Kertu pere käis meil eelmine suvi külas ja jäi jutt, et tulevad talvel ka, et koos mägedesse suusatama minna.
Ma olen ühe korra elus lumelauaga kuutsemäelt üritanud alla tulla – lõppes see hulgisinikatega ja all andsin laua renti tagasi, et pole minu tassike teed.
See andis mulle ideaalse võimaluse Kertule mitu kuud vinguda teemal “ma ei taha suusatama minna mägedesse”.
Kui aeg hakkas lähemale jõudma, hakkasime uurima infot Bakuriani suusakuurorti kohta. Kohe esimese asjana hakkas silma see, kuidas infot on pea võimatu selle kohta leida, kuna puudub adekvaatne koduleht. Mõned päevad enne mäele minekut otsustasin natuke rohkem uurida ja siis kuskilt läbi facebooki leidsin info, et seal mäel on hoopis maailmameistrivõistlused. No tore. Võidurõõmus teatasin, et me ei saa suusatama.
Siis aga jäi kripeldama, et noh, tegelt ju natuke ikka tahaks ka ja asusin detektiivi tööd tegema. Leidsin mingi kommentaari, et ikkagi kuskil saab suusatada. Lõpuks esitasin ise suvalise MM postituse alla küsimuse, et kas turistidele ka midagi avatud on. Üks suvaline inimene vastas, et ta oli sama küsimuse ees, kuniks lõpuks otsustas kohale sõita ja info kätte saada. Ja selgus, et on ikkagi avatud!
Kuna me ühte autosse ära ei mahtunud, rentisime teise auto juurde. Teekond mööda maanteed on siin ikka eestlase jaoks küllaltki kummaline. Seisad pool tundi kuskil ummikus ja kopad kaevavad lund tee ääres. Lumi sulab ja mägedes voolab paksu pori, kõik autod on üleni porised. Ja see kõik toimub Tbilisi-Kutaisi maanteel (no põhimõtteliselt võiks võrrelda Tallinn-Tartuga Eestis).
Jõudsime kohale ja kõik timm. Saime isegi üle pika aja saunas käia.
Järgmisel päeval otsustasime siis suusatama minna. Rentisime suusad kohe hotelli kõrvalt mingist putkast, kus sõbralik härra viskas nalja ja üleüldse oli meeldiv suhtlus. Suusad, kepid, saapad ja prilldi läksid päevaks maksma 30 GEL nägu, ehk ca 11 eurot. Tagatiseks dokument. Ikka väga odav. No seisukord asjadel on ka suht räbal, aga ehk ajab asja ära.
Proovisime mäeni sõita autoga (peab mainima, et suusasaabastega ikka täiesti võimatu tegevus), kuid meid ei lubatud parklasse, kuna meil polnud mingisugust luba. Ilmselt võistluste värk. Niisiis parkisime eemale ja kõndisime mäeni suusad käed. Terve tee vandusin omaette, et see on viimane kord, kui mingi suusajama tegelen, kõndida 2km/h nende suuskadega, külm tuul puhub näkku ja samas on palav. Lõpuks jõudsime kohale, siis selgus, et mägi on tuule tõttu suletud. Saime infot ühelt tüübilt, et üks teine mägi on avatud ning bussiga saab sinna.
Hüppasime bussi, maksta sai piletite eest viipemaksega ja no problem- väga lihtne süsteem. Oleks kohe teadnud, oleks hotelli eest otse bussipeatusest peale hüpanud. Aga igalpool on täileik infosulg. Hotellis 0 infolehte, administraatorid midagi ei teanud mägede avamisaegade ega millegi kohta. Täielik 0. Tekkis tunne, et huvitav mille muu jaoks need inimesed siia linna sõidavad, kui mitte suusatama… Poleks ju raske paar juhist kuhugi panna :D.
