Ka Gruusias hakkab viimaks sügis saabuma, ööd hakkavad minema jahedamaks, päevade kohta ei saa sama öelda, eile oli 36 kraadi. Paljud puud on lehtedest peaaegu tühjad, viljad on maha kukkunud või hakkavad kohe-kohe valmis saama- nii ka meie aias.
Vahepeal olid Kutaisis väga tuulised ilmad, mis tähendas et meie ploome täis ploomipuu viskas kõik ploomid maha, nii et need polnud veel päris valmiski. Proovisin päästa, mis päästa andis ja tegin Pärkele kõhumurede leevenduseks ploomimahla. 
Kurb oli aga siiski vaadata maha kukkunud ploome ja oma suus tunda mõnusat ploomimaitset, mis seekord suures osas tundmata jäi. Mis seal ikka, panustame et äkki järgmine aasta tuul nii suurt laastust ei tee.
Kui kevadel aias puhastustööd tegime, uurisin emalt ühe puu kohta, et kas võiks tegemist kastaniga olla? 
Ema polnud väga kindel pildi järgi, aga arvas, et mis ta muu ikka olla saab. Minu meelest olid lehed ka üsnagi kastani sarnased. Puu paindus küll naljakalt hästi ja läks naljakalt pooleks, aga noh mis seal ikka, võtsime häirivad “kastanid” maha. Hiljem rääkisime ka naabrimehega, ta ütles mingi keerulise nime, ütlesime ja jaa. Õnneks ta õpetas, et üks jäta, teised lõika ära, me vaatasime et hea uhke suur põõsas varjab paremini naabreid, et jätame siiski rohkem. Mis siis nüüdseks on selgunud? Meie “kastan” on hoopiski viigimari. Ja neid oli meil peaaegu igas aianurgas. 🙂 Pean tunnistama, et ma polegi varem viigimarja söönud ja selle jaoks palusin naabrinaise abi, et missugne on valmis mari ja kuidas seda üldse sööma peaks 😀 Ta siis natuke naeris ja õpetas, küsis et kas Eestis siis neid ei ole? Ütlesin et poes midagi müüakse, aga puid meil kindlasti pole. Kiitis, et neist saab väga head moosi, me oleme Pärkega neid niisama maiustanud- väga head ja magusad on.
Kui minu pere siin oli, siis tegime eesaias mullatöid, mis tähendas seda, et kui kuskil kõndida, jõudis ka tohutu muld tuppa. Ema mäletas nooruspõlvest, et vanasti laotati kuuseoksi ukse ette, et liiga palju sodi tuppa ei jõuaks. Kui ta aias ringi uudistas nägi ta ka mingit suuremat põõsast ja lõikas sealt paar oksakest trepi ette. Lõhnas hästi.
Pärt pügas ka vahepeal seda põõsast veidi väiksemaks, 
maru hea lõhn oli siis ka, nuusutasin ka teist, aga no ei tundud ära millega tegemist võiks olla. Mõtlesin, et äkki naabrite sidrun, kuigi sidrunilõhn ei olnud, mis seal ikka väga palju ei julgenud pügada ka.
Viimaks taipas ema lõhna järgi ära, et tegemist pole suvalise põõsaga, vaid tegemist on loorberiga! 🙂 Ja mul endal oli loorber nimekirjas, mida poest osta. Lisaks sellele ühele tihedale põõsale on seda ka mujal aiaääres ja ta on väga ilus roheline. Põlengu ajal oli loorber minu jaoks viimane märk. Kui nägin, et pool loorberit põleb, korjasin majast oluliseima ja läksin nendega tänavale. Oma peas veel mõtlesin, et kui läheb ka teine pool, siis läheb ka kõik ülejäänu. Läks hästi, teine pool on siiani ilus ja roheline.
Lõpuks meie armsad viinamarjad, 
millest saab väga head veini. Vahest ikka sööme neid ja õues käies küsib Pärke ikka neid ka maiustada, muide väga hea peenmotoorika töö nende noppimine kobara küljest. Mulle isiklikult nad söömiseks nii väga hästi ei sobi, koor ülikõva ja suured seemned (ära hellitatud, naabrimees andis maitsta söömiseks aretatud sorti, see oli tõesti hea söömiseks). Hakkavadki parasjagu ära kuivama, on väga magusad ja naabrid kõik käsevad veini tegema hakata. Natuke ikka isegi kaalume seda mõtet, elame näeme. 
