Rubriik: Pärt

 

 

Kertu pere käis meil eelmine suvi külas ja jäi jutt, et tulevad talvel ka, et koos mägedesse suusatama minna.
Ma olen ühe korra elus lumelauaga kuutsemäelt üritanud alla tulla – lõppes see hulgisinikatega ja all andsin laua renti tagasi, et pole minu tassike teed.
See andis mulle ideaalse võimaluse Kertule mitu kuud vinguda teemal “ma ei taha suusatama minna mägedesse”.

Kui aeg hakkas lähemale jõudma, hakkasime uurima infot Bakuriani suusakuurorti kohta. Kohe esimese asjana hakkas silma see, kuidas infot on pea võimatu selle kohta leida, kuna puudub adekvaatne koduleht. Mõned päevad enne mäele minekut otsustasin natuke rohkem uurida ja siis kuskilt läbi facebooki leidsin info, et seal mäel on hoopis maailmameistrivõistlused. No tore. Võidurõõmus teatasin, et me ei saa suusatama.
Siis aga jäi kripeldama, et noh, tegelt ju natuke ikka tahaks ka ja asusin detektiivi tööd tegema. Leidsin mingi kommentaari, et ikkagi kuskil saab suusatada. Lõpuks esitasin ise suvalise MM postituse alla küsimuse, et kas turistidele ka midagi avatud on. Üks suvaline inimene vastas, et ta oli sama küsimuse ees, kuniks lõpuks otsustas kohale sõita ja info kätte saada. Ja selgus, et on ikkagi avatud!

Kuna me ühte autosse ära ei mahtunud, rentisime teise auto juurde. Teekond mööda maanteed on siin ikka eestlase jaoks küllaltki kummaline.  Seisad pool tundi kuskil ummikus ja kopad kaevavad lund tee ääres.  Lumi sulab ja mägedes voolab paksu pori, kõik autod on üleni porised. Ja see kõik toimub Tbilisi-Kutaisi maanteel (no põhimõtteliselt võiks võrrelda Tallinn-Tartuga Eestis).

Jõudsime kohale ja kõik timm. Saime isegi üle pika aja saunas käia.
Järgmisel päeval otsustasime siis suusatama minna. Rentisime suusad kohe hotelli kõrvalt mingist putkast, kus sõbralik härra viskas nalja ja üleüldse oli meeldiv suhtlus. Suusad, kepid, saapad ja prilldi läksid päevaks maksma 30 GEL nägu, ehk ca 11 eurot. Tagatiseks dokument. Ikka väga odav. No seisukord asjadel on ka suht räbal, aga ehk ajab asja ära.

 

 

Proovisime mäeni sõita autoga (peab mainima, et suusasaabastega ikka täiesti võimatu tegevus), kuid meid ei lubatud parklasse, kuna meil polnud mingisugust luba. Ilmselt võistluste värk. Niisiis parkisime eemale ja kõndisime mäeni suusad käed. Terve tee vandusin omaette, et see on viimane kord, kui mingi suusajama tegelen, kõndida 2km/h nende suuskadega, külm tuul puhub näkku ja samas on palav. Lõpuks jõudsime kohale, siis selgus, et mägi on tuule tõttu suletud. Saime infot ühelt tüübilt, et üks teine mägi on avatud ning bussiga saab sinna.
Hüppasime bussi, maksta sai piletite eest viipemaksega ja no problem- väga lihtne süsteem. Oleks kohe teadnud, oleks hotelli eest otse bussipeatusest peale hüpanud. Aga igalpool on täileik infosulg. Hotellis 0 infolehte, administraatorid midagi ei teanud mägede avamisaegade ega millegi kohta. Täielik 0. Tekkis tunne, et huvitav mille muu jaoks need inimesed siia linna sõidavad, kui mitte suusatama… Poleks ju raske paar juhist kuhugi panna :D.

Mäepilet oli 155 GEL ehk 56 euri, 2 täiskasvanut, 2 last. Mõni minut hiljem olimegi juba tõstukis ja mäest üleval. Nüüd on ju kuidagi vaja alla saada ka :S. Kertu õetütar pani kohe esimesena mäest alla ilge hooga ja järgmine hetk lendas kukerpalle nagu multikates suuskadega tegelased käivad nagu lumepallid alla. Õnneks midagi ei juhtunud.
Ikka suht hirmus oli, aga pärast juba viite minutit külg ees tasakesi jõnksutamist sain asjale pihta ja pärast 15 minutit lasin juba alla nagu vana kala. Ehk tegelikult minu mitu kuud hirmu oli täiesti asjata – mäesuusatamine polegi midagi nii keerulist kui esmapilgul võib tunduda. Soovitan kõigil ületada oma hirm ja proovida – see pole midagi keerulist ;).

