Rubriik: Pärt

 

 

Sai selgeks, et hiir/ed on meie kööki sisse tunginud läbi põranda. Täpsemalt siis närinud läbi penoplasti ja makroflexi, millega oli täidetud auk, kust alguses planeerisin köögi kanalisatsioonitoru, kuid hiljem tegin augu teise kohta. Jälle targem :).
Hiirte krõbistamist on kuulda läbi põranda keldrist ka magamistuppa, seega tuleb midagi ette võtta. Kusjuures meie õnneks on hiired sama augu kaudu jalga lasknud selleks ajaks, kui me tagasi enda majja jõudsime :).

Muide”meie kass Iisu” on elus ja terve ning naabrite toidul ja pontsuks söödetud – ime pole, et ta hiiri maja ümbrusest pole ära peletanud.

Igatahes ostsime turult hiirelõksud, ning seadsin need igalepoole üles koos juustuga.

 

 

 

Tulemuseks on see, et lisaks kassile on meil nüüd koduloomadeks hiired, keda tundub, et hoopis söödan, sest lõksu ei satu ükski, aga juust kaob koguaeg ära. Proovin lõksu õrnemalt seada ja sööki rohkem kinni panna, kuid ikkagi tulemuseks on 3 tühja lõksu kõrvuti.

 

 

 

 

Nüüd tagantjärgi mõeldes oleks ehk pidanud lõksud panema kuhugi kitsasesse ja ebamugavasse kohta….
Kuna meil oli plaanis Kutaisist ära sõita mõneks päevaks, siis paraku pidin minema effektiivsemat, kuid ebahumaansemat teed ja võtsin turult n.ö liimilõksud, mis lahendasid probleemi.

 

 

 

 

Vanadest rõõmudest (lisaks sellele, et ülepäeviti on veekatkestused) aga andis kohe endast märku vana hea trimmer, mille peale ma olen siin maja ümbruses  ikka kõvasti roppe sõnu jaganud.
Mõtlesin, et see hooaeg pole ju vaja enam trimmeradada, et ei hakka Eestist normaalselt trimmipead kaasa ostma. Nimelt olen juba 3 uut trimmipead ostnud ja kõik on puruks lennanud.

 

 

 

 

Piisab suvalise mätta rammimisest ja kest lendab ribadeks või teinekord isegi jõhvi otsa saamisest? ja seest lööb mõne killu välja nagu ka seekord.  Ja noh, sellest ei hakka ma rääkima, et kütust saab sisse panna ainult perakese,  mitte tervet paaki, sest muidu hakkab londina tagant bentsu välja loopima ja siis alati saab kütus otsa täpselt siis, kui natuke on jäänud veel teha. Või saab jõhv otsa. Või lendab jälle trimmipea laiali…. ja pärast on 2 päeva kael ja õlg valusad, sest normaalseid rakmeid pole….
Ok, siinkohal katkestan kirjutamise, muidu hakkab jälle roppusi lendama. Oleks pidanud ikka vikati ostma, siis ei lendaks roppusi (yeah, right).

Eestis tööhooaeg sai läbi ja nüüd hakkab meie Gruusia hooaeg :). Seega tuli pagas pakkida ja asuda teele Kutaisisse, kuhu muideks on Tallinnast otselend :). Seekord on meil pagasis ehitustarvikute asemel  üle 20kg suitsuvorsti, verivorsti ja juustu :). Lisaks veel üks 32kg pagas täis riideid ja Pärke sööke. Kuna me regulatsioone ei tea, siis peame endeid naljatades justkui narko-smuugeldajateks ja mõtleme läbi erinevaid skeeme, kes mis pagasiga võiks lennujaamast väljuda (no tavaliselt suurte pagasitega kutsutakse kõrvale küsitlustele või läbivalgustamisse).
Suitsuvorsti “probleemist” rohkem paneb aga mõtlema see, et mis meid ootab ees? Milline on aed? (kuuldavasti  oktoobri keskpaigas, mil sõbrad meie juures peatusid, olla lehm meil aias õunapuud järanud- no kurat, kust see sinna sai? ) Kas “meie” kass on veel alles? Kas maja on üldse alles või naabripapi on jälle lõket teinud või skorpionid on mingi suurema peo korraldanud?
No mingid üllatused peavad ju ees ootama, selles me ei kahtlegi.  See poleks lihtsalt võimalik, vastasel juhul poleks see ju Gruusia.

