Eestist ära tulles olid seal väga imelised maalilised talveilmad, mitte nagu praegu, nagu aru saan. Ausalt öeldes sõna detsember, jaanuar tekitas sellise tunde, et natukene tahaks seda lund ikkagi veel vaadata. T-särgiga õues käia on tore, aga see ei ole ju talv! Lisaks kõigele sellele meie “korterist” avaneb lihtsalt maaliline vaade siin samas lähedal asuvatele lumistele mäetippudele. Nii, et iga hommik korteri terassil kuuma teega päikesetõusu nautides tekib kerge igatsus lume järgi ning sisemine soov neid mägesid veidi lähemalt näha. Huvitav kas mägede tippudele jõuab ka lähedale autoga? Huvitav, kas mägede tippudes on elu? Kas meie maja on näha mäe tipust või mõnest kõrgemast kohast mida meie näeme?
Aasta viimasel päeval võtsimegi ette teekonna, et leida vastusteta küsimustele vastused. Pärt oli veidi kaarti uurinud ning lai suund oli teada- maja juurest otse alla ja siis üles mägedesse, nagu rõdult näha on! Okei, okei ikka kohanimed ja mõned väikesed teeotsad jne. Sättisime eelmisel õhtul kõik valmis, et hommikusöök läheks võimalikult ladusalt ning stardiksime kodust umbes nii, et Pärke oleks veidi autos üleval ja lõpuks teeks mõnusa une. Hommik läksi ladusalt ning kuskil tunnike enne lõuaund pakksime ennast autosse. Seiklesime linnast välja, imetlesime ägedaid “metsi”, kus Pärt teadis rääkida, et taga on korralik uuselamu rajoon, poleks arvanudki. Kuigi olime just tõusnud korralikust hommikusöögi lauast, siis autosse istudes tuleb ikka nälg peale. Esimeses linnakeses alustasime poe otsingut, sest midagi head tahaks. Lõpuks ühe väikese leidsime, paar väikest Snickersit ja Bountyt ostetud, võis teekond jätkuda.
Välistasime soovitatava tee mägedesse, mis kulges sama rada pidi, mis viib väävlivannidesse, sest noh igav ju. Lähenesime siis teise nurga alt ja oih jõudsime ikkagi väävlivanni teeni. 😀 Keerasime ühelt suuremalt teelt maha, mis teoorias liugles mööda mägede jalameid ning ühel hetkel ehk püüame mõne pikema tee kinni ja leiame ka mõne kõrgema nurga. Mööda betoonteed pidime jõudma järgmise suure ristini, aga lõpetasime hoopis ühe surnuaia ja tupiktänava juures. GPSi arvates olime kuskil tühermaal, kuigi see oli väga korralik betoontee, võrreldes selle väikese mahapöördega, mida mööda jõudsime soovitud ristini, vahepeal muidugi korralik mägitee.
Mis seal ikka jätkasime uute otsingutega järgmistest teeotsadest. Jõudsimegi taas ühe mäekese alla, liikusime järjest edasi, aga seni kuni ma üritasin kaarti lugeda, et kuhu minema peaks tegi autojuht otsuse ise sobiv teeots valida, kust mööda jõudsime taas mägiteedele ja otsustasime tagasi pöörata ja proovida ühte järgmist potentsiaalset pööret. Seekordne pööre tundus esialgu paljulubav, tee oli juba vastav, vahepeal voolas üks väike mägiojake üle tee, kahjuks aga liikus sihitav tipp hoopis omasoodu ning me jõudsime kirikuni. Tegime kirikule ringi peale ja otsustasime seekord mäetipu otsingutest loobuda. Teel kirikus juurest tagasi alla, aga tegime pissipeatuse ning ohooo natukene härmatise kirmet teel ja murul! 🙂 Nii, et reisi eesmärk natukene lund leida õnnestus!
Pärke magas küll pool teekonda maha, aga ärgates oli ta jõudnud drive-in koduloomaaeda.
Panime kiiremaks tagasiteeks kodu GPS-i sisse, aga jõudsime taas tupikusse, või noh mägiteedele, mida on raske läbida. Seega lõpuks ajasin näpuga väga järge, et saaks liikuda mööda suuremaid teid ja tuttavatele radadele. Tuleb kuskilt korralik vana-aja paberkaart leida, hea lihtne märkmeid teha ja plaane pidada, ei ole ilmselt uuemaid teid peal, aga nagu näha oli, siis ega Google Maps-iski pole :D.
Seikluste rohke päeva lõpetuseks jõudsime veel Kutaisisse mõnusat sooja päikest nautima ning sööma. 🙂