 

Käisime veel mõned korrad üles tõstukiga, kuid mida hilisemaks kell sai, seda tüütumaks asi muutus, kuna suusatõstukile tekkisid järjekorrad (siit soovitus, et minge alati varahommikul mäele). Gruusiale kohaselt olid järjekorad väga hästi lahendatud. Vähemalt nende endi arvates.
Ma kahjuks pilti ei taibanud teha, aga süsteem oli siis järgmine. 6 väravat, kus piiksutad oma mäekaardi ja siis saad edasi minna väikesele ootealale, kus on järgmised 6 väravat, mis avanevad õigel hetkel automaatselt, et saaksid minna suusatõstukile. Lihtne ja loogiline.
Reaalses elus – sadakond inimest on kägaras võimuvõitluses, kes saab ennem tõstukile. Paljud trügivad täiesti külje pealt ja siis teised sõimavad neid, käib üks pidev tülitsemine. Nii kui 2mm ruumi tekib sinu ette, pead kohe suuska liigutama, muidu võtab selle keegi teine.
pidevalt on keegi oma suuskadega sinu suuskade peal ja kui hakkad väravani jõudma, siis tuleb keegi küljepealt ja pressib risti suuskadega peale, kõikide teiste suuskade peale. Täielik bardakk.
Miks? Sest kuuest väravast oli avatud ainult 3, teises kolmes seised turvamehed ees, kes siis tegid väga olulist tööd ja niisama vahtisid (teoorias vist kontrollivad piiksutamist või aitavad?). Sellega tekitasid nad esimese trombi. Tänu esimesele trombile jõudsid sõprade seltskonnad järgmisele ootealale tihti eraldi aegadel ja ootasid teineteist ära. Sellega tekitati teine tromb. Tulemus oli see, et tihti peale läks 6 kohaline tõstuk üles nii, et peal oli ainult 3, 2 või teinekord ainult 1 inimene.
Oleks minu teha, annaks päeva pealt  nii mäejuhatajale kui turvameestele kinga ;).

Tegime oma suusatiirud ära . Kertu võttis suusad jalast ära ja võttis kätte ning klamber jäi lihtsalt näpuvahele, pudenes küljest ära.
Bussiga tagasi rendi kohta.
Rendikohas andsime suusad tagasi ja järsku selgus, et rentija on kaotanud täielikult oma vene keele oskuse, kuigi hommikul rääkis minuga vene keelt täiesti vabalt. Nüüd aga ainult gruusia keel. Hetk hiljem selgus ka põhjus – rentnik näitas, et oleme Kertu suusa ära lõhkunud- suusa all on sügav kriim ja suusk on pisut mõrane. Enda peas mõtlesin, et kuidas ma sain nii loll olla ja mitte enne rentisime kõik üles filmida seisukord. Täpselt nagu igakord, kui autot rendin. Aga need on ju suusad? Mida kuradit siin üldse vaadata on nende puhul. Loomulikult on need ju täkkeid täis ja kõik seal laenutuses nägi välja kohe algul vana ja räbal. Ei tulnud selle pealegi, et mingi probleem võib tulla…
Rentnik hakkas siis seletama gruusia keeles, et peame kinni maksma. Saatsin ta kukele. Sellepeale helistas oma ülemusele, kes siis oskas kümmetkonda inglise keelset sõna ” you come here and broke ski, have to pay”. Vene keeles üritas sama juttu seletada, aga ma ei lasknud tal sõnagi öelda, vaid üritasin talle hoopis selgeks teha, et nad andsid mu naisele ohtlikud suusad.
Saime aru, et see ei vii kuhugi. Otsustasime vahepeal auto ära tuua  ja siis edasi tegeleda (meil autos olid tavasaapad).
Tagasi minnes palusime Kertu õe ka appi, kes räägib vene keelt paremini kui mina.
Ma ei salli, kui meie suunas keegi üritab ülekohut teha, seega ma juba palvetasin, et saan instant karma laksu rendi kohale teha- et seal oleks parasjagu mõni klient, kes tahab rentida.
Astusime uksest sisse ja minu õnneks oli seal 5 vene klienti, kes parasjagu just proovisid suusasaapaid jalga. Ütlesin neile kohe esimese asjana sisse astudes, et ärge siit midagi rentida, siin petetakse.  Oh, te oleks pidanud nägema selle rentniku nägu :D- keerutas sõrme pea kohal minu suunas ja vandus kohalikus keeles, andis märku, et ma olen ikka eriline debiil.

Ma aga küsisn vastu, et kas nüüd oskab vene keelt, et kuidas nüüd järsku aru sai? Seletasin ka venelastele, et minuga kaotas vene keele oskuse pool tundi tagasi ning venelased kinnitasid, et nendega rääkis ka vene keeles. Kusjuures Kertu õde ja ema olid vahepeal rentinud samast kohast Pärkele kelgu ja samuti vene keeles :D. Venelased võtsid saapad jalast ära ja tänasid meid, et hoiatasime ja läksid mujale.
Ütlesin rentijale, et võin siin mitu päeva järjest teie putka ees seista ja klientidele tõde rääkida, no problem. Ja kusjuures, ma olekski seda vabalt väga hea meelega teinud, kui poleks kaasas olnud Kertu peret, kelle aega ma ei tahtnud raisata. Oleks ainult me kolmekesi, oleks broneerinud 1 öö veel ja laagri sisse seadnud :D. Ja see oleks puhas nauding olnud neile veel kahjumit toota.

Nüüd siis asus Kertu õde ülemusega telefonitsi võitlusesse, et andku dokument tagasi otsekohe.
Sellepeale aga leidis ülemus hoopis, et tahab nüüd 500 GEL selle eest, et me kliendid ära ajasime ja et ta tuleb 10 minuti pärast sinna.
Saime aru, et see ei vii kuhugi, läksime autosse ja sõitsime hotelli juurde teisi peale korjama, et lihtsalt lahkuda. Jätku see dokument siis endale.  Kell on hiline ja ei taha pimedas miinuskraadidega mäest alla sõita.