Igatahes läbisime tolli külma närviga, vorste ei deklareerinud  ja vahele ei jäänud :D. Juba mõni minut hiljem olime taksos ja teel kodu poole.
Taksosõit on alati Eestist tulnuna “omaette katsumus”. Eestis oli ju ligemale -10C ja viimastel päevadel tuisu/tormid, Gruusias aga isegi öösel +10 C. Alati tähendab see seda, et koju jõuame läbi higistatuna, sest vaesel kohalikul Gruusinist taksojuhil on ju loomulikult autos küte põhja keeratud. Loomulikult palusin ka temperatuuri alla võtta, mille peale grusiin tegi suured silmad ja küsis igaksjuhuks imestunult üle, et ikka “Vähemaks? Oled kindel?” ja keeras puhuri 30 kraadi pealt 26 kraadi peale. No jah, jõudsime jällegi higistena koju  :).

Ca nädal tagasi tehti meie trepile mürgitamine ning majja minnes esimese asjana tunneme ränka kemikaalide lõhna. Selge, otsustame, et peab esikut vältima ja tuulduma panema kõik võimalikud aknad. Üllataval kombel põranda mürgitajad polegi mingit jama kokku keetnud – pole poriseid jalajälgi või konisid igalpool. Võibolla on asi selles, et kohalik sõber Giorgi organiseeris kõik ;). Ja üleüldse kõik on ilus ja korras – ei mäletagi, et 2 kuud tagasi maja nii puhtana ja korras sai maha jäetud.

 

 

Ja mis meile kui eestlastele ikka rõõmu pakub on see, et sidrunipuu on nii lookas hiiglaslike sidruneid… ja mandariini puu kannab ka see aasta! Mega äge. Olen ikka kõigile öelnud, et see sidrun, mis puu otsast võtad, on hoopis teine, kui see mis poest saad- nii et puhas rõõm on neid süüa.

Lubasin, et ilma üllatusteta asi ei möödu – esimene asi, mis silma hakkab on see, et meie kööki on kolinud hiired ja kapis korraliku hävitustöö teinud. Ei pea olema just sherlock holmes, et saada aru, et tegemist on Gruusia pärismaalastest hiirtega, sest puutumata on kõik mõnglid ja muu kahtlane kraam, vaid ära on söödud ainult sifkad, mis on siin kandis väga popp inimeste seas.

 

 

EDIT: mõned päevad hiljem seda läbu koristama hakates sai selgeks, et siiski on kaubaks läinud kõik hea ja parem kapist. Ainult aru ma ei saa, kui kapp oli täis hunnikutes kraami, siis  mis valu oli kanalisatsiooni lõdvik läbi närida :). Tulemuseks siis see, et pea kõik vesi, mis kraanist alla lasime on üle ujutanud kapi sisemuse ja rikkunud riiulid.

Ja teise asjana on otsustanud meie üks magamistoa kliimapump, et tema enam koostööd ei tee ja sooja ei puhu. Kui tahate, võin külma puhuda või õhku kuivatada, aga kui soojendus režiimi peale panna, siis vahin niisama ja ei puhu. No tore, saab kindlasti olema jälle üks vahva seiklus garantii asja ajada ja “masteritega” jageleda.
No vähemalt teil, head lugejad, saab sellest jälle kindlasti palju nalja seda kõike lugeda… nii et midagigi head :).

 

 

 

 

Eelmine talv, enne äratulekut panime esikus tähele sihukest krõpsuvat või raksuvat heli. Mõtlesime, et mis see on, et huvitav, kas põrand naksub. Proovisimie kõndida edasi tagasi, et kas see mõjutab – ja tundub, et üks kord mõjutab teinekord mitte. Äkki maja on vajunud kuidagi nii, et nüüd naksub? Tegelikult sellele viitab trepi konstruktsiooni ja põranda vaheline vahe ka, mis on päris suureks veninud vajumisest.  Teine kahtalane värk on see, et akna alt seinast koorub justkui värvi/pahtlit, äkki see teeb kuidagi häält? “Ehitusspetsialistid” Avto ja ta paarimees lõhkusid vana lahtise krohvi/kipsi seinast lahti ja katsid ära uue kihiga. Mõne aja pärast pudenes kõik samamoodi maha ja arusaadavalt on süüdi niiskus.  Inspekteerisin fassaadi ning titsin maja seina mõrad väljast silikoniga ning ka ülemise rõdu ääre, mis tundus kahtlane olevad, aga viga jäi siiski alles. Selgus, et süüdi on hoopis see, et aknal pole aknalauda. Ok, ikka väga imelik, kuhuni vesi võib ulatuda vihmasajust… Tegin “ajutise” aknalaua vannitoa keraamika ülejääkidest. Aga… Naksumise probleem on alles.

