Uskuge või mitte, lisaks meile on Gruusias veel eestlasi. 
Mõningatega oleme me isegi kohtunud ja kindlasti nii mõnegagi ootab kohtumine veel ees.
Blogi pidades oleme kommentaaride järgi aru saanud, et meist kaugemal, Batumis ja Tbilisi, elab veel eestlasi, kes meid jälgivad 
ja elule/valule kaasa elavad. Loomulikult oleme teadlikud, et Kutaisis, ja ka Kutaisi külje all, elab eestlaseid veelgi. Nüüd suvisel perioodil õnnestus meil kohtuda nii lähedal elavate eestlaste kui ka kaugemal elavatega.
Alustame, aga esimestest külalistest, kelleks olid Estonian Embassy in Tbilisi töötajad koos enda peredega. Üllatus ja õhin oli loomulikult väga suur, kui nad meile kirjutasid ja küsisid, et kas võiksid meile kiireks visiidiks külla tulla. Eestis Sa ju ei tule selle pealegi, et saatkond võiks Sulle külla tulla, nüüd aga Gruusias siis selline pakkumine. Nad palusid küll mitte suuri ettevalmistusi teha ning nad polnud isegi kindlad kas meie juurde jõuavavad, sest ette nähtud päevakava oli neil tihe. Hoolimata sellest koristasime maja ära (vähemalt selle osa mis jõudsime, sest samal päeval olid välja läinud ka “vahvad” Airbnb külalised). Tegin veel kiire õunakoogi, 
mis vähemalt Eestis kõigile maitseb, ja jäime ootama kõrgeid külalisi.
Nende saabudes tutvustasime neile meie eluolu, jagasime omavahel emotsioone Gruusias elamisest, arutasime tulevikuplaane ja oli üldiselt üks väga väga vahva tunnike. Saime muideks teada, et Armeenia pealinnast Jerevanist on võimalik osta värsket Muhu leiba! 
Armeeniast on meil ainult positiivsed mälestused, nii et kui kodumaa igatsus väga suur peale tuleb, siis tuleb bemmi kummid kuumaks ajada ja pikem reis ette võtta. 
😀 Sellest väikesest visiidist saime loomulikult head kontaktid pealinna minekuks ja ühtlasi teadmisi juurde eestlasena Gruusias elamiseks.
Teiste eestlatega oleksime peaaegu varemgi kokku saanud, aga vahendaja kaudu läks tõlkes midagi kaduma. 😀 Üks õhtu saime naabripoisilt (Gruusia mõistes naabri) kõne, et talle tulevad külla eestlased, kes kasvatavad Kutaisi lähedal teed ja kelle juures ta töötab, et oleme ka külla oodatud, üksteisega tutvuma. Kahjuks oli meie jaoks kellaaeg liiga hiline 
, sest Pärke uneaeg jookseb sinna sisse, naabrid on küll lähedal, aga mitte nii lähedal, et oleksime julgenud Pärke päris üksinda jätta (muidugi koos igast monitoridega jne, aga nii palju julgust meil siiski polnud, sest täit ööd ei maga ta siiani ja ärkamised ei ole kuigi regulaarsed). Pakkusime siis omalt poolt, et kui neil on mahti, et tulgu meile külla, kasvõi 5. minutiks, et saaks omavahel tuttavaks, näitaksime maja ja vahetaks paar sõna. Naabripoiss lubas asja arutada ja nii siis jäi. Meie tegime taas kodu kiirelt puhtaks, lõikasime igaks juhuks mõned snäkid valmis ja jäime ootama. Pärke läks unne ära, vaatasime kella, piilusime naabri maja poole, kuulasime õues helisid, vaatasime värava poole, aga no ei tulnud kedagi. Mis seal ikka nautisime ise snäkke ja vaatasime filmi. 😀 Paar korda ikka mõtlesime, et helistaks uuriks, et kas tulevad või mis seis jäi, või et läheb kasvõi Pärt üksinda naabrite juurde, aga me oleme ju siiski eestlased, ei mingit helistamist. 😀 Tagantjärgi muidugi oleks ju võinud, aga no mis Sa teed kui tagasihoidlikus on voorus. 
😀 Järgmine päev küsis naabrinaine, et noh kuhu te siis jäite? 
Vaatasime segaduses Pärdiga teineteisele otsa, et ei saanud kahjuks tulla, Pärke magas, 😴 aga põhjaliku selgitustööni siis ei jõudnud, meil vist oli kiire ja noh keelebarjäär ka (naabrinaine räägib liiga head vene keelt, milleni me ei küündi). 🙄
Järgmine võimalus aga tekkis siis kui Hanna minuga ühendust võttis ja pakkus enda poja eestikeelseid raamatuid, 
kuna nad kolivad tagasi Eestisse. Muidigi olin ma nõus ja ostsin neilt lisaks ka järgi jäävat lastetoa mööblit Pärke tuppa. Päevake enne nende lendu tulidki nad oma perega meile külla, sõime hatšapurit, arutasime elu üle Gruusias ning üldse elust ja olust. Oli väga kurb tõdemine, et ühed vahvad eestlased, kellega oleks ka Pärkel vahva, lähevad kodumaale tagasi. Küll aga saime neilt uusi vihjeid, kes Kutaisis veel elavad ning kellega tuttavaks saada, nüüd talvel saame tegutsema hakata ning eestlastest sõpru otsida. 🙂
Muideks seda postitust kirjutades tuli meeletu isu khinkaalide järgi, millest ma siiani pole kordagi puudust tundud, kuigi räägitud on nendest küllaga.