Hotelli juures pakkisime asjad autosse ja startisime. Keerasin nurga pealt välja ja nurga peal lehvitasid rentnik ja “ülemus” kaugelt juba vihaselt kätega, et “tule siia, tule siia”. Vastuseks andsin neile keskmise sõrme ja sõitsime ilusti oma koju Kutaisisse.

Loo kokkuvõtteks rentnik üritas kaval olla ja meilt raha välja petta. Said nad aga hoopis 5 kaotatud klienti ja minu ID kaardi, mille võivad minu poolest endale seinale riputada ja kasvõi igapäev imetleda, sest ega selle 2 aastat tagasi kehtivuse kaotanud dokumendiga polnudki midagi suurt muud teha, kui sellistele kloundile tagatiseks anda :). Tagantjärgi on kahju, et see 500 GEL jutt tuli pärast saabaste tagastamist, oleks seda varem teadnud, oleks 4 paari saapaid ka endale jätnud :).

 

Katusemehed parandasid katuse ära.
Kuna eelmine pühapäev lõppes peo ja pillerkaarea otsustasin järgmine pühapäev terve õhtu kodus tööd teha. Ajasin selga tööriided ja , otsustasin igaksjuhuks pööningule ronida ja vaadata, kas on veel lekkeid.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et terve katuse äär laseb vett sisse. Lihtsalt see vana eterniitkatus on läbi ja pole midagi teha, peab terve katuse ära vahetama. Eks võtame plaani suvel või järgmisel suvel ja seni palvetame, et sisse ei sajaks.

Huvitav leid oli ka pööningult.

 

Ei teagi kelle muna…

 

 

 

 

Igatahes jõudsin vaevu 10-15 minutit olukorda hinnata ja pööningule ca 5 ämbrit paigutada nendesse kohtadesse, kust kõige rohkem vett sisse tilgub, kui järsku Kertu hüüdis, et keegi on meie aias. Mõne aja pärast hüüdis Kertu, et üks naabritest, Lasha otsib mind.
Ronisin siis pööningult alla ja uurisin, milles asi. Lasha ütles, et tal tulevad sõbrad külla, teeme šašlõkki ja joome veini, et olen ka oodatud.
No loomulikult kasutasin võimalust, et naabritega jälle paremini tuttavaks saada.
Niipalju siis järjekordsest töökast pühapäevast. Lõppes õhtu otsa erinevate toostide ja pidulauaga. Seekord otseselt tamadat polnud, tooste öeldi kordamööda, kes parasjagu tahtis. Ka ma pidin mõend toostid ütlema. Mingi hetk võeti suur klaas välja, kallati veini täis ja saadeti ringile. Igaüks pidi tähtsa toosti tegema ja klaasi põhjani jooma.

Igatahes ühe asja olen selgeks saanud (lisaks sellele, et pühapäeviti ei saa siin rahulikult tööd teha :D). Selle, et varem arvasin, et õige gruusia vein on punane vein, aga avastasin, et grusiinid teevad VÄGA head valget veini ise kodus. Ja millegipärast olen veinivõõra inimesena koguaeg arvanud, et koduvein on Gruusias väga odav. Kui uurisin, et kas oleks võimalik osta ka, siis sain põhimõtteliselt vastuse, et ei ole müügiks – vein on iga pere au-asi, seda kingitakse ja võetakse kaasa, aga ei müüda. Kui uurisin ikkagi, aga et kui oleks müügiks, mis võiks liitri hind olla. Sain vastuse, et ligemale 15 euri liiter.  Niipalju siis odavast koduveinist ;). Aga tõesti, soovitan Gruusias valge veiniga katsetada :).

Gruusia kliima ajab pea ikka täiesti sassi. Mis nüüd järgmisena tuleb? Suvi
või talv? Mis kuu praegu on?
Keset jaanuari +17 kraadi ja päike – vist tuleb kohe kevad.
Ja siis tuleb poolemeetrine lumi maha….

Keset suve lendavad puud lehtedest tühjaks justkui kohe tuleks sügis. Ja sügisel lendavad samamoodi ja õues on päike ja soe, nagu kohe tuleks suvi… Ja noh, eriti segadust tekitab Eesti ilma jälgimine – vahepeal oli Eestis soojem kui meil- siis oli ikka eriti arusaamatu :D.

Talvel riietumisega on samamoodi, lähed päikse kätte, on t-särgi ilm, lähed päiskevarju, on talvejopet vaja. Samamoodi on, kui lähed natuke kuhugi mäest üles, on lumi ja jää, all täielik suvi. Meie jaoks ikka väga harumatu :).

Kertu ka peksab segast vahepeal – räägib keset oktoobrit, et kellelgi on sünnipäev septembris tulemas aga õnneks on sinna aega veel.