Lõpuks, kui rohkem süvenesime naksumisse ja mõtlesime, et see pole normaalne, siis selgus, et meie puidust treppi söövad mingid putukad.

 

 

 

Ja oh õudust, kui trepp sai lõpuks ära pärast ehitust ära pestud,  tuli välja kahjustuste hulk – metsikus koguses auke nii trepiastetel, trepi küljel ja käsipuul. Mõned hullemad augud lausa 1cm suuruse diameetriga – krt, mingid hiidkahjurid trepi sees vist.
Suvel läks naksumine eriti aktiivseks ja lärmakaks ning auke tuli järjest juurde ja juurde eriti kiire kiirusega.
Proovisin aukude kaudu süstlaga mürgitamist, kuid ei tea, kas sellest kasu oli. Mõned käigud traadiga ajades on ikka väga pikad.

Ja me veel imestasime, et miks üldse puitu Gruusisas ehituses ei kasutata -ei saagi kasutada, kui see kohe ära süüakse.
Olen pärast seda pannud tähele, et probleeme on igalpool, suvalised õues vedelevad küttepuudki on ära söödud. Putukad pidid nii nahaalid olema, et lendavad lausa aknast sisse, panevad oma munad kuhugi puidu vahesse ja ongi probleem käes.
Muideks suvel meie naaber Vashale probleemist rääkides ütles ta, et vähemalt 10 aastat on juba need elukad meie trepi sees pesitsenud.

 

 

Nüüd Eestis olles tellisime mingi spetsialiseerunud ettevõtte treppi mürgitama, eks näha ole, kas on kasu :).

 

 

Aastaid tagasi Gruusias käies võtsime ette väikse matka Borjomil.
Selleks sõitsime bussiga Kutaisist Borjomile. Tegemist oli jaanuari keskpaigaga ning Kutaisis oli ca 15 soojakraadi.
Mida lähemale Borjomile jõudsime, seda külmemaks bussis läks ning bussist välja astudes oli väljas juba ainult paar soojakraadi alles.
Selline temperataaturi vahe tundus ikka päris retsina – Eestis ei kujutaks ette, et sõidad 2 tundi eemale ja “päikeselisest suveilmast” on saanud külm talveilm.

Järgmisel hommikul ärkasime varakult ja suudnusime enne matka hommikusöögile kohalikku kohvikusse “Turist”, mis oli sihuke väike, kodune ja hubane vanaaegne kohvik, mida pidasid üleval vanapaarike. Palusime neil meile ka matkale kaasa küpsetada üks mõnus hatšapuuri (kohalik juustusai). Öösel oli paar sentimeetrit lund maha sadanud ja väljas oli hommikul -3 kraadi.
Jätkuvalt fakt, et olime vaid 2 tunni kaugusel soojast Kutaisist tekitas tunde, et see on ekstreemsus siin ja tegemist ikka väga krõbeda talvekülmaga ja kohe kohe nurga tagant tuleb jälle päike välja ja ees ootab mõnus pusailm.

 

 

 

 

Kõhud täis, võtsime takso kohalikku rahvuspargi administratiivhoonesse, kus pidi mäele mineku loa taotlema, kõik vajaliku info saama ning lisaks oli võimalik magamiskott rentida. Kohapeal ütles töötaja, et me peaksime ikka kindlasti lumeräätsad rentima ja õhtuks lubab lumetormi.  Kuna me Kertuga oleme omajagu erinevates riikides reisinud, siis oleme pisut ära rikutud oma mõtlemisega, et iga nurgapeal keegi üritab sulle midagi pähe määrida või nagu osades turistidele mõeldud kohtades renditakse sulle mingi asi, millega näed viimane idioot välja ( näiteks Tšernobolis käies sai rentida valget värvi n.ö maalrikostüüumi ja no need mõned üksikud, kes need kostüümid rentisid, nägid ikka viimased lollpead välja :D)  , siis me oma peas ütlesime mõlemad “Yeah right”, elus ei lähe neid räätsasid vaja ja see lumetormi jutt on ka täielik umbluu.  Kertu veel küsis töötajalt, et ” Me oleme Eestist, me teame küll mis asi lumi on, et kas neid pärielt läheb ka vaja :D?” Igatahes jäi tunne, et ie ole vaja   –  oleme ju  ikkagi lõunamaal ja soojemas riigis- see 2cm lund siin ilmselt nende lumetorm.

