Niisiis tänan postistus tuleb paljude lugejate lemmikust seeriast “kummalised kassasüsteemid”.
Käisime siis Kertuga Kutaisi kõige suuremas toidupoes süüa ostmas ja tahtsime lahtiselt kalapulki osta.
Tõstisme kalapulgad kotti ja suundusime kaalumis osakond, kus töötaja kaalub ja paneb kleepsu peale. Ainuke häda, et töötaja oli kuhugi ära kadunud.
Pärast 3-4 viisakat ootamisminutit suundus Kertu teenindajate juurde, et abi paluda.
2 töötajat tulid meile appi, üks asus asjalikult kaalu all olevast nimekirjast õiget toodet otsima, teine suundus aga õiget töötajat otsima. Paraku neiu laiutas käsi, sest ei leidnud toodete listist õiget koodi ja suundus tagasi enda tööpostile.
Pärast veel mõnda minutit ootamist, otsutsasin, et olen natuke ebaviisakas ja piilun natuke kaalu juures olevat lehte, ehk leian koodi ja saame eluga edasi minna ilma 15 minutit oma elust kulutamata.
Ooppaa, jackpot, ca 15 sekundit vaatamist ja leidsin toote ilusti tootekoodi lõpu abil. Aga kuna igas poes tihti kaalud töötavad erinevalt, siis ei hakanud ise näppima… ja noh, minu meelest pole see kuigi viisakas ka.
Samal ajal appi kutsutud töötaja oli leidnud kellegi endale appi (välimuse järgi ütleks, et keegi natuke kõrgema ametikohaga).
Neiu kõndis meie poole, hakkasin talle lehte näitama ja jõudsin öelda inglise keeles, et see toode on siin lehel ilusti olemas , aga ta andis väga korrektselt kurja hääelga märku, et ma ei tohi seda teha.
No ok, mis seal ikka, eks ootame,
Vaatasin minutikese, kuidaas nad ümber saart käivad ja otsivad neid kalapulki. Lõpuks läksin nende juurde ja näitasin, et näete, kalapulgad on siin. Yess!! Nüüd saame poest minema.
Poetöötaja vaatas kalapulgaleti üle ja suundus kaalu juurde, sisestas koodi ja tuli vastus “not found”, käis uuesti kalapulgate juures ja proovis uuesti ja saime kleepsu! Jess!! Aga… kleeps tuli hoopis pelmeendile.e
Niisiis näitasin talle lehte, et see õige kood on siin samas. Kehakeelega anti mulle märku, et sa ei tea asjast midagi, hoia eemale.
Vahapeal jõudis kolmas tööaja appi tegelema nende õnnetute kalapulkadega.
Kertul viskas lõpuks närv üle, ütles, et näita mulle seda koodi – trükkis koodi sisse ja saime kleepsu oma kalapulkadele.
Jehuu!!!! 10 minutit mu elust raisatud.
Aga mis teeb selle toreda seiga kummalisteks kassasüsteemideks, on see, et – kui tootekoodi loogikat ei osata kasutada, siis miks on tootenimekiri inglisekeelne, kui väga vähesed seda keelt oskavad….
Tegime vahepeal väikse tripi Türki. Nimelt Türgi (SARPI) piir asub meist ca 3 tunni sõidu kaugusel.
Tegelikult alguses oli lihtsalt plaan pisut mererannikut uurida, kui järsku tuli mõte, et aga äkki käime Türgis ka vahelduseks ühe tiiru.
Olime varem kulnud, et piiri lähedal on linn, kus asub suur turg.
Seekord küll seda turgu ei leidnud, aga selle eest on seal olemas ostlemiskeskus, kust hunniku riideid saime ning ka hunnikutes väiksemaid poode. No ja ei saa ära märkida seda, et täielik välismaa tunne oli! Oleks nagu välismaal!
Kahjuks autoga piiri pole võimalik ületada, kui pole Gruusias elamisluba, seega pidime jalgsi piiri ületama. Niisiis jätsime auto tee äärde “tasulisse parklasse”, mis lihtsalt oligi teeäär ilma mingisuguse valveta. Türgi ja Gruusia vahel piiripunktis on suur hoone, kus käib vilgas elu. Ntuke saab seda olemuselt võrrelda Tallinna sadamaga, kus peab mööda pikki koridore käima. Kõige parem nali oli see, kui immigratsiooni järjekorras olime ja järsku kuulsime koerte haukumist. Ma (kes olen hulganisti krimisaateid vaatanud) ütlesin Kertule, et ilmselt on narko või rahakoerad, ju leidsid kellegi. Ja eriti hull värk, et ilma rihmata käivad rahva vahel ringi. Kertu viitas nende koerte tõugudel (või noh, siis pigem segaverelisusele) ja tõi mind maa peale tagasi, need on tavalised hulkuvad koerad :D.
