Meie kassi nimeks on saanud sujuvalt ja lihtsalt “Kiisu”.
Kui varasemalt ei tohtinud kassi väga puutuda, sest üsna kiirelt oli võimalus küüsi või hambaid tunda. Nüüdseks on aga olukord veidi muutunud. Pärke võib kassiga kõike teha- vurre, käppi, nina, kõrvu, suud ja muid sarnaseid kehaosi uurida ja katsuda, isegi Kiisu peal magamine on täiesti okei.
Kui Pärke on haiget saanud või niisama nukras meeleolus, on kass kohe kohal ja püüab lohutada ja lähedust pakkuda. Kui ma juhtun nutva Pärke endale sülle võtma, siis aimab kass kohe, et mina olen valu põhjustaja ja saan kohe kassi küüsi ja hambaid tunda. Seega on Pärkel oma kaitseingel, kes käib meiega igalpool kaasas.
Seoses esimese korruse maalritööde ning rõdude renoveerimisega oleme sunnitud ennast pakkima ühte tuppa kõike tegema. Vahepeal kui majas külalisi polnud, magasime paar ööd üleval korrusel. Hoolimata sellest, et kassi tuba on olnud elutuba, ja mujale tubadesse ta ei trügi ega soovigi minna, siis tuli ka kass meiega teisele korrusele magama ning Pärke rahulolu kontrollima.
Juba kui Pärke pisike beebi oli, siis käis kass tema suurema nutu korral hetkelist lähedust pakkumas ja vahepeal oli magama paneku ajal lausa beebilausuja. Siis vahepeal oli taas see hetk tagasi, kus liiga lähedal olles oli oht käpaga saada. Arvame ise, et nüüd kui Pärke sai tunda Eestis ringlevat kõhuviirust ja tundis ennast halvasti heldis kassi süda jälle ja võttis hoolitsemise enda käpadesse. Nüüd tehakse lõunauned kassiga koos ning õhtul tudurutiinide ajal katsun ka ise kassi ja Pärke vahele mahtuda. 🙂
Pärke võib muidugi kassiga kõike teha ning vahest võime ka meie kassi paitada ja sügada, aga selleks tuleb ikkagi õige aeg valida. Kui satud kassi valel ajal paitama, on sellel omad tagajärjed… 😀
Kurjad keeled on oletanud, et ehk ootab kass poegi, aga siiani kass nagu suuremaks ei muutu ja vahepeal tundus nagu oleks isegi alla võtnud. Elame näeme, mis aeg toob, kas saame tagasi kurja kassi või saame hoopis kassipojad või siis ongi meil lihtsalt üks armas ja hooliv pereliige juures.