Sellegipoolest mingil põhjusel otsustasin, et suva võtame need räätsad.  Võibolla sellepärast, et ma varem polnud selliseid asju oma silmaga näinud ja tundusid ägedad. Igatahes panime allkirjad ja nimed raamatusse kirja, et oleme mäele suundumas ja võtsime takso mäe jalamile. Viimase nädala jooksul oli vaid üks inimene sinna raamatusse kantud.  See tekitas pisut kahetisi tundeid – esiteks olime ülimalt rõõmasd, et pole mingeid  turiste. Teisalt tekitas see natuke hirmu, aga et miks pole turiste 😀 ?

 

 

 

 

Mäe jalamil parklas soovis taksojuht meile head teed ja asusime kõmpima. Pärast mõnda aega metsavahelist teed jõudsime punkti, kus juba mäe märgistus oli arusaamatu, et kas start on nüüd vasakul või paremal. Otsustasime vasaku kasuks ja mõtlesime, et nii kuinii vahet pole, kumba pidi minna, kuna tegemist on ringiga.

Algas lõputu järsk tõus tiira taara mööda mäe nõlva, kus kõndides hakkas nii palav, et vahepeal tekkis tunne, et lumetormist on asi ikka väga kaugel, ja pikakäiselise särgiga olek tundus üleriietumisena.. Kertu juba haudus plaani, et võtame pagasit kergemaks ja viskame need mõttetud räätsad siia metsa alla ja tagasi tulles tuleme ja korjame need peale. Vaatamata korduvatele katsetele mind mõjutada, ma mingil põhjusel ei võtnud vedu.
Pärast tundide pikkust tõusu tulid meile vastu esimesed inimesed. Saime aru, et need on metsavahid. Kertu nägi kohe võimalust “Anname neile need räätsad kaasa, las viivad alla parklasse või rahvuspargi hoonesse ära” :D. Jällegi ei võtnud ma vedu.

 

 

Pärast tundide pikkust tõusu jõudsime pisut tasasemale maale ja tegime esimese söögipausi. Mmmm kui hea oli siiani värske ja soe hatšapuuri mille hommikul olime kaasa ostnud. Mida aeg edasi, seda kõrgemale jõudsime. See tähendas aga seda, et järjest külmemaks läks ning tekkis ka järjest rohkem lund.  Ühel hetkel hakkas ka lund sadama ja rajalt natuke mööda astudes vajus läbi lume juba. Novot, oligi ikkagi räätsasid vaja.

 

Plaan oli meil jõuda kaugemasse metsamajja, kus pole kedagi ja maja on ainult meie päralt. Paraku aga hakkas mul (Pärdil) vasak põlv nii jubedalt valu tegema, et tekkis üldse kahtlus, kas peaks tagasipöörduma. Ei…. tagasi ikka ei lähe, pole mingi lahja poiss ikka. Kuna kell polnud enam päris hommik ja matkatempo oli tänu põlvele planeeritust aeglasem, siis võtsime vastu ratsionaalsema otsuse suunduda lähemasse metsamajja, kus pidid ka metsavahid ööbima.  Otsuse tegemine oli tegelikult emotsionaalselt päris raske, kuna tahtsime siiski privaatset maja, aga reaalsus oli see, et mis saab siis , kui öö tuleb peale, telefoni levi pole ja raja märgistust ei leia…

 

Ühel hetkel jõudsime metsamajani, kus tervitasid meid 2 Gruusia metsavahti, kes rõõmsalt pakkusid, et võime nendega samas toas magada ning küsisd, et ega me veini kaasa ei võtnud. Sellegipoolest pakuti, et kas ehk tahame nendega tšatšat juua (kohalikku puskarit). Kahjuks pidime neis pettumust valmistama, kuna lisakilosid küll matkale kaasa ei viitsi tassida ja järgmise päeva ka pohmakaga ei tahaks vastu võtta.  Me muidugi eestlastele kombeks ütlesime, et ei- ei, teeme kõrvaltuppa kaminasse tule ja magame seal. Toas oli jääkülm ja vahepeal minu joogipudelis oli vesi juba jäässe tõmbunud. Lisaks põlv valutas selleks hetkeks nii kõvasti, et iga suvaline liigutus tegi juba valu. Iga katse kaminasse tuli saada mingil põhjusel nurjus – puud olid lihtsalt liiga märjad ja tõmmet polnud. Korduvalt  lonkisin ühe jala peal õue, et puid väiksemaks lõhkuda ja väikseid killukesi välja lüüa. Tunda oli, et õues on temperatuur vahepeal läinud miinusesse, ehk isegi paarikümnesse miinusesse?, sest paljaste kätega kannatas puid lõhkuda vaid mõneks hetkeks.

 

 

Viimaks pärast mitut tundi möllamist õhtul pidime tõdema fakti, et isegi, kui saame tule lõpuks normaalselt kaminasse, läheb see tuba heal juhul hommikuks soojaks, kui me oleme juba ära külmunud.

Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui eneseuhkus alla neelata ja minna alandlikult kõrvaltoa ust kraapima, et ehk ikka saame sooja tuppa “kaissu”. Eriti nõmedaks muutis asjaolu see, et juba pikemat aega oli kõrvaltoas vaikus , mis andis mõista, et mehed magavad.
Unise näoga  metsavaht ütles, et muidugi võite tulla, ning palus, et ma talle narivoodi ülemiselt korruselt jahipüssi ulataks.

Ronisime Kertuga mõlemad kumbki naride ülemistele korrustele ja kerisime magamiskoti sisse.  Nii külm oli- toppisime kõik riided magamiskotti sisse ja pistisme pead ka magamiskotti, et vähegi soojem oleks. Põlv tegi nii kõvasti valu, et nägin lausa vaeva, et isegi külge keerates mitte valust oiata.
Öösel metsavahid ärkasid kordamööda ja panid puid pursuikasse- nii kui tuli alt ära läks, läks ikka väga külmaks.
Ja eriti meeldejäävaks muutis öö see, et iga natukese aja tagant üks metsavahtides lõi rusikaga vastu seina, et vaigistida seal metsikult kõvasti krõbistavaid hiiri.

Hommikul avanes vahva vaatepilt maja terassilt – öö otsa oli lund sadanud.

 

 

Hommikusöök söödud, suundusime tagasi rajale. Kuna kõvasti oli lund sadanud, siis ilma räätsadeta poleks hakkama saanud.
Rajalt kõrval oli lund ikka julgelt üle meetri. NIi palju siis sellest, et “raudselt tahetakse meid kui lolle turiste nende räätsadega lollitada”.

 

 

Eelmisel ööl sadanud lumi muutis asja selles mõttes keeruliseks, et ühtegi jalajälge enam näha polnud ja paljudes kohtades polnud aru  saada, kust rada läheb. Selleks pidi vahepeal üks meist varustuse maha viskama ja minema vaatama sada või paarsada meetrit edasi, et kas on ikka õige rada. Muidu poleks nagu hullu olnudki, aga ühtegi viga ei saanud endale lubada, seda minupoolset kõndimist ei saanud v2ga kõndimiseks nimetada, vaid puukeppide najal lonkimiseks.
Aga see loodus, loode lopsakus ja üksindus – mitte ühtegi inimest ega jälge, vaid ainult ürgne loodus – see kõik oli hämmastav!

 

 

Ühel hetkel madalamale jõudes nägime rajalt vasakul järsust nõlvakust alla vaadates paari jalajälgi. Hammustasime läbi, et ilmselt on metsavahtide omad, kes roteeruvad iga paari päeva tagant. Ja ilmselt on tegemist n.ö shortcutiga, ehk lõikekaga.
Võtsime riski ja kasutasime sama “rada”. Mäenõlv oli nii järsk ja libe, et iga natukese aja tagant kukkusime selili ja veeresime/libisesime alla. Õnneks seljakott pehmendas seda ja muutis selle asja naljakas ja isegi nauditavaks – ei pidanud jalavaeva nägema.
Mõne aja pärast olimegi juba raja alguses ja meid tervitas juba tuttav klaasike matkaraja ääres, kust vulises mägiojake, millest tulev vesi oli pärast seda retke ikka eriti maitsev.

Ma ei pea ennast mingiks matkaselliks, minu kogemused on enamjaolt paaripäevased jalutused suvistel RMK radadel. Mis ma sellega öelda tahan, on see, et usun, et selle matkaga saab hakkama igaüks, kes on füüsiliselt normaalses vormis.

Ja see rada minu silmis oli seda väärt.
Minu jaoks on see siiani olnud kõige meeldejäävaim, ilusaim matk ja üldse üks ägedamaid asju, mida elus olen teinud :).

 

 

 

Gruusias pole isegi neti paigaldamine igav tegevus…
Tegime esimese taotluse inteneti püsiühendusele juba mõned kuud tagasi (sellepärast on ka pildid suht vanad)  ning suht kippelt tulid paigaldajad kohale.
Seletasin neile, et soovin neti kaablit vedada mööda viinamarja sõrestikku ja siis mööda garaaži seina, garaaži seinast läbi garaaži ja sealt läbi augu wc-sse ja sealt läbi laeaugu esikusse. Täpselt nii, nagu majja sisse tuleb elektrikaabel tänavaposti otsast ja kuidas kogu maja kaabeldus on veetud. Mitte midagi keerulist – 0 puurmist , lihtsalt puhtalt vedamine.