Ühesõnaga Euuropa Liidu lemmiklooma passid ja vaktsineerimispassid unustage äge – siin rikuvad päevas korduvalt piiri kodutud koerad. Ja eriti ägedaks tegi selle just see, et teevad seda suures tollihoones, läivad treppe, passikontrolli, pikki koridore ja isegi TAX-Free poode.
Lisaks märkasime Türgi poolelt Gruusiasse vilgast äritegevust, nimelt Türgi poolel seisavad koridorides inimesed kilekotikestega ja paluvad neid üle piiri toimetada. Sisuks siis blokk või 2 sigarette. Ei tundu just kõige targem idee, kellegi võõra asju üle piiri vedada 🙂 Aga kuna nad seda teevad, siis ju heauskseid leidub.
Aga, Türgis oli väga äge, Esiteks ma sain hunniku riideid endale osteldud. Pean tunnistama, et Kutaisis ma jälestan ostlemist, nimelt siinne poodide kultuur on selline, et müüjad jälitavad sind igal sammul ja käivad pinda, seal aga sai rahulikult vaadata nii, et keegi ei tülitanud. Sealjuures hinad olid väga odavad!
Teiseks, kuigi olime Gruusiast eemal vaid 15km, oli lihtsalt väga hea vaheldus teises riigis olla, teistsugune kultuur, kombed, olustik ning restoranides teistsugune söök. Ning ei saa mainimata jätta, et super odav on. Näiteks võtsime keskväljakul 2 teed ja 2 pudelivett ninig kokku läks 80 euro senti. Uskumatu. Suureks miinuseks ainult see, et majutuse võimalused olid väga väikesed ning küllaltki kallid (Gruusia mõistes).
Kui hakkasime kodu poole suunduma, pidime leidma õige koha, kust bussi peale saada. Küsisime teed mitmelt inimeselt, kes lõunamaalastele kombes vastust võlgu ei jää ja midagi vastavad ikka ära, kugi see ei pruugi päris õige olla :). Seega lõpuks otsustasime kõndida linna piiri ja sealt mõni buss püüda. Kaks naisterahvast tulid oma lastega ja lapsed hakkasid omavahel toimetada, kuni Kertu küsis, et kas see on õige koht, kust bussi oodata. Selle peale naine võttis telefoni ja helistas kuhugi bussijuhile? linnaliinidesse? või ei tea kuhu ja andis teada, et meid sealt peale korjatakse. Ja 5 minutit hiljem olimegi bussi peal ja väga tänulikud :).
Vahepeal on valmis saanud meie rõdud. Või noh, peaaegu.
Niisiis oli meil rõdude renoveerimine kokkulepitud alates veebruari algusest alates (ajal mil külalisi pole) mehega, kes tegi meil ka ülemise korruse remondi.
Väga tore mees ja senini meie parim “leid” Gruusias ehitusmeestest. Tema plaatimise ruutmeetri hind oli küll tunduvalt kõrgem, kui teistel, kuid neelasime selle alla, sest tahtsime muretut asjajamist, mitte seda, et peab koguaeg järel käima ja näitama ja seletama. Tuleb iseseisvalt toime mõtlemisega ja varustamisega.
Tema vastutada ja organiseerida jäi ka rõdupiirete tegemine. Lisaks oli tema teha fassadi krohvimine.
Kogu töö tema hinnangul pidi võtma 2 nädalat – 1 korrus 1 nädal.
Me teadsime, et meil on broneeringud märtsi keskpaigas ja meelega planeerisime töö võimalikult varajaseks, et jääks reservi piisavalt aega etteaimamatusteks nagu ehituses ikka juhtub.
Lisaks mustema stsenaariumi puhul, kui peaks rohkem venima, siis teadsime, et ta saab hakkama töö planeerimisega, kus mida, kui külalised siin on ja piisab ainult Kertu siin olekust, et mind pole enam tarvis (mul oli ostetud lennupilet 16.märtsiks).
Ja kõige mustema stsenaariumi puhul, et kui venib nii pikale, et kui Kertu peab ka juba Eestis olema (30. märts), siis teame, et ta saab iseseisvalt hakkama ja usaldame talle kogu kupatuse.
Niisiis veebruari keskpaik jõudis kätte ja sai selgeks, et teda niipea ei tule, lõpuks märtsi alguses saime ehitusega alustada.
Ühesõnaga teadsime, et läheb kiireks ja juba arvestasime variandiga, et ma ise ei saa enam kohapeal olla – aga sellest pole ju hullu, sellepärast tema võtsimegi, et teadsime, et see pole probleemiks :).