Mäepilet oli 155 GEL ehk 56 euri, 2 täiskasvanut, 2 last. Mõni minut hiljem olimegi juba tõstukis ja mäest üleval. Nüüd on ju kuidagi vaja alla saada ka :S. Kertu õetütar pani kohe esimesena mäest alla ilge hooga ja järgmine hetk lendas kukerpalle nagu multikates suuskadega tegelased käivad nagu lumepallid alla. Õnneks midagi ei juhtunud.
Ikka suht hirmus oli, aga pärast juba viite minutit külg ees tasakesi jõnksutamist sain asjale pihta ja pärast 15 minutit lasin juba alla nagu vana kala. Ehk tegelikult minu mitu kuud hirmu oli täiesti asjata – mäesuusatamine polegi midagi nii keerulist kui esmapilgul võib tunduda. Soovitan kõigil ületada oma hirm ja proovida – see pole midagi keerulist ;).
Käisime veel mõned korrad üles tõstukiga, kuid mida hilisemaks kell sai, seda tüütumaks asi muutus, kuna suusatõstukile tekkisid järjekorrad (siit soovitus, et minge alati varahommikul mäele). Gruusiale kohaselt olid järjekorad väga hästi lahendatud. Vähemalt nende endi arvates.
Ma kahjuks pilti ei taibanud teha, aga süsteem oli siis järgmine. 6 väravat, kus piiksutad oma mäekaardi ja siis saad edasi minna väikesele ootealale, kus on järgmised 6 väravat, mis avanevad õigel hetkel automaatselt, et saaksid minna suusatõstukile. Lihtne ja loogiline.
Reaalses elus – sadakond inimest on kägaras võimuvõitluses, kes saab ennem tõstukile. Paljud trügivad täiesti külje pealt ja siis teised sõimavad neid, käib üks pidev tülitsemine. Nii kui 2mm ruumi tekib sinu ette, pead kohe suuska liigutama, muidu võtab selle keegi teine.
pidevalt on keegi oma suuskadega sinu suuskade peal ja kui hakkad väravani jõudma, siis tuleb keegi küljepealt ja pressib risti suuskadega peale, kõikide teiste suuskade peale. Täielik bardakk.
Miks? Sest kuuest väravast oli avatud ainult 3, teises kolmes seised turvamehed ees, kes siis tegid väga olulist tööd ja niisama vahtisid (teoorias vist kontrollivad piiksutamist või aitavad?). Sellega tekitasid nad esimese trombi. Tänu esimesele trombile jõudsid sõprade seltskonnad järgmisele ootealale tihti eraldi aegadel ja ootasid teineteist ära. Sellega tekitati teine tromb. Tulemus oli see, et tihti peale läks 6 kohaline tõstuk üles nii, et peal oli ainult 3, 2 või teinekord ainult 1 inimene.
Oleks minu teha, annaks päeva pealt nii mäejuhatajale kui turvameestele kinga ;).
Tegime oma suusatiirud ära . Kertu võttis suusad jalast ära ja võttis kätte ning klamber jäi lihtsalt näpuvahele, pudenes küljest ära.
Bussiga tagasi rendi kohta.
Rendikohas andsime suusad tagasi ja järsku selgus, et rentija on kaotanud täielikult oma vene keele oskuse, kuigi hommikul rääkis minuga vene keelt täiesti vabalt. Nüüd aga ainult gruusia keel. Hetk hiljem selgus ka põhjus – rentnik näitas, et oleme Kertu suusa ära lõhkunud- suusa all on sügav kriim ja suusk on pisut mõrane. Enda peas mõtlesin, et kuidas ma sain nii loll olla ja mitte enne rentisime kõik üles filmida seisukord. Täpselt nagu igakord, kui autot rendin. Aga need on ju suusad? Mida kuradit siin üldse vaadata on nende puhul. Loomulikult on need ju täkkeid täis ja kõik seal laenutuses nägi välja kohe algul vana ja räbal. Ei tulnud selle pealegi, et mingi probleem võib tulla…
Rentnik hakkas siis seletama gruusia keeles, et peame kinni maksma. Saatsin ta kukele. Sellepeale helistas oma ülemusele, kes siis oskas kümmetkonda inglise keelset sõna ” you come here and broke ski, have to pay”. Vene keeles üritas sama juttu seletada, aga ma ei lasknud tal sõnagi öelda, vaid üritasin talle hoopis selgeks teha, et nad andsid mu naisele ohtlikud suusad.