 

 

Magti mehed aga ütlesid, et paigaldada tuleb hoopis nii –

 

 

Ehk siis kaabel tolkneks üle õhu  ja jääks katusele minnes ilmselt jalgu.
Kutsusime tänavalt naabripoisi Ilia appi tõlkima, kes on ca 11 aastane. Ta küsis hoopis esimese asjana, et miks me Magtit tahame, et see on saast. No ok, seletasin läbi Ilia abi uuesti, et ma ei taha kaablit üle õhu kuhugi inetult tolknema vaid tahan nii nagu mõistlik oleks vedada. Ilma fassaadi rikkumata.  Lisaks sellele, mis mõte on kaabel vedada teisele korrusele, kui ruuter tuleb esimesele… ja kõik augud on juba valmis.

Sellepeale ütles paigaldaja, et nii pole võimalik paigaldada. Küsisin, et miks? Öeldi, et lihtsalt pole võimalik.
Ok… Mõtlesin, et ehk on asi selles, et jubedalt lisameetreid tuleb, seletasin, et raha pole küsimus nende meetrite puhul, kui peab juurde maksma.  Paigaldajad vastasid, et ei, asi pole selles, lihtsalt ei saa nii paigaldada.

Ütlesin neile, et ok, andke see kaablirull mulle kätte, paigaldan ise ära, kui te ise ei saa hakkama.
Nad omavahel asusid naljatama, et Eestis vist pole optilist kaablit, et ma aru ei saa, et seda ei saa vedada nii.
Selle peale suunasin ilusti käega värava poole ja ütlesin, et kui te ei saa selle paigaldamisega hakkama, siis võite lahkuda ning otsin kellegi, kes saab selle paigaldamisega hakkama :D.

Kõige parem osa on see, et isegi 11 aastane Ilia ütles, et üle õhu tundub suht loll idee vedada- et ju tahavad iga aasta vahetamas käima hakata.

Nüüd mitu kuud hiljem kutsusime teise teenusepakkuja “Silknet” kaablit paigaldama. Üks mees, küsis kohe, et kuidas ja kuhu tahad, vaatas asja üle ja ütles, et pole probleemi, veame nii nagu vaja need kaablid.

Samal ajal  tänaval ronis üks mees tõstukisse ja tõstuk tõsteti üles tänavaposti poole.
Aga enne ikka tähtsamad asjad! Enne tänavaposti tõsteti tõstuk naabrimehe Maho aia kohale, kust  töömees haaras mitu kimpu viinamarju.  Päriat paari katset naabri aia kohal tõdes fakti, et lihtsam oleks kätte saada kui ronida naabri aia peale, seega teine mees juhendas korvi alla poole ja esimene mees ronis Maho aia peale ning haaras veel paar kobarat viinamarju. Ja siis tõsteti korv tänavaposti alla, ühes käes viinamarjad ja teises kaabel.

 

 

Kui kõht täis viinamarjadest, asuti tööle. Kõige noorem mees tegi üleval kilpi ühendused, vanem härra võttis kaabli alt vastu ja tõmbas kaootilislet nipukatega viinamarja konstruktsiooni külge. Pärast seda toas sama noor kutt tegi lae alla ühenduse. Täpselt sellise nagu ma tahtsin, ja ma ei pidanud kordagi juhendama, ega seletama, et tõmmaku lihtsalt laealla mõne kruvi külge rippuma ja asi ants- niikuinii ajutine lahendus, kuni saame esimesele korrusele uued laed. Eelmise teenusepakkuja Magti mehed, kes pidasid tööd liiga raseks, hakkasid muideks ka selle üle ohkima.

Ühesõnaga minu silmis üliasjalik kutt.  Jubdealt tahaks sama öelda teise kahe mehe kohta, kes kaasas olid… kes samal ajal õues omistasid meie plastikust toolid, tatsasid vastselt istutatud muru peal,  sõid viinamarju ja proovisid  aiavooliku süsteemist aru saada, ning plätserdasid veega nii metsikult terve selle aja, et uhusid paarist kohast meie istutatud muru juppideks…  Oleme aru saanud, et Kutaisis vähemalt inimesed pole sellised murufetišhi kummardajad nagu eestlased, seega ei saa pahaks panna – nad ilmselt ei saa arugi, et keegi on vaeva näinud ja muru istutatnud. Aga küsimus jääb ikkagi õhku, mis oli nende teise kahe mehe tööülesanneteks, kui noor kutt tegi kõik ise ära :D.

Igatahes tunnike tööd ja nett oli majas! 🙂  Vanem härra andis ära minnes peotäie nipukaid pihku ja küsis, et oskad neid kasutada?
Ju oli õues toolil istumine liiga väsitav, et pigem las minusugune noorem mees lõpetab töö ise ;).

