Akende saaga vol3
Täna said peaaegu kõik uued aknad ette, v.a torni omad ja wc oma. Vahepeal üks aken tuli vales mõõdus ja sellest ka väike viivitus, nimelt lasin ühe akna väiksemaks teha aga ilmselt läks kellelgi meeles see muudatus päriselus läbi viia. Juhtub ikka, arusaadav.
Täna siis pärast paigaldamist arutati seda torni akende eemaldamist, kaskadöör Kocha, kes ei karda midagi, oli ka seal. Nagu ma aru sain, pidigi selle töö ette võtma Kocha, kes muideks ladus uued uksekossid ja oli täitsa laadna vend. Aruteluga jõuti nii kaugele, et aknatšehhi ülemus pidi ise tulema üle vaatama, mis sellest saab.
Lõpuks jõudis ülemus kohale ja küsis, et kus Kocha on. Parkuuri meister ja kaskadöör Kocha oli vahepeal kuhugi ära kadunud. Aknad ei andud aknameestele ja ülemusele asu ning nad asusid katsetama, kuidas need eest ära tulevad. Muideks nad on üliasjalikud ja lahedad vennad, kuigi meil ühine suhtluskeel puudub ning üks kõige sõbralikum tüüp on üldse kurt/tumm.
Ülemus enda puhaste riietega eemaldas esimese klaasi ja ronis üles poole, ning eemaldas järgmise, kuni lõpuni välja. Lõpuks aeti relakas kuumaks ja lõigati järk järgult kõik aknad läbi ja sõra+kuvaldaga peksti kontsruktsioon lahti. Peab tunnistama, et päris hirmus oli vahepeal vaadata seda turnimist ilme ühegi julgestuseta, v.a sõbra käsi. Aga eks tellingud ja muud asjad ongi nõrkadele.
Lõpuks saime ühe torni aknad eest ära! Kohe asuti ka teise kallale, aga vahepeal oli juba ülemuse naine koos lapsega pahandamas käinud, et aitab küll, tule koju ära, ning tänu sellele jäi teise püstaku aknad eemaldamata.
Ühesõnaga sport võitis nagu alati, ehk lihtsalt vaatama tulekust, et kuidas kõige parem eemaldada on, sai hoopis sportlik huvi ja kirg see aken eest ära saada .
Homme loodetavasti jätkatakse ja siis saab julgemalt tööriistu ja asju majas hoida, kui karp jälle kinni on .