Saime aru, et see ei vii kuhugi. Otsustasime vahepeal auto ära tuua ja siis edasi tegeleda (meil autos olid tavasaapad).
Tagasi minnes palusime Kertu õe ka appi, kes räägib vene keelt paremini kui mina.
Ma ei salli, kui meie suunas keegi üritab ülekohut teha, seega ma juba palvetasin, et saan instant karma laksu rendi kohale teha- et seal oleks parasjagu mõni klient, kes tahab rentida.
Astusime uksest sisse ja minu õnneks oli seal 5 vene klienti, kes parasjagu just proovisid suusasaapaid jalga. Ütlesin neile kohe esimese asjana sisse astudes, et ärge siit midagi rentida, siin petetakse. Oh, te oleks pidanud nägema selle rentniku nägu :D- keerutas sõrme pea kohal minu suunas ja vandus kohalikus keeles, andis märku, et ma olen ikka eriline debiil.
Ma aga küsisn vastu, et kas nüüd oskab vene keelt, et kuidas nüüd järsku aru sai? Seletasin ka venelastele, et minuga kaotas vene keele oskuse pool tundi tagasi ning venelased kinnitasid, et nendega rääkis ka vene keeles. Kusjuures Kertu õde ja ema olid vahepeal rentinud samast kohast Pärkele kelgu ja samuti vene keeles :D. Venelased võtsid saapad jalast ära ja tänasid meid, et hoiatasime ja läksid mujale.
Ütlesin rentijale, et võin siin mitu päeva järjest teie putka ees seista ja klientidele tõde rääkida, no problem. Ja kusjuures, ma olekski seda vabalt väga hea meelega teinud, kui poleks kaasas olnud Kertu peret, kelle aega ma ei tahtnud raisata. Oleks ainult me kolmekesi, oleks broneerinud 1 öö veel ja laagri sisse seadnud :D. Ja see oleks puhas nauding olnud neile veel kahjumit toota.
Nüüd siis asus Kertu õde ülemusega telefonitsi võitlusesse, et andku dokument tagasi otsekohe.
Sellepeale aga leidis ülemus hoopis, et tahab nüüd 500 GEL selle eest, et me kliendid ära ajasime ja et ta tuleb 10 minuti pärast sinna.
Saime aru, et see ei vii kuhugi, läksime autosse ja sõitsime hotelli juurde teisi peale korjama, et lihtsalt lahkuda. Jätku see dokument siis endale. Kell on hiline ja ei taha pimedas miinuskraadidega mäest alla sõita.
Hotelli juures pakkisime asjad autosse ja startisime. Keerasin nurga pealt välja ja nurga peal lehvitasid rentnik ja “ülemus” kaugelt juba vihaselt kätega, et “tule siia, tule siia”. Vastuseks andsin neile keskmise sõrme ja sõitsime ilusti oma koju Kutaisisse.
Loo kokkuvõtteks rentnik üritas kaval olla ja meilt raha välja petta. Said nad aga hoopis 5 kaotatud klienti ja minu ID kaardi, mille võivad minu poolest endale seinale riputada ja kasvõi igapäev imetleda, sest ega selle 2 aastat tagasi kehtivuse kaotanud dokumendiga polnudki midagi suurt muud teha, kui sellistele kloundile tagatiseks anda :). Tagantjärgi on kahju, et see 500 GEL jutt tuli pärast saabaste tagastamist, oleks seda varem teadnud, oleks 4 paari saapaid ka endale jätnud :).
