Ja nüüd, kõige valusam, õppetund kolm.

 

Lae telefoni võimalikult enda lähedal ja ära unusta seda maha.
Jõudsime väravasse, panime asjad maha, mina hakkasin mähkimistuppa minema ja….. TELEFON
Unustasin telefoni laadima ja avastasin selle alles, siis kui olime läinud juba Schengeni alast välja. Pärt siis jooksis tagasi, aga Schengeni alasse tagasi ei lasta. Pärt vestles ühe tolli töötajaga ja tema andis kadunud telefoni info ja asukoha edasi turvatöötajatele.
Mina ja teised olime all väravas ja ootasime Pärti. Ca 40min pärast tema ära minekut ja kui Boarding algas, helistasime ning uurisime, et mis värk on. Sain teada, et Pärt on meil käe-jala juures ja läksin ta juurde. Kui Pärt oli seisu ära rääkinud koputasin ise tollitöötaja uksele. Ütles, et uurib ja ta andis märku, et telefon on leitud ja turvade käes. Hingasin kergendatult ja küsisin, et mis nüüd siis edasi saab? Ta kutsus veel teise töötaja, kes saabus koos turvaga ja uus töötaja teatas, et telefoni ei leitud ikkagi. Oli näha, et seda turvameest absoluutselt ei huvitanud mis toimus, kõndis lihtsalt minema, pole tükk aega sellist tölli kohanud, väga-väga-väga suur häbiplekk Riga Airport!
Ja siis läksin ma närvi. Proovisin küll tolli töötjatega ilusti rääkida, et äkki ikka saaks koos teiega kiirelt ära joosta, et Boarding juba käib ja seletasin pikalt telefoni asukohta jne. Töötaja, lõpuks lubas mind uksele, et ma saaks näidata, millisest nurgast ma täpsemalt räägin, kus telefon on. Töötaja pani ukse kinni, mina jälle püsti närvis, et mis saab, inimesed lähevad järjest lennukile (aknast oli lennukit näha), vastuseid ei tule. Ja üks hetk oli naisterahvas koos laadija ja telefoniga tagasi. Ta küll ütles, et see pole nende töö, aga no jah. Tänasin teda pisarsilmi ja jooksime väravasse. Olin tõesti südamest tänulik talle.

 

Plaan, et läheme ükskordki lennukile esimesena (tavaliselt oleme viimased, vabatahlikult), et lapsega rahulikult ennast paika sättida, talle olukorda tutvustada ja kõik valmis seada, ei tulnud midagi välja. Me olime viimased, kes üldse lennukisse läksid (aga no ikkagi vaja ju pilti ka enne teha 🤦‍♀️).

 

Õppetund neli.
Anna lapsele süüa, siis kui lennukis korraks tuled kustuvad ja mootorid tohutult mürisema hakkavad.
Arvestades kõike eelnevat, siis pakkisime ennast ruttu kohtadele, kiirelt vaja minevad asjad valmis, mina endiselt üsna närvis, aga vaikselt rahunesin vestlesin preiliga ja olime vahvad. Ja siis hakkas leiutamine, kuna algab päriselt õhkutõus, et preilile süüa anda. Lennanud ja palju, aga no nii ei osanud ju nii kunagi vaadata ja hinnata. Seega sai ta söögi siiski natukene liiga vara kätte.

Sellel hetkel, kus kõrvadel eriti valus oli, hakkas tema just väikeseid pause söömisele sisse tegema ja kui ta sai aru, et midagi on kõrvadel valesti ei olnud söögist enam mingit juttu.
Oma närveldusele tõttu, unustasin ka eraldi spetsiaalsed beebi müraklapid, mis teeks seda asja veel leebemaks. Vaene väike Pärke oli ikka üsna segaduses ja kindlasti oli ta kõrvadel väga valus. Lisaks sellele oli lennukis tohutult palav (tavaliselt nii ongi, kas väga külm või liiga palav), võtsime ta maika väele. Viimaks, aga saime riideid vähemaks, klapid pähe, natukene rahustamiks laulda ja ta hakkas ilusti edasi sööma ja ka lennuk saavutas oma kõrguse.