Töömehed ja sõjasaak vol 1
Käisime linnas teemantpuurijat otsimas, kes teeks kanalisatsioonitorude jaoks augud läbi seinte. Meistri otsimine oli muidugi omaette tase, küsisime turuvarblaste käest, kes seda teeks, samal ajal kõndis üle tee rõõmsa näoga vana, ühes käes limonaad ja teises saiakesed. Turuvarblased viipasid tema peale, et tema teebki seda. See käis küll kähku.
15 minutit hiljem olime objektil ja juba natukese aja pärast oli kokkulepitud, et homme hommikul teeb ta töö ära 100 või 150 lari eest (ei mäleta enam). Järgmine hommik tegi ta tunni ajaga augud ära ja mitte teemantpuuriga vaid tavalise puuri ja piigiga.
No ok, arvestades töö aega, ilmselt maksime üle- ühesõnaga teoorias oleks saanud need augud ise ka teha, maja seinad on sellisest materjalist, et pole peeneid riistasid vajagi.
Poole töö pealt meistrimees küsis, kas me veini tahame. Ütlesime, et muidu ikka, aga praegu mitte. Sellepeale ta helistas kellelegi. Tuli välja, et ta helistas enda naisele, et see talle järgi tuleks ja meile kodunt enda tehtud veini ja tša-tšat(kohalik puskar) kaasa võtaks kingituseks.
Enne ära minekut kiitis ta mõlemit jooki ja siis hakkas punni maha keerama. Mõtlesime Meigoga juba, et no jah, ju siis peab võtma juba hommikul kell 10, aga imestuseks võttis hoopis meitstrimees ise kumbagi jooki väikse lõuatäie (ma tagantjärgi mõtlen, et kaval mees, tegi endale lõhnad juurde ära, siis sai naisele öelda, et ise poleks tahtnudki, aga need välismaalased nõudsid)
Seejärel kutsus ta meid teinekord enda juurde linnast välja külla, et teeme šašlõkki ja paneme veits tina, ning toonitas, et ilma rahata, lihtsalt sõprusest .
Tore küllakutse, aga kahjuks kardan, et hetkel veel keelebarjäär oleks liiga suureks takistuseks.