 

 

Gruusias üheks populaarsemaks ringi reisimise viisiks on palgata kohalik giid autoga. Niisiis käisime ka meie suvel päevasel tripil koos kohaliku sõbra Davidiga veits ringi kolamas :). Muideks, saame külalisi aidata nende trippide korraldamisega.
Valisime tripi suunaks Racha mägise piirkonna, mis pole selline tüüpiline Kutaisis peatuja sihtkoht. Täpsemalt siis käisime veits mägedes kolamas, mis oli üliäge kogemus.  Juba parklas avanes uskumatu vaade mööda mäeserva alla.
Ilm oli kodust startides traditisiooniliselt palav, aga mäkke jõudes oli juba tunne, et peab pusa peale panema.
Kuna kommunikatsioon oli kõigil osapooltel puudulik, siis parklas juba selgus, et Kertu õde ei saa üles tulla, sest tal olid plätad. Õnneks polnud tal selle vastu midagi ning ta võttis Pärke enda hoolde.
Ca tunnike mööda kive, metsa ja mudamatkamist ning siis pidi kettide ja köite abil mööda järsemaid “kaljusid” üles ronima.

 

 

Üleval oli lummav vaade!!! Vähemalt nii ma tahaks öelda… sest  meil ei vedanud, väljas oli ilm pilvine.  Lõpuks natuke selgines ning koht tundus ikka väga äge- kuskil suure kivimüraka peal mäe tipus, kust avaneb 360 kraadi panoraam vaade. Mäe tipus oli hunnik riste, küünlaid ja herilasi. Ei tea mida need seal tegid, aga ma ikka sain sutsaka ära ka.

 

 

 

Järgmiseks  suundusime ujuma, sest jalad, käed ja nägu olid ronimisest ikka pisut porised. Ujumiskohas oli maagiline udu või pilved, mis silmnähtavalt kiiresti mägedelt järvele lainetena tuli. Väga lahe kogemus. Kahjuks pildi ei taibanud teha :D.

Siis käisime veel ühes Gruusia uhkemas Nikortsminda katedraalis. Kirikud on täitsa vaatamist väärt siin riigis.

 

 

 

Järgmisena käisime väikest juga või koske vaatamas, mis sai üldse turismi atraktsiooniks tänu internetile.
Nimelt keegi oli kuhugi facebooki vms postitanud pildi, endast joa taustal, millel on südame kuju. Pärast seda sai see koht populaarseks ja riik rajas eraldi korraliku asfalt tee sinna :).

Ja siis õhtul viimane peatus – veiniistanduse külastus koos õhtusöögiga. Veiniistanduste külastamine on väga populaarne tegevus Gruusias, kus tutvustatakse veini valmistamist ja toimub degusteerimine. Enamus kohtades saab valida lisaks degusteerimisele ka õhtusöögi.

 

 

 

 

Meiega ühines ka istanduse peremees ja istumine venis päris pikale. Nagu eestlastele kombeks algul ei saanud vedaama ja pärast ei saanud pidama. Ära minnes ostsime veel hunnikuga veini kaasa ja saime kingituseks veel pudeli maja chachat(puskarit).

 

 

 

Ära minnes mõned kilomeetrid eemal selgus tõsiasi, et  kõvem degusteerimine oli juba oma töö teinud ja istanduse peremees helistas, et unustasime kõik oma ostetud kraami maha :D.
Tagasiteel oli kõigil tuju hea ja David pidi terve tee kannatama kõva heliga soovilaule, Eesti rahvuslike laule ja kaasalaulmist. Ma tean, David, et Sa loed ka seda blogi. Anna meile andeks, et pidid meid kannatama :D.

 

Vahepealse väikse arenguna tegime külastajatele suurepärase võimaluse kasutada “mini”baari.
Kapist leiab nii kallemaid kui odavamaid veine, snäkke, vett ja isegi Eesti õlut. Ehk igale maitsele midagi :).

Kuna kapp on üleval korrusel esikus kõigile kasutada, siis sellega juba eos teame, et võib tulla mitmeid probleeme.

1. Me päris kindlad veel pole, kuidas kavatseme süsteemi luua, et kes mida võttis. Minu idee on printida hinnakiri igale toale ja siis iga tuba saab vastava toote taha märkida asjad ja koguse, mida nad võtsid. Kuna olen 10 aastat oma rehvitöökoja näol teinud klienditeenindust, siis kahjuks tean, et  issanda loomaaed on paraku väga kirju… ja noh… kõigile pole ühtlaselt antud, siis see blanektt peab olema VÄGA lihtne, võiks öelda, et isegi nii lihtne,  et isegi 2 aastased lapsed peaks sellest saama probleemideta aru :).

