Meie hooaeg sai selleks korraks Gruusias läbi.
See aga tähendab erinevaid ettevalmistusi enne, kui Eestisse tulla – kas jätta külalistemaja avatuks-kui jah, kes hakkab seda haldama, kas paluda kellelgi maja tuulutada, mida teha autoga? Äkki muru kasvab jälle põlvini ja on vaja kedagi paluda niitma?
Kusjuures ilmselt kasvabki – see muruseeme mis maha panime on sihuke, et ühest otsast lõpetan niitmise ja siis tuleb Kertu õue ja küsib, et “oot , niitsid ka üldse või?”.
Niisis pikalt kaalusime, et kas jätta avatuks või mitte. Kaalusime läbi kõik naabrid ja kohalikud sõbrad, kes võiks neid bronne vastu võtta. Mõtlesime isegi Kutaisis elavatele USA sõpradele pakkuda, et anname enda auto kasutada, vastutasuks võiks külalistemajaga jännata… Aga lõppkokkuvõttes otsustasime ikkagi sulgeda. Miks?
No lihtsalt sellepärast, et kui palju neid bronne ikka tuleb… ilmselt tulebki paar tükki, et kas sellepärast on mõtet kaasata kedagi sellesse, teda n.ö välja koolitada jne. Ja kas paari külalise pärast tasub see risk ära, et tegelikult võõrad inimesed on majas üksinda. Ja lisaks ei tahtnud me eestlastest külalisi alt vedada sellega, et tulevad eestlaste külalistemajja ja ühtegi eestlast polegi…
Auto mõtlesime kuhugi tasulisse parklasse panna, kuid kuna oktoobri lõpus peatuvad sõbrad meie majas ja kasutavad ka autot, siis mõtlesime, et oleks liiga palju siblimist. Palusin kohalikel sõpradel silma peal hoida, kuid nad arvasid, et pole absoluutselt meie rajoonis probleemi, kui see auto vedeleb seal paar kuud. Ilmselt tagasitulles on paar mõlki laste pallimängimisest juures ainult. Ja võibolla on bumper palliga puruks löödud…. õigus küll, seda ei saa ju puruks lüüa, sõitsin selle ise juba puruks, lasin ära parandada ja Kertu sõitis uuesti puruks :).
Mis siis veel teha? Loomulikult asjad pakkida. Mul nagu polegi keeruline, läpakas, teksad ja paar t-särki kotti ja valmis. Tuleks ainult meelde, et kas Tartus meil küünetangid ka on või peaks need ka võtma… Kertul ja Pärkel on tunduvalt keerulisem, mis riided ja mänguajasd võtta, mis Eestis on olemas ja mis mitte. Loomulikult kasutan ma võimalust ja teen pakkimise juurest sääred ettekäändega, et pean väljas vee kinni keerama ja vooliku kokku rullima.
Mitte külma pärast, vaid sellepärast, et krt see Fiskarsi veerull on siinkandis ilmselt viimane luksuskaup ja ei julge seda küll õue jätta paariks kuuks. Ahjaa lisaks kiire tiir skorpionimürki majale. Viimase asjana tuli meelde, et lausa patt oleks mitte juuksuris ära käia! Siin on see ju natuke üle 2 euro. Eestis teate isegi…
Majal lubasid väliselt silma peal hoida naabrid. Kuna kõik on seal ümberringi toredad inimesed, siis tegelikult me ei muretse grammigi :). Tagasi lähme detsembris ning siis on plaanis loodetavasti ka rõdude renoveerimisega alustada ja siis on jälle meie guesthouse avatud ja ootame külalisi. Muideks talvel on väga odavad lennupiletid Kutaisisse reeglina, alla 100 euro edasi tagasi võib vabalt saada.
Eestis olles ei teagi, kumb on harjumatum, kas see, et Pärket peab igakord enne väljaminekut nii pikalt riietama või see, et autoga sõites peab turvatoolis olema… Tema jaoks ilmselt mõlemad :).
