Suure kultuurihuvilisena olen ammu oodanud ja igatsenud päris ehedat Gruusia rahvatantsu ja laulu. Paar korda on olnud võimalus seda näha, aga igakord on midagi seganud, küll Pärt ja Pärke maganud, siis kellaaeg hiline, siis nägin uudist liiga hilja jne. Uus aasta, aga andis mulle viimaks selle imelise võimaluse, näha oma silmaga kurikuulsaid madalhüpakuid, tantsivaid naisi, kes on justkui seisvad nukud, aga siiski liiguvad, akrobaatilised hüpped ning imekaunite häältega meeskoor a capellana laulmas. Muidugi ei saa meist ilmselt kunagi päris influencerid, kuna õigeid videoid ja pilte me teha ei oska, küll aga see ongi elamus, mida peab oma silmaga nägema.
Tegemist oli uusaasta kontsertiga, mille leidsin kuskilt Instagrami konto kaudu, kus anti teada, et kuupäev on seoses kehva ilmaga muutnud. Ilmataat tegi seega minuga koostööd, sest kui poleks kuupäeva muudetud, poleks info kontsertist minuni jõudnud.
Pärdi ja Pärkega läbiräägitud olin mina väga valmis minema, sättisin söögi varasemaks, meelitasin Pärti aiatöödelt tuppa. Pärt üritas ikka meelitada, et ärme lähme, et äkki lähen Pärkega kahekesi, äkki läheks niisama restorani sööma ja igast muud võimalikud alternatiivid. Hoidsin selga sirgu, kiirustasin kõiki tagant ja seadsime sammud südalinna poole.
Südalinnas oli esialgu rahvast üsna vähe, kuigi kontserti algusaeg oli kohe-kohe käes. Sinnapoole liikudes oli kuulda juba mingit laulmist, läksin juba närvi et lähme nüüd kiiremini. Ja mis siis selgus? Kui Eestis algab kontsert 18:00, siis nui neljaks nii on. Gruusias, algab 18:00 aeg tantsijate soojendus ning lauljate ja pillimeeste heliproov. Siinkohal olgu mainitud, et heli oli neil ikka väga vali, nii et tänasin ennast, et Pärkele said kõrvaklapid kaasa, sest meil endalgi oli kõrvadel üsna valus. Nii me siis kuulasime kuskil, ilma naljata, 10-15 minutit “erti, ori, sami; sami ori, erti; erti, ori sami; sami, ori, erti” ning vaatasime tavariietes tantsijaid laval soojendust tegemas. Eestis ilmselt ei kujutas ettegi, et lähed näiteks emadepäeva kontsertit kuulama, ja välja kuulutatu algusajal kuulad 15 minutit, kuidas Karl-Erik Taukar mikrofoni “üks, kaks, kolm; kolm, kaks üks” ütleb, ja samal ajal Estonia tantsijad tavalistes riietes soojendust teevad. Järjest tuli ka kohalikke juurde, nägin pargi all ka paari müügi majakest, muidugi piilusin ma neisse ka sisse, pakuti kakaod, teed, hõõgveini, veini ja maiustusi. Muidugi ei puudunud ka avalike ürituste tunnusmärk- popcorn ja suhkruvatt! 🙂 😀
Kui hõõgvein ja kakao joodud, oli plats rahvast täis ning kontsert võis alata. Mina seisin purskkaevu äärel, juppide värk, muidu ei näeks midagi, Pärt seis maas ja võitles pika kohalikuga, et natukene midagi näha ja Pärkel polnud muret, küll minu süles küll Pärdi kukil.
Kontsert oli väga ilus! Kõik toimus elava muusika saatel, tantsijad olid tasemel ja neid oli palju. Tantsus võis näha palju erinevaid hüppeid, paaristantse, soolotantse, ühiseid tantse. Muide huvitav tähelepanek, ükski tantsiv mees ei olnud kõhukas, nagu näha nõuab tantsimine kõva trenni ja võhma. Nautsin väga meeste erinevaid hüppeid ja see naiste liikumistöö, WOW!
Meeshäälte laulmise ajal kõrv puhkas, väga ilus! Olin väga üllatunud, et ka Pärke kaugustest aru sai mis toimus ja jälgis huviga tantsijaid, lauljatest ta väga aru ei saanud ja muutus rahutuks. Pärast tundi, aga saabus Pärdi ja Pärke limiit ning sisuliselt lohistasid nad mu sealt kaasa, kuigi kontsert veel kestis. Kokku, koos soojenduse ja helitestiga kestis kontsert vast ca 1,5h. Isegi Pärt tunnistas pärast pikka vingumist, et tegelikult oli väga imetlusväärne kontsert ning oleks tahtnud veel vaadata. Tantsijatel käis kõva andmine ja väsimust ei olnud peaaegu üldse märgata, hüpped olid endiselt sama sünkroonis ning kõrged ja naised olid endiselt nukukesed. Väga imetlusväärne esitlus! Nii, et püüame ka teid teavitada, kui märkame mõnda üritust, kus on võimalik näha Gruusia rahvatantsu või -laulu, sest see on midagi, mis on väärt vaatamist ja millest võiks Gruusias käies osa saada.
