Seekord ootas meid Riias minu kallis isa, kes meid tagasi koju tõi, auto pakkimine oli paras tetris, aga Pärt on tetrist kõvasti harjutanud ja kahekesi said nad hakkama.
Minu armas ema oli taas kodu ära koristanud, teinud valmis maitsvad kodused söögid ja varunud külmkappi ka järgmiseks päevaks süüa. 
Järgnevatel päevadel Tartus jalutades tundsin ennast väga hästi ja hoituna. Miks nii?
Gruusias küll kõik nunnutavad ja imetlevad Pärket, aga vankriga toimetades nad Sulle abi ei paku, tee pealt eest ära ei astu, uste avamisest ei tasu rääkidagi. Mõningaid erandeid on siiski ka.
Tartus, aga justkui saadakse aru, et vankriga nüüd nii lihtne ka ei ole. Kitsal kõnniteel oodatakse kuni oled möödunud, ustest liikudes hoitakse neid Sulle lahti või pannakse kinni, lapsega lastakse järjekorras ette poole, teenindaja püüab teenindada ülihelikiirusel (juhul kui Pärkel on shopingust kergelt villand saanud). Eks loomulikult ka siin on omad erandid.
Aa, ja mis peamine, poodi/kohvikut/asutust on sageli juba planeeritud nii, et ka käruga/ratastooli vms vahendiga on võimalik neile ligi pääseda!
Üldpildina on hea näha tänavatel rohkelt kärutajaid ja seda kuidas ühiskond arvestab nendega. 
Aa ja igalt poolt saab ülihead kohvi!
Hea on mõneks ajaks jälle kodus olla! 