Käisime veebruari lõpus kohaliku sõbraga lennujaamas külalistel järel. Sadas paksu ja laia lund ning teed olid hooldamata ja ekstreemsed, teehooldus oli pigem sihuke, et suured hanged või tükjad vallid olid keset teed lükatud. Tagasi sõites taga olev auto vilgutas tulesid ja signaalitas. Selgus, et meie autol oli tagumine bumper küljest ära pudenenud.  Tõstsime bumperi tee äärde, et siis teise ringiga järgi tulla.

Järgmine päev küsisin sõbra käest, et kas leidsid bumperi ikka üles? Ta vastas, et jah – kui lumi ära sulab, siis panen külge tagasi.
Ma siis oma peas mõtlesin, et vaene mees, peab niimoodi ringi sõitma kevadeni veel mitu kuud.
Alles järgmisel õhtul lendas lampi mõte selle peale, et oot, mis kevadeni- lumi sulab ju kahe päeva pärast ära- juba jälle lubab +15C.

 

Eelmise päeva katuseseiklused lõppesid naabri juures “väikese” veinimaitsmisega. Hommikul helistas Anžori, et leidis katusemehed ja nad on meil jub maja ees. Niisiis  varahommikul ronisime kolmekesi katusele olukorda hindama ja materjale kokku lööma.

 

 

 

 

 

 

 

 

Olukord oli suht kehv ikka, mitmed augud, väljaulatuvad naelad, lahtine plekk jne.  Ma juba kartsin, et öeldakse, et siin pole varianti, vaja uus kate panna. Muidugi öeldi, et see on kõik jama ja tuleks ära vahetada teoorias aga öeldi ka, et saab veel ära lappida.
Küsisin tööhinna, ning sain vastuseks, et 330 GEL, ehk 120 euri.  Lisaks on vaja minna materjali ostma minna.
Teadsin juba, et siin peab alati materjali minema ostma koos, kuid siiski lootsin, et nad on nõus ilma minuta minema ning pakkusin selle variandi välja. No ei tahtnud tõesti minna kuhugi ehituspoodidesse kaasa sõitma, arvetades seda hiiglaslikku veinikogust, mis eelmine päev sai sisse kaanitud.
Kahjuks mu plaan ei õnnestunud ning nad ikkagi pidasid vajalikuks mind kaasa võtta nagu siin tavaks.
Lohutasin ennast sellega, et õnneks on lühike sõit IMERETI ehitusturule ning ehk elan selle üle. Autoga ringi loksumine pole just mu lemmiktegevus pärast rasket ööd.
Jõudes esimesse kohta, kus on paarkümmend ehituspoodi sai kohe selgeks, et siit me eterniiti ei leia. Järgmisena sõitsime staadioni juurde, kus müüakse igast mustemat materjali, s.t liiva, kruusa, tsementi jne. Sealt leidsime ainult kasutatud materjali, seega seadsime suuna kuhugi teise poodi, mille kohta saime infot. Sattusime täielikku liiklusummikkusse. No tore ikka ringi sõita mööda linna väike rops kurgus eilsest veinist. Selles poes jälle ei sobinud eterniit, kuna meie oma oli suurema sammuga, ehk erineva profiiliga, ilmselt vanem.
Järgmiseks läksime päris suurele turule, mille käisime algusest lõpuni läbi ja ikka ei leidnud materjali. Lõpuks pärast 3 tundi tiirutamist (vot siis, mis oli kiirest poes käikust saanud…) seadsime sammud tagasi kasutatud etenriidi juurde.
Seal järgnes pool tundi arusaamatut seletamist, et see ka ikkagi ei sobi hästi.

 

 

 

 

 

Niisis asusime materjali otsima. Esimesena leidsime kasutatud eterniiti. Seejärel sõitsime 3-4 tundi mööda linna ringi, et leida samasuguse profiiliga uut eterniiti, kuid probleemiks oli see, et meie oma on suurema laienga kui see, mida müüakse.   Niisiis võtsime jälle suuna kasutatud eterniiti ostma. Järgnes seal poole tunnine arusaamatu seletamine, et miks see ka ei sobi. Lõpuks küsisin, et kas plekiga siis ei saa parandada?
Niisiis võtsime suuna ehitusmeeste garaaži, et plekitööriistu võtta.  Garaažis tervitas meid ikka väga vänge veinilõhn, kuna garaažinurgas olid suured anumad veiniga ning tühi taara siin ja seal. Ilmselt siis garaaž on püha koht neile, kes elavad korterites ja kellel veinikeldreid pole.

 

 

 

 

Seejärel võtsime suuna ehituspoodi ning ostsime plekki.
Vähemalt siin Gruusias pole mõtet eraldi transporti võtta, kui asjad mahuvad pagasnikusse ära… isegi kui luuk jääb lahti.

 

 

 

Katusemehed möllasid katusel õhtuni ning kui lõpuks valmis said siis pakkusid, et ma ka tuleks ja vaataks.
Kuna pööningule minevat luuki pole, siis peab redeli pealt ronima üle katuse ääre. Ja no loomulikult redel on liiga lühike nagu siin riigis kombeks.Või siis oleme liiga kõrge maja ostnud. Ühekorra olen sealt roninud, aga teise korra jätsin vahele. Sellepeale ronis noorem kutt uuesti katusele ja tegi video enda tööst.

Nüüd siis loodetavasti meie katus on jälle terve. Kuni ilmselt järgmise tormini :).