Ehitus käis kõik edukalt, kuid paraku venis pikemaks nagu ehituses ikka. Muutsin vahepeal enda lennupiletid nädala võrra pikemaks erinevate asjolude kokkulangemisel.
Piireteks otsustasime panna metalllatid. Alguses mõtlesime küll klaasi, kuid sai kiirelt selgeks, et selle hooldamine on liiga rets. Ja noh, hind ka, kui õigesti mäletna, ca 180 USD /meeter. Niisiis vaatasime välja sobiva materjali ja ehitaja otsis välja piirete tegijad, kes need kohapeal kinni keevitaks ja üle värviks.
Teisele korrusele oli vaja vedada tohutu kogus liiva, blokke, keraamikat, plaadisegu. Selle töö tegid ära 2 “turuvarblast”.
Otsustasime otsad blokkidest kinni laduda, kuna see annab naabrite ees privaatsust juurde.
Vahepeal toodi kohale alumise rõdu keraamika. Otsustasime alla panna tumedad plaadi ja üles valged. Tume on ilusam, aga hooletul kasutamisel lihtsam kriipida, seega külalistemaja poolele poleks sobinud.
Kui alumise korruse keraamika toodi kohale, selgus kohe tõsiasi, et osad plaadid on praagid, mõned pudenesid maha tõstes pooleks ja osadel on nurgad maas.
Viisime loomulikult praagid tagasi ja lubati uued tuua. Küsisin 3 korda üle, et kas on kindel, et on sama partii omad, et ei tuleks üllatust pärast, et osad plaadid on ühte tooni ja teised on teist tooni. Kinnitati, et sama partii.
Allkorrusel alustasid metallimehed piirete tegemisega. Töö hinnaks kokku mõlemal korrusel 2000 GEL ehk ca 750 eurot. Hind siis sisaldas ka värvimist kompressoriga. Metallimehed väga viisakad ja toreded noored mehed ning said täpselt aru, mida tahame. Kui aga asi tööni jõudis, sai ikka kõvasti nalja.
Kohe, kui nad esimesele vahele olid vahelülid paika pannud ja kinni keevitanud, käisin kontrollisin igaksjuhuks üle. Kõik need 15cm jupid olid täiesti viltu vahel. Mis seal ikka, lõikasid kõik uuesti lahti ja panid ilusti. Niisiis said nad aru, et ei pääse kõige lihtsamini tehes vaid peab ilusti tegema.
Lõpuks jõudis töö väravani. Nimelt tahtsime ka väravat, et saaks mugavalt tagaaeda rõdult. Kutid teid seda üle poole päeva, panid posti ning teisele poole piirded. Ühel hetkel läksin tahaaeda vaatama ja no jumala kõver kõik. Silmaga kohe näha, et täiesti kõveralt on post pandud. Ja neil on kohe valmis kõik :D. Läksin siis mõõdulindiga ja näitasin, et jumala kõver on. Niisis ülejäänud pool päeva kulus jälle sellele, et lahti lõigata ja uuesti keevitada. Katse number 2 lohakalt teha läks ka neil luhta. See on ikka täiesti müsteerium siin, kuidas igal sammul üritatakse kõige lihtsamalt ja lohakamalt teha. Naljakas on see, et enda aeg ei maksa midagi – s.t riskid sellega pidevalt, et pead topelttööd tegema.
Paraku oli aeg juba nii kaugel, et mina pidin Eestisse ära minema ja Kertu jäi kurjaks objektiülemuseks, kes pidi pidevalt käima kontrollimas, kas kõik on sirge. Nalat hiljem, kui Kertu ka juba Eestisse tuli ja meie maja jäi hoidma juba Kertu tuttav , jõudis lõpuks asi plaatimiseni rõdudel.
Meil oli kokkulepitud Anzoriga, kumba pidi plaadid maha lähevad. Rääkisime sellest mitmeid kordi – selle järgi arvutasime välja tüki pealt, mitut plaati vaja läheb. Anzori rääkis mitmeid kordi, et peab mingi tšehhi leidma, kus saaks plaadid lõigata 8-ks, et nendest teha äärejupid. Enne ära minekut viimasel päeval läksin veel rõduale ja igaksjuhuks näitasin veel ühe korra, kuidas plaadid peavad minema.
Ühel hetkel peatus meie juures üks sõber, kes saatis aknast pildi plaatimisest.
Ja mida ma näen… Plaadid on valepidi pandud. Rääkisime ju 10x sellest, et tahan, et plaadid oleksid horisontaalsest mitte vertikaalselt.
Minu meelest verikaalselt kaotab see suur plaat enda võlu ja loogiline oleks, et jookseks piirdega samapidi.
