Nii nagu ka mujalgi maailmas, siis paugutamine hakkab siin pihta juba nädalake enne aastavahetust.
Erinevus meil Eestist on see, et pauke müüakse igalpool ning tundub, et selle jaoks mingit eriluba vms vaja pole.
Lisaks toidupoodidele, supermarketitele, turgudele jne on näiteks suuremate toidupoodide ette pargitud 3-4 autot, mille kapotilt või pagasnikust müüvad pealtnäha eraisikud rakette. Lisaks siis ka väiksemad kaupmehed, kes käivad ringi raketid käes ja pakuvad neid müüa.
Müüjaid jagub piltikult öeldes iga nurga peale.
Päris huvitav oleks äriliselt küljest teada, et kuidas see toimib, et kas on paar hulgimüüjat, kes annavad kauba n.ö realiseerimisse või tõesti ostavad eraisikud asjad välja – seljuhul, kui suur peab see kate kaubal olema, et see ennast ära tasuks, kui asjad jäävad kätte n.ö järgmist aastat ootama. No ok, tegelikult järgmist aastat ootama ei pea (Kutaisis tegelikult laseb keegi ilutulestikku iga päev, tavaliselt ca 00:00), aga siiski – tundub karm äri.
Seoses hullu paugutamisega tekkis enalgi mõte, et äkki peaks rakette ostma. Muidu nagu ei hooligi, aga siinses ühiskonnas tundub, et n.ö näitamisel on suur roll ja ehk jääb naabritele väga halb ja koi mulje meist, kui lähme n.ö 00:00 tänavale ja pauku ei teegi.
Võtsin sammud veel õhtul poodi ilutulestikku ostma ja pärast seda, kui nägin, et normaalne patarei on ca 150 GEL, ehk üle 50 euro, otsustasin, et vot olengi koi – saan selle raha eest külaliste tuppa nt laua osta. Kusjuures pean tunnistama, et see paugutamine on nii ammusesse aega jäänud, et tundsin end rakette ja pauke vaadates väga ebakindlalt, sihuke piinlik tunne oli – tekkis tunne, et läheks ja paluks mõnel väiksel poisil endale osta, muidu nagu natuke imelik, 32a vana juba ja ostan pauke. Siin kultuuris oleks tegemist aga tegelikkuses täieliku valehäbiga, sest siin meie vanused viidavad aega tänaval, ajavad jutte ja loobivad neid samu piraadipauke meelelahutuseks juba nädal enne aastavahetust.
Üks asi, mis panime veel aasta viimasel päeval tähele oli see, et igalpool looklevad järjekorrad ja inimesed liiguvad karbid käes. Uurisime asja ja selgus, et Kutaisis ostetakse uusaasta ööks meeletutes kogustes kooke. Mõni koogipood oli täiesti tühjaks ostetud, teises aga oli palgatud tavapärasele 1-le inimesel lisaks veel 3 ning ratastel lükatavad koogi transpordialused olid paksult kooke täis.
Sättisime Kertuga end 2 tundi enne aastavahetust ülemise korruse “korteri” kööki, kust avaneb hea vaade linnale.
Lapsepõlvest on meeles Tartus Tähtevere linnaosas tava, kus 00:00 tuldi tänavatele, lasti pauke ning pärast seda käidi ümbruskonnas peredega ringi ja õnnitleti naabreid ja tuttavaid. Kui algul mõtlesin, et kaine aastvahetus oleks tore, siis üks hetk mõtlesin, et peaks siiski võimalust kasutama ja tänavale minema- see oleks suurepärane võimalus sulanduda veel rohkem meie naabruskonda ja saada rohkem tuttavaks inimestega, kellega senini pole võimalust olnud. Seega tundus mõistlik plaan korralik põhi alla teha, et oleks vähe lihtsam ja lõbusam suhelda, eriti, kui keeltega on pisut probleeme.
Lõpuks saabus kell 00:00. Vaade meie rõdult on MEGA.
Soovisime teineteisele head uut aastat, vaatasime pisut ilutulestikku ja siis piilusime, mis ümber ringi hoovides või tänaval toimub.
Ca 00:05 kõrvalt naarbid ei tulnudki majast välja, teised naabrid oli näha, et piiluvad pisut aknast ilutulestikku.
Kolmas naaber, kellel on ka lapsed, jooksis õue, pani raketile tule otsa ja jooksis tuppa tagasi ja siis kõik aknast vaatasid seda.
Tänavad olid tühjad, mitte keegi ei lasknud tänaval rakette. WTF?
Ok, järelikult on kell liiga vähe veel – kindlasti tulevad üks hetk inimesed välja ning läheb peoks, mõtlesin ma oma peas.
Võtsime 2 pudelit šampust kätte ja läksime Kertuga tänavale naabreid õnnitlema. Kõndisime 150m eemal asuvasse tänavanurka, kus alati on kogunemised ja pidu. Isegi westerni filmidest pärit populaarsed heinakuulid ei lennanud tänavatel ringi ning läksime sama targalt koju tagasi.
Tundub, et aastavahetuse öö on siin puhtalt perekondlik tubane üritus, erinevalt meie ühiskonnast, kus seda tähistatakse sõprade keskel ja tänaval käib kõva lällamine. Arvestades, et kedagi tänavatel pole ja kui võimas on ilutulestik, siis paneb ikka küll kulmu kergitama. Veel üks huvitav erinevus võrreldes Eesti aastavahetusega on see, et ca 10 minutit ja aastavahetus on läbi, mõni üksik pauk veel tuleb kuskilt ja ongi pmslt kõik. Ilmselt siis sellepärast, et suundutakse tagasi??? tuppa perede juurde pidustusi nautima.
Head uut aastat! Korralikust põhja alla tegemisest oli lõpuks saanud see, et erinevalt suurtest ootustest Gruusia pidustustele ja naabritega vennastumisele olin hoopis parm uus aasta ööl – üksi täis :D.
Järgmisel õhtul, kui suundusime linna sööma, sõitsime läbi nurga, kus hängitakse ja kohe peatati meid kinni, sooviti head uut ja kutsuti pidustustele. Rahvast oli kõvasti, muusika mängis ja melu käis. Kõik väge äge! Linnas söömas vastumeeli otsustaisn, et no ok, ei saa ju jälle võimalust käest lasta, kultuuri ja kohalikke kogemusi käest lasta ja otsustasin, et peab ka sinna peole minema ja pisut kärakat panema. No ausalt, kaine peaga on seal ikka väga veider olla. Lõpuks kui koju jõudsime ja Pärke magama saime, võtsin sammud nurga poole koos samade 2 pudeli šampusega, mis eilegi. Ja jälle vaatasid tänaval vastu tühjad pingid. Mis seal ikka, läksin koju magama ära.
Sain aru, et siin ei ole seda kommet nagu Eestis, et pidu hakkab õhtul.
Siin hakkab pidu päeval, kui päike paistab ja on soe. Minu jaoks küll võõras keset päeva tina panna, aga ehk järgmine aastavahetus peab ennast ületama :D.
Selline saigi siis aastavahetus :).