 

 

Mõned postitused tagasi kirjutasin, kuidas torm laastab Kutaisit, taevas lendab katuseid ja jõulukuused raekodades langevad ning me palvetame, et majal katus alles jääks.

Teisel päeval võtsin julguse kokku ja vaatamata katuse paukumisele ronisin pööningule, et vaadata, mis toimub ja kas on juba kahjustusi.
Vaade siis järgmine, et eterniit paugub üles-alla, ning kui kaua veel torm möllab, lendab ilmselt minema.
Lisavalgus pööningul torni kohal reetis, et ilmselt on midagi juba läinud.

 

 

Torni kohal laiutas esimene auk.

 

Ok asi selge, nüüd on vaja kedagi katust parandama, kui torm laabub.
Tegelikult see pole esimene kord, kui meil katust parandatakse – pole lihtsalt jõudnud kõike blogis kajastada.
Esimene kord käidi katust paradandamas vahetult enne teise korruse valmis saamist, sest mõnest kohast sadas vett läbi.
Muide väga huvitav on see lahendus, et pööningult pole tehtud katusele minekuks eraldi luuki, vaid garaaži katuselt peab redeliga üle ääre ennast küürutama. Vaatamata sellele, et redeleid ja sellist ekestreemsust ei armasta, käisin ka suvel katusel ära.

 

 

 

Tol korral tööraha läks 120 GEL ehk ca 42 eurot. Juba siis mainisid mehed, et katus tuleb ära vahetada, et see on oma aja ära elanud.
No arusaadav, aga hetkel ei taha seda teha :).

Niisis tagasi tänapäeva. Käisin kolmandal päeval pööningul uuesti, kui tuul oli hetkeks maha rahunenud.  Lisavalgus reetis, et nüüd on meil küll panoraamkatus.
No positiivsest küljest vaadates ei pea enam redeliga üle ääre ronima, vaid saab otse välja ronida.

 

 

 

 

Kuna juba eeldasin, et sel nädalal on katusemehed selles linnas tahetuimad mehed, siis otsustasin kohemaid probleemiga tegelema hakata ja lahendusi otsima.  Meie õnneks lubas järgmised 5-6 päeva päikesepaistet ja mitte vihma. Vastasel juhul oleks olukord ikka väga keeruline. Helistasin kohe Anžorile, kes meil teise korruse remondi tegi ja eelmine kord katuse mehed sebis. Lubas meid aidata… aga seoses suure nõudlusega ma ei tahtnud ainult sellele lootma jääda vaid otsustasin ka mujalt abi otsida.

Siin Gruusias peab aga paika väga hästi paika vanasõna “Kui inimesed teevad plaane siis jumal naerab”. Nimelt meie päev jätkus sellisena, et otsustasime minna õue tööle ja sealjuures ehk saada abi ka mõnelt naabrilt kontakti näol… Panustasime kõige enam üle tee naaber Shotale, (kes, näha on, et on väga mõjuvõimas mees siinkandis… ja noh, eks tahtsime temaga tuttavaks ka saada…)
Nimelt tal oli ka plekk-katus terve tormi aja paukunud nii kõvasti, justkui oleks keegi kõik need tormipävad ilutulestikku lasknud. Ja lõpuks lendaski üks suur plekipaan minema. Õnneks nii õnnelikult, et maandus kõrval aeda ja keegi ega miski viga ei saanud.
Aga tulles tagasi, miks temale lootsime oli see, et tal olid juba katusemehed katusel probleemi lahendamas…
Niisiis läksime tänavale küsima, et kas tema mehed saaks meid aidata.  Naaber uuris töömeestelt – sai esialgu negatiivse vastuse, kuna neil on juba pikk töödejärjekord. Kuid pärast mõningat vestlust sai nad ikkagi nõusse, et  kui jääb aega üle, tulevad kaevad meie katuse ka üle.
Sellegipoolest arvas naaber, et meil pole proffe vaja vaid kõrvalt naaber Vaša võib selle ka ära teha.   Pärast mõningat jutuajamist kutsus naabrimees meid enda majja sisse ja pakkus kohe, et kas “viina” tahate?
No loomulikult tutvumise eesmärgil tahame väikse pitsi.

Ainuke asi, et tema väike pits oli väga suur ning viin oli isetehtud kange puskar.
Pärast 1 pitsi tegemist suundusime tagasi õue, et koju liikuda. Õudne, kuidas see pits hakkas pähe, ikka jumala purjakil oli olla. Ja siis hüüdis mind teine naabrimees Koogi ja palus, et ehk oskan aidata auto pardakaameraga.
Kahjuks ei osanud. Järgmine hetk juba kutsus Koogi mind enda poole. Ma ei saanudki aru miks.
Järgmine hetk olin Koogi “keldris” ja aru ei saanud, kuhu kadusid Kertu ja Pärke.