Kirjutaisn siis kohe Anzorile ja kirjutasin ta tütrele ka(kes algusest saati lubas aidata tõlkega), et ta võtaks ühendust ja ütleks, et valepidi on.
Teade sai küll edasi antud, kuid mingit vastust ei tulnud. Igatahes enam teha polnud ju midagi, leppisime sellega, et jääb ülemine korrus valepidi.
Mõned päevad hiljem, sai veel alumise korruse plaatimine veel ühe korra üle räägitud läbi kohaliku sõbra, et kumba pidi peab tulema. Ja siis mõned päevad hiljem sain uue pildi alumise korruse rõdust, Ja jälle on kõik plaadid valepidi pandud.
No täiesti ****** ikka, kui närvi ajab. Kirjutaisn uuesti ta tütrele, et mis toimub – sai ju räägitud. Tuli vastus ehitajalt, et “plaatimine oli juba alanud, et polnud enam midagi teha”. Nagu päriselt wtf, mis selle üleküsimise mõte siis oli, kui ikka valepidi pani.
Siis sai veel vahepeal nalja. Maja esise väikse rõdu tegi ka ära. Pidime väikse rõdu plaati vaatama,et kumba värvi tuleb, et kumba üle jääb. Ta aga ilmselt ei viitsinud oodata vastuseid ja seda, et plaati juurde sebida, ning tegi väga kunstipärase lahenduse.
Loomulikult lasime selle kunstilise šedöövri üles võtta, majahoidja ostis valget plaati juurde ja tuli ikkagi ühtlane valget värvi rõdu :).
Sai suht kiirelt selgeks, et Anzori pani ilmselt niipidi, sest niipidi oli lihtsam panna. Ei pidanud kuhugi lõikama viima ja sai enda lõikuriga ära teha. Ju oli niipidi tunduvalt lihtsam. Ülemise korruse oleks suutnud veel alla neelata ja aga alumine on siiani nii vastukarva – igakord, kui lähed rõdule, siis vaatad, et on valesti – lihtsalt halb maik küljes ja tunne, et meid on petetud.
Ilmselgelt Anzori alahindas seda objekti ajaliselt ning kui hakkas hapuks minema asi, siis hakkas rapsima ja tegi selle kuidagi ära.
Sest vigu ja tegemata asju on siin veel.Krohvimise kvaliteedis võib nuriseda ning mõnest kohast otsaseinad on üldse jäetud tegemata. Lisaks on plaatidele segu siia sinna lökerdatud… No kohe näha, et kiiruga suvalt maha pandud, Muide rõdupiiretega on ka sihuke lugu, et need tuleb kõik üle värvida uuesti, sest ilmselt on vale värviga tehtud(või pole aluspind töödeldud) ja rooste lööb välja igalt poolt…Ja no keevitustest ei hakka rääkima, mis praaki siin läbi lasti…
Alumise rõdu plaadid on pandud nii ebaühtlaselt, et mõnes kohas võib vabalt jala ära lõhkuda terava otsa vastu. Ei tea, kas süüdi on jälle plaadid…
Usaldasime teda, et saame nii jätta tööle, et ise oleme ära ja saime täiega vastu pükse. Saime sellega ka vastu pükse, et need tumedad plaadid, mis juurde toodi (ja mille kohta küsisin 3x, et kas on sama partii) on ikkagi teist tooni (ca 6 plaati). Plaatija oleks pidanud need ühte kohta panema, mitte siia sinna suvalt. Ja lisaks osa partiist on üldse praagid, mingid tehasetriibud on peal- neid poleks üldse pidanud maha panemagi vaid oleks pidanud poe järgi kutsuma oma prügile. Kahjuks ennast kohapeal polnud, seega njah…
Nüüd siis olukord on selline, et materjal oli ligemale 2000€. Kui oleks sama asi Eestis, oleks minu silmis õige, et ehitaja võtab kõik plaadid üles ja teeb enda kuludega õigesti. Siin aga ei juhtu seda ealeski, sest kogu tööraha oli ligemale 2600€ (+ materjalikandjad, metalllimehed,) .
Mul on Anzorile viimane osa maksmata tööraha ca 900€. Olen mitmeid korda läbi suhtluskanalite küsinud, et mis lahendus on, kuid pole vastuseid saanud. Telefonitsi nõudis ta, et ma teeks ülekande. Kui ütlesin, et ma pole rahul sellega, et plaadid on valepidi, siis vastas ta , et teistpidi ei saanud panna, sest kalle on liiga väike. Ei tea küll, kuidas kalle muutub,kui pindala on sama, olenemata, kumba pidi paned mustri jooksma…
DCIM101