Nagu te teate, siis on reaalne elu ja blogis kajastatav omadega kõvasti maas. Augusti alguses pidi teine korrus valmis saama, siis oli oodata ka esimesi kalleid ja suuri külalisi. Meie vahva ehitusmees, “vanaisa” 👴 (juba mitmeid nädalaid on ta meie kolmega mööda ehituspoode ringi sõitnud 🚘 ning aidanud otsida/valida laelampe, parketti, liiste jne, niisiis hakkasime hellitavalt teda vanaisaks kutsuma, kes enda lastele lõbusõite korraldab), Anzori, tahtis juba peaaegu nädal tagasi antud projekti lõppenuks lugeda. Meil olid temaga aga teised plaanid, viimaks oli ju meil auto ning võimalus kõik asjad kordades kiiremini valmis otsida, ära osta ja kohale tuua. Seega tõime talle koguaeg uusi asju ette, millega abi oli vaja ja mis tema töö alla kuulusid. Seega käis ta meie juures siiski igapäevaselt abis ja nii ka viimasel päeval, enne kõrgete külaliste saabumist, lahkus ta alles õhtul. Mis tähendas, et meil oli vaja üli-helikiirusel teist korrust koristama hakata, sest kõiki tube ootasid külalised. Ühe toa põrandad sain õnneks korduvalt eelmiselt õhtul ära teha, aga kõik ülejäänud + vannitoad tahtsid korraliku puhastust saada. Me Pärdiga püüdsime kõike teha kiiresti ja põhjalikult, sest esimesed külalised on siiski ju kõige tähtsamad ning sealsed naised on üsna tundlikud koristamise teemal. Pärkel olid aga muud plaanid, ärkvel olles ei sobinud talle miski muu kui ainult minu küljes olek. Nii ma siis püüdsin teda ühel puusal hoides midagi natuke ära teha ja suurem rõhk jäi Pärdile ning sellele ajale kui Pärke ööunes. Põrandad said mitmeid kordi pesu, Pärt puhastas vannitube ja ma tegelesin voodite valmis sättmisega. Vahepeal aga jõudis kell nii kaugele, et Pärt läks külalistele lennujaama ✈️ vastu. Ma veel tegin viimaseid pingutusi, et maja oleks enam-vähem puhas ja võimalik igalepoole minna ilma jalanõudeta. Kogu see müra lõppes sellega, et kui ma pesust tulin ja avasin vannitoa ukse, avanes ka välisuks ja seal vaatas vastu mu kallis ema Marju, siis õde Kristi, siis õetütar Reeneriin, õepoeg Kristo ja viimaks ikka Pärt ka 🙂 Kallistasime, jagasime emotsioone, kõik olime väsinud aga rõõm pärast pikka taaskohtumist oli üüratu. Püüdsime kõik ruttu-ruttu magama 😴minna, et uus päev rahus vastu võtta ja mõelda mis ja kuidas edasi.
Hommikul võttis Pärke uued külalised rõõmsalt vastu, pakkis lahti uhked sünnipäevakingitused ja vanaema kaasa ostetud hea ja kvaliteetne kraam Põnn valikust. Meie Pärdiga aga limpsasime keelt Eesti juustu peale. Järgnes hommikune arutelu rõdul, kiideti häid madratseid ning maja aurat. Rääkides edasisi mõtteid ei olnud külalised, aga sugugi seda meelt, et nad puhkama tulid- “Koristada ja tööd on vaja teha!” Rääkisime nad siiski pehmeks, et lähme ikka sööme hommikust kuskil restoranis, 
siis vaatame vaikselt edasi, ärge nüüd tormake. 
Edasi aga läks asi ikkagi natukene käest ära, sest meie töömesilased tegid ära väga-väga palju tööd ära, mida me ise oleks teinud ilmselt kuid, et jõuda samale tasemele. Teine korrus pesti Kristi eestvedamisel kõigi poolt nii puhtaks, nagu see ilmselt kunagi pole olnud. Aknad, mis olid paksu ehituskihi all, päästeti välja ja nüüd on ka loomulik valgus tubades! Tohtutu pahtlitolm, millega Kristi iga päev võitles, ning igast praost aina juurde tuli, sai lõpuks võidetud. Rõdu sai viimaks ometi viisaka välimuse. Mööbel, millest Pärt oli plaaninud vabaneda, sai hoopiski uue elu nii lapsevoodi kui ka rõdupiirde näol. Püüdsime küll parimat, et külalistel oleks voodid, käisime veel enne nende tulekut eraldi ostmas, reaalsuses aga me neid kokku panna ei jõudnud, seega panid Pärt ja Kristo kaks voodit kokku, kolmas jäi siiski veel meie ülesandeks. Sodi täis garaažipealne sai Kristo abiga korda. Aed, kus vohas igast umbrohtu, rämpsu, lehti ja kes teab mida veel nägi pärast tundide pikkust ema tööd välja justkui uus. Trepp sai Reeneriinu abiga samuti ülimalt puhtaks, mille üle oli Pärkel kõige suurem rõõm, sest treppide vallutamine on tema meelis tegevus ja see trepp on ju nii suur! Lisaks füüsilisele tööle tehti ära ka palju mõttetööd, kuidas asjad paremaks saaks, ei suutnud nad ka ennast poes tagasi hoida ning nii mõnigi puudu olev asi sai täiendust. Ja loomulikult sai Pärke selle nädala jooksul väga palju mängukaaslasi, kes kõik uusi ja põnevaid sõnu ning oskusi õpetasid. 
Üheskoos sai ära tehtud ka väga suur projekt, mida Pärt on siin ise vaikselt toimetanud- aia esimene osa korda teha, mulla alla panna ning see muruseemnega kattes korralikuks teha. Ainuüksi mulla ostmine oli omaette teema ning ilmselt ema abita oleksime tellinud hoopis koormatäie musta liiva. 
Viimaks aga saabus muld, mida asusime hoogsalt laiali viskama ning samal ajal järele jäänud täidet ära saatma. Täite peale viskamine oli aga päris nüri töö ja käisin tõin hoopis ühe “varblase” seda tööd tegema. Varblase saime autojuhi abiga, järgi tuli aga talle minna teise linna otsa. Teised olid tööga hõivatud, seega tuli mul see sõit ette võtta, mis seal ikka esimest korda uhke buumeri roolis, päise päeva ajal ja noh kogemata kohapealt ära minnes sai natuke kummi vilistatud, kohe luges ta mulle sõnad peale, et see on driftimine ja trahv on 30 lari. 
Proovin siis edaspidi korralikum olla.. 
Proovisime “varbalse” ka mulla viskamist sokutada, aga ta läks maru ahneks ja see töö jäi siiski meile. Päris lõpuni jõudsime mullatöödega alles nüüd, kui kõrged külalised on Eestisse saadetud ning ka korra ise Eestis ära käidud.
Päris igapäev neil ikka ennast katki töötada ei lubanud, organiseerisime ühe päevatripi sõber Davidiga, käisime Ureki mere ääres, jalutasime linnas, Gelati klooster ning vähemalt korra päevas ikka püüdsime nad restorani meelitada, et saaks kodust eemale ja kiire söömise asemel (et ikka tööle tagasi saaks ruttu) natukene aeg maha tõmmata. Kristi, mina ja Pärt saime teada mida tähendab Gruusia mehe 33 sünnipäev. Aga kõigest sellest mõni teine postitus juba pikemalt.
Lisaks kõigele raskele tööle mis nad majas ära tegid nõudsid nad ka soolaleiva kingi tegemist. Püüdsime taaskord sõrgu vastu ajada, et pole vaja, tööjõud oli see millest kõige rohkem abi on. Sellegi poolest meelitasid nad Pärdi mööblipoodi ja meie praegune omapärane diivan/söögilaud (loe: põrand koos paari padjaga) vahetati välja päris söögilaua vastu koos kuue tooliga! Peab tunnistama, et päris hea on laua taga süüa ning kasvõi seda postitust teha. Aitäh mu kallis perekond selle kingi eest!
Meie esimesed kallid külalised tulid siiski kahjuks puhkamise asemele suurele tööle. Loodame, et järgmine kord suudame neile juba pakkuda ka päris puhkuse elamusi ning nad saavad ka ise nautida oma töö ja vaeva vilju. Täname südamest raske töö ja vaeva eest, suur sammuke parema ja helgema tuleviku poole tehtud. Aitäh! Ootame teid tagasi PUHKAMA! 