Grusiinidel on keldrikorrused või siis teinekord ka esimsed korrused tihtipeale veinikeldrid, kus on seltskondlike viibimiste ruumid.
Niisiis näitaski Koogi mulle kõige pealt enda veini osakonda ja siis palus istuda suure laua taha.  Järgmine hetk juba tõid erinevadte generatsioonide naised kordamööda allakorrusele erinevaid sööginõusid ja sööke ning  meile kaeti laud.
Niisiis istusin mullaste aiariietega pika laua taga. Aga kuhu kadusid Pärke ja Kertu, küsisin Koogilt. Ta ütles, et ära muretse, nad  on üleval korrusel.
Pärast ma ei tea mitut kannu veini ja pidusööki pärisin ikka ja jälle, et aga kus Kertu ja Pärke on, siis Koogi kutsus mind kaasa üles korrusele elutuppa, kus vaatasid mulle vastu samamoodi aiariietega Kertu ja Pärke ning uhke pidulaud likööri ja maiustustega. Ning muidugi kõik nais pererahvas. Samal ajal, kui mina olin keldris mitu tundi vene keelt purssinud, siis Kertul oli olukord natuke kesisem, neil väga ühist keelt polnudki, aga see ei seganud kedagi aega veetmast. Küsisin siis Kertult, et kuidas ta sinna sattus ning sain vastuseks, et pere ema oli kohe viibanud käega, et tulge sisse samal ajal, kui mina seda pardakaamerat vaatasin. Tunnistasime mõlemad, et see olukord oli ikka väga ähmane tänu väiksele Shota “pitsile”.

Kertu versioon toimunust:
“Samal ajal kui Pärt istus bussis, lehvitas meile Pärkega rõdult Koogi naine. Lehvitasime vastu. Ja siis juba viipas, et tule aeda sisse. Jõudes aeda oli ta juba uksel ja käskis tuppa tulla. Vaatasin enda tööriideid (tagumiku alt suurelt lõhki rebitud teksad, mullane pusa ja pluus pusa all polnud ka just külastuse vääriline. Mis seal ikka asutasime uksest sisse ja võtsime jalanõud ära, ja tüli algas. Mu kummikud olid ju paksult porised ja ega Pärke saapad ka alla ei jäänud. Mina ikkagi pääsesin kummikutest aga Pärke saapad toodi ikkagi elutuppa kaasa. Järgmine etapp, elutuba kus oli kolm last ja kaks naist. Ühte last me õnneks teadsime ja olime tänaval suhelnud, oskab veidi inglise keelt. Ülejäänud perega suhtlus käis aga Google translate ja minu olematu gruusia keele ja nende vähese inglise keelega. Ennenägematu kiirusega täitus ka laud igast maiustustega, koogikesed, churchelad, küpsised, kommid jms. Kahjuks pole ma just kõige suurem magusa sõber. Alustasime kohviga millele järgnes väga hea kodus valmistatud liköör, mida nad ise kutsusid siiski veiniks. Pidasime Pärkega korduvalt plaani kuidas koju hiilida ja pääseda piinlikust vaikusest, kuigi see vaikus tundus ainult mind häirivat. Viimaks hakkas majaperenaine tegema hatšapurit ja olid üllatunud et meil Eestis sellist kraami ei ole. Samal ajal pääses ka Pärt  keldrist üles, maitsesime hatšapurit ja saimegi Pärke tudu vabandusega pääsme koju. “

 

 

Igatahes sain aru, et kelder on meeste püha maa, kus aega veedetakse ja naistele jääb elutuba.
Niisiis veetsime veel pisut aega ja siis seadsime sammud kodu poole. Ikka väga täis oli olla. Ahjaa, ma ju valasin päeval prügikastialuse, mida pidin hiljem veits siluma. See jäigi tegemata. Ja katusemehed katusele ei jõudnudki. Ja teisi kontakte ka ei leidnud.
Järeldasime, et pühapäeval on siin tänaval ikka “ohtlik” käia jalutamas.

 

Üks postitus: mis on jäänud kogemata üles panemata juba mõnda aega:

Juhuu, meil on nüüd majas igas toas radikad 🙂
Nagu Gruusiale omapärane, siis radikapaigaldajad on ka ikka nalja teinud,…  Täiesti müstika ikka, kuidas saab sellist jama kokku keeta ja valesti mõõta….

 

 

Õpetaks keegi veel seda süsteemi kasutama, oleks eriti moos. Nimelt tuppa mingit üldist reguleerimistermostaati ei tulnud, ainult gaasikatlalt endalt saab vee temperatuuri tuunida ja igal radikal endal on termostaat.

Ikka väga võõras on kõrvadel, kui ükski kliimapump enam ei tööta, justkui midagi oleks puudu või valesti ning väga võõras on, et esik on ka soe. Lisaks soojavõidule saame ka elektrivõidu :).

Olen esiku-torni külma probleemiga juba hallid harvad saanud. Nagu laudas oleks. Täitsin ühelt poolt ukse vahuga, kuna ei saanud seda lahti, teise poole aga sain lahti ja täitsin villaga.  Tegin keldrist topelt põrandasoojsutuse penoga, täitsin garaažis kõik avad, kust tuulutus/õhk läbi puhus. No koguaeg sai parem, aga ikka esik külm, nii et pidime koguaeg suure toa ust kinni hoidma. Soojustasin torni laepealse ära. … Aga nüüd minu imestuseks radikas teeb kogu töö ära ja saab vabamalt elada 🙂   Eks loomulikult ühel hetkel peab välisukse välja vahetama ja kui garaažiukse saab uue, läheb ka soojemaks.