2. Kas jääda lootma aususele või peaks välja panema kaamera? Ilmselt 99% inimestest on toredad ja ausad, aga mis siis saab, kui 1 tilk tõrva rikub terve meepoti?

Eks seda kõike näha ole 🙂 Vähemalt esimesed kapi kasutajad (meie sõbrad, kes peatusid meie juures nädala tegid pool kappi nigu naksti tühjaks :).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie hooaeg sai selleks korraks Gruusias läbi.
See aga tähendab erinevaid ettevalmistusi enne, kui Eestisse tulla – kas jätta külalistemaja avatuks-kui jah, kes hakkab seda haldama, kas paluda kellelgi maja tuulutada, mida teha autoga? Äkki muru kasvab jälle põlvini ja on vaja kedagi paluda niitma?
Kusjuures ilmselt kasvabki – see muruseeme mis maha panime on sihuke, et ühest otsast lõpetan niitmise ja siis tuleb Kertu õue ja küsib, et “oot , niitsid ka üldse või?”.

 

 

 

 

Niisis pikalt kaalusime, et kas jätta avatuks või mitte. Kaalusime läbi kõik naabrid ja kohalikud sõbrad, kes võiks neid bronne vastu võtta. Mõtlesime isegi Kutaisis elavatele USA sõpradele pakkuda, et anname enda auto kasutada, vastutasuks võiks külalistemajaga jännata… Aga lõppkokkuvõttes otsustasime ikkagi sulgeda. Miks?
No lihtsalt sellepärast, et kui palju neid bronne ikka tuleb… ilmselt tulebki paar tükki, et kas sellepärast on mõtet kaasata kedagi sellesse, teda n.ö välja koolitada jne. Ja kas paari külalise pärast tasub see risk ära, et tegelikult võõrad inimesed on majas üksinda. Ja lisaks ei tahtnud me eestlastest külalisi alt vedada sellega, et tulevad eestlaste külalistemajja ja ühtegi eestlast polegi…

Auto mõtlesime kuhugi tasulisse parklasse panna, kuid kuna oktoobri lõpus peatuvad sõbrad meie majas ja kasutavad ka autot, siis mõtlesime, et oleks liiga palju siblimist. Palusin kohalikel sõpradel silma peal hoida, kuid nad arvasid, et pole absoluutselt meie rajoonis probleemi, kui see auto vedeleb seal paar kuud. Ilmselt tagasitulles on paar mõlki laste pallimängimisest juures ainult. Ja võibolla on bumper palliga puruks löödud…. õigus küll, seda ei saa ju puruks lüüa, sõitsin selle ise juba puruks, lasin ära parandada ja Kertu sõitis uuesti puruks :).

 

 

 

Mis siis veel teha? Loomulikult asjad pakkida.  Mul nagu polegi keeruline, läpakas, teksad ja paar t-särki kotti ja valmis. Tuleks ainult meelde, et kas Tartus meil küünetangid ka on või peaks need ka võtma… Kertul ja Pärkel on tunduvalt keerulisem, mis riided ja mänguajasd võtta, mis Eestis on olemas ja mis mitte. Loomulikult kasutan ma võimalust ja teen pakkimise juurest sääred ettekäändega, et pean väljas vee kinni keerama ja vooliku kokku rullima.
Mitte külma pärast, vaid sellepärast, et krt see Fiskarsi veerull on siinkandis ilmselt viimane luksuskaup ja ei julge seda küll õue jätta paariks kuuks. Ahjaa lisaks  kiire tiir skorpionimürki majale.  Viimase asjana tuli meelde, et lausa patt oleks mitte juuksuris ära käia! Siin on see ju natuke üle 2 euro. Eestis teate isegi…

Majal lubasid väliselt silma peal hoida naabrid. Kuna kõik on seal ümberringi toredad inimesed, siis tegelikult me ei muretse grammigi :). Tagasi lähme detsembris ning siis on plaanis loodetavasti ka rõdude renoveerimisega alustada ja siis on jälle meie guesthouse avatud ja ootame külalisi. Muideks talvel on väga odavad lennupiletid Kutaisisse reeglina, alla 100 euro edasi tagasi võib vabalt saada.

 

 

 

 

Eestis olles ei teagi, kumb on harjumatum, kas see, et Pärket peab igakord enne väljaminekut nii pikalt riietama või see, et autoga sõites peab turvatoolis olema…  Tema jaoks ilmselt mõlemad :).