seda väärt.
Minu jaoks on see siiani olnud kõige meeldejäävaim, ilusaim matk ja üldse üks ägedamaid asju, mida elus olen teinud :).