Mitte, et siin nii väga külm oleks… ei taha üldistada, aga täielik müsteerium meie jaoks, kuidas paljud või osad inimesed siinkandis on harjunud elama. Kas siis täiesti külmas- lihtsalt kuidagi kannatavad ära? Või siis energiat lihtsalt raisates. Või siis mõlemad korraga.

Kui ikka meie majal aknad-uksed ees ei püsinud, tuul uhus läbi, keldrist tuul uhus põranda all, kus polnud grammigi tuuletõket või soojustust jne jne ja üldse majas kütet polnud, siis ikka paneb imestama, et kuidas nii elada saab. Magamistoas mingi gaasipõleti vist oli…  Ja üürikorter, kus alguses olime, sealt paistis ju lausa valgus läbi.  Ja väikestes poodides pole mingit kütet, töötajad istuvad päev otsa kohapeal talvel külmas.

Ma saan aru, et paljudel polegi majanduslikult võimalik enda maja nt üldse kütta või siis pole raha midagi ette võtta…aga ma siiski arvan, et natuke on ka kinni harjumustes ja mõtlemises, sest samal ajal jõukamad laristavad energiat – majadel radikad huugavad, samal ajal, kui majal näiteks keldriakand puuduvad ja tuul teeb soojustamata põranda külmaks (Meil piisas talveks kõigest kilest keldriakende ette, et toas oleks TUNDUVALT soojem. ) Või näiteks teine korrus on ilmselt aastaid juba ehitusjärgus , nii, et aknaid ees pole ja tuul ja vihm sajab sisse. Või lihtsalt on aken lahti keset talve.
Ja selle kõige juures on majad seest projekteeritud kõrgete lagede ja võimalikult suurte tubadega. Ja mis minu jaoks veel kummalisem, hiigel WC-dega. No krt, mille jaoks Sul on vaja 15m2 suurust ruumi, et sinna panna üks wc-pott ja kraanikauss. Et külmem oleks istuda? Samas äkki lähebki kiiremini,

 

 

 

Olemuselt jääb natuke sama tunne, nagu Eestis renoveerimata kortermajas elades – mutid elavad üksi 4 toalisetes korterites, kust tuul läbi vihiseb, samal ajal on renoveerimise tulihingelised vastased, kuigi pärast renoveerimist kommnuaalide arve on sama, mis enne: Erinevusega, et tuba on soe :D.  Siin jääb sama tunne, ainult selle erinevusega, et inimesed ilmselt pole vastased, lihtsalt on harjunud nii elama ja ei vingu,  või siis lihtsalt puudub perspektiivi tunne investeerida pisut raha, mis aastatega tasub end ära nii rahalises väärtuses kui ka enda tervsises…

 

 

Nii nagu Eestis alati oktoobris sotsiaalmeedia uputab esimese lume piltidest, siis me saame ka lõpuks siinse selle aasta esimese lume pildi üles panna :).

Ahjaa ja veel põnevamatest uudistest – paar päeva tagasi tuunisime midagi naabrimehega õues, kui äkki Kertu tegi akna lahti ja hüüdis mind. Ja siis küsis, et te tegite just midagi keldris – raputasite vms?   Et nad just Pärkega sõid õhtust ja laud täiega värises.
Ma muidugi jooksin kohe keldrisse vaatama konstruktsioone üle, et millest selline asi – tuli kohe meelde üks dokumentaal, kuidas Lõuna-Koreas kaubanduskeskus kokku kukkus.
Õue tagasijõudes googeldasin igaksjuhuks ja sain kohe vastuseks, et 4.4 palline lähedal olnud maavärin oli tuntav ka Kutaisis.
Tegelikult see pole esimene kord, kui siin oleme natuke väristamist tunda saanud :).

 

 

 

Järjekordne jutujärg teemal “imelikud kassasüsteemid”.
Nimelt väga paljudel poodidel on siin kassalindid, noh nagu Eestiski. Kõik normaalne ja tavaline.
Aga… sinna on ju mega hea asju peale panna, mida müüa ja tegelikult need ongi mõttetud asjad, sest kõik saavad ju ise ka kaupu käsitsi edasi lükata.
Kõik õige, Iseasi, kas kassalindi süsteem investeeringuna seda ära tasub, et sinna peale šokolaadid müüki panna.

 

 

Veel pisut kultuurilisi erinevusi.
Näiteks see, et eestlase jaoks siin kuskilt putkast ostmine või isegi suures poes järjekorras seismine võib olla vaimselt päris raske ülesanne.
Sellepärast, et “sul on ju korv asju täis, aga mul on ainult 1 asi käes” – järelikult võin sinust ette trügida. Või noh, teinekord trügin niisama ette. Või siis, mis on kõige klassikalisem: kui kuskilt saiakioskist midagi tellida, siis 100% keegi trügib samal ajal vahele ja sinu tellimise ajal küsib paki suitsu. Ja suits on kõige olulisem, see antakse alati kohe.
Ühesõnaga kui oled tagasihoidlik, siis ootad. Meie jaoks pisut võõras, kuid siin toimib ja keegi ei kurda.
Kunagi, kui Indias käisin, siis seal oli muidugi 5000x hullem, seal pidi lausa füüsilise jõuga ennast kehtestama ja lihtsalt suruma ennast järjekorrast kuhugi leti ette, kui kuhugi jõuda tahtsid :).

