Ka Gruusia poelettidel valitses soola ja kuivainelettidel kerge tühjus. Kui midagi isegi oli alles, siis olid need enamasti Venemaa toodangud ning kohalikud jätsid asjad pigem ostmata, kui tõstsid käe Vene toodangut tarbima (ja seda on seal palju, näiteks kasvõi sealne Lays on toodetud Venemaal).
Ühes poes oli tehtud Vene toodetele soodusmüük, aga taas pigem olid soodushinnaga toote kõrval asjad ära ostetud, kui sattunud korvi odava hinnaga Vene toodang. Poe töötajad teadsid ilma küsimata, et pikalt silte uurijad otsivad ilmselt tootjat ja oli kuulda kuidas öeldi külastajatele “ruseti”.
Praeguse seisuga enam nii hästi kursis ei ole, aga veel seal olles toimus peaaegu iga õhtu Kutaisis avalik toetuse avaldus Ukrainale. Eks see oli kindlasti ka omaette märk valitsusele, kes ei ole praegu midagi ette võtnud.
Lugedes veidi Gruusia sotsiaalmeedia gruppe, siis vähemalt pealinnas soovitatakse vältida vene keele rääkimist, sest kohalikud ei vaata Su poole hästi. Kui varasemalt küsiti võõras keeles rääkijatelet päritolu, siis nüüd küsitakse veelgi rohkem. Sattudes kellegagi rääkima antud teemal, siis siiani oleme kõigiga jõudnud tõdemuseni, et venelane on meie ühine vaenlane.
Seda oleme ka varem tähele pannud, et kohalikud pursivad pigem inglise/saksa keelt kui räägivad vene keelt (alati küsime ka ise, enne inglise keele rääkimise kohta, siis alles vene).
Rääkides meie kohaliku sõbraga, siis tema ohkas pigem nukralt, et valitsus on korrumpeerunud ja ega nad midagi ette kindlasti ei võta, pigem vastupidi. Teadupoolest ongi Gruusia vastu võtnud põgenikke, Venemaalt. 
Teisalt on tore näha igal pool Ukraina lippe lehvimas, inimesed uurivad sotsiaalmeedia gruppides, kust lippe osta saab, kuidas neile abi saata jne. Valitsus võib olla küll ostetud, aga gruslaane teab mis olukorras on Ukraina ja toetab neid igati oma tegudes ja mõtetes.