 

 

 

Autohuviliste eri

 

Bemmiront tahtis pisut nokitsemist. Õnneks oli kohe kohalik sõber ja naaber Miro nõus appi tulema autot remonti viima ja igakülgselt aitama :).
Juba järgmisel päeval läksimegi pisivigu kõrvaldama.
Siin autot remontida on sellessuhtes ikka väga lihtne, et siin on üks suur aed-plats, kus asub hunnikutes erinevaid teenuseid, ei pea mööda linna ringi sõitma ja otsima.

 

 

Niisiis sai autole tehtud esitulede reguleerimine, ca 10 lari ehk 3.5 eurot,  sillastend-mõlemad sillad kokku 40 lari , ehk ca 14 eurot ning  esitulede poleerimine 15 lari ehk umbes 5.3 eurot. Esitulede reguleerimisest muidugi väga suurt kasu polnud- tuled on n.ö inglismaa verisooni omad, näitavad täitsa aiateibaid.  Sillastendis oli päris äge, et nägin ka korralikult auto alla esimest korda. 0 roostet, 0 leket.

 

 

 

Eriti lahe oli see, et mingit pikka ootejärjekorde polnud, löögile sai praktiliselt kohe elavas järjekorras igalepoole.
No ja siis otsustasin, et võiks salongifiltri ka ära vahetada – pole probleemi, sees on hunnikutes autovaruosa poode.

 

 

 

 

 

Järgmiseks diagnostika, et saada teada, milline ABS andur on läbi, et tuluke põleb.

 

 

Järgnes siis 15 minutit kirjeldusi diagnostimehelt, et mis kõik läbi on.  Ok ok, ma tean ise ka, et meie bemmirümakas pole esimeses nooruses ja tegemist ikka rümakaga Eesti mõistes… ma tahtsin lihtsalt teada, milline andur. Pärast 15 minutit sain teada, et polegi anduri viga vaid millegi muu. Järelikult ei viitsi korda tegema hakata.
Diagnostika maksis 10 lari ehk 3.5 eurot.

Järgmine asi, mis teha lasime, oli esi ilubumperi korda tegemine ja see võttis ainsana aega, s.t see oli ainus mida pidi paar tundi ootama.
Sisustasime siis seni aega auto pesemisega sendipesulas. Krt Miro haaras kohe enda kätte ohjad ja pesi ise auto ära. Mul samal ajal jumala piinlik, et palun appi ja siis peseb veel mu auto ka ära.

 

 

 

Muide auto pesemisega on siin nii, et meie jaoks on ise auto pesemine või koristamine ikka täiesti mõttetu tegevus, sest münidpesulas läks 5 lari ja kodu lähedale pesulasse viies läks 15 lari (5.3 eurot), mis sisaldas nii seest kui väljast puhastamist ja ka auto kuivatamist ning auto läikis pärast seda nii kõvasti, et ilmselt tehasest välja tulles polnud ka nii kena.

 

 

Bumperi remont, 30 geli, ehk 10.6 euri. Tööruum koosnes põhiliselt töölauast, mõnes tööriistast ja leegiheitjast. Õhus oli paksult gaasi ja kärssava plastmasi ja jumal teab mille haisu. Igatahes väga tervislik ei tundunud.

 

 

 

 

 

 

 

Saime pühapäeva õhtul kell 7 enda jupi lõpuks kätte ja Miro ütles veel, et no problem, paneme täna pimedas veel külge ka.
Läksime Miroga kuhugi avaliku kanali peale ja kruttisime külge. Või noh, põhiliselt tegi seda tema. Vaikselt hakkab endal siin rajoonis tekkima küsimus, et kuidas saan ma kasulik olla, päris vastik on koguaeg olla selle rollis, keda aidatakse ;).

 

 

Niisiis auto on valmis müügiks :).

 

 

 

 

Jaanuari esimesed päevad ja väljas on täielik suvi, no sihuke 15 kraadi sooja, aga päikse käes saab olla isegi lühikeste pükste ja särgiga.
Mida teeb eestlane? Loomulikult kasutab ära head ilma “sügis” aiatöödeks. Või noh, tunne on vähemalt, et sügistööd on- riisumine ja igast sodi põletamine.  Kõik on ilus ja tore, töö jookseb ja tuju on hea.

 

 

 

 

Aga mida teeb gruusin? No kurat küll, see naaber ei saa ikka üldse asjast aru 😀
Tuleb meie aeda kandikuga, kus peal on kodune hatšapuri, salat, klaasid ja liiter veini. No, et hakkame võtma nüüd. Uus aasta ikkagi ja naabritega tuleb ju ilusal ilmal ikka istuda ja tähistada.
Näen Kertu silmist ka seda sama ilmet, et “kurat, nüüd läheb kogu tööhoog luhta”.
Naabrimees käib siis peale, et võtame väikse klaasikese veini. Kuna mul on sihuke hoog tööd teha, panen kippelt Kertu tanki ja ütlen, et sorry, kogu austuse juures, ma praegu alkoholi ei tarbi. Niisis Kertu pidigi naabirmehega paar klaasi veini jooma koos toostidega.
Loodame pärast Kertuga mõlemad, et see siin kultuuris lugupidamatu pole. Eestlane ju puhata ei oska, grusiin oskab. Meist ei saa ikka kunagi grusiinid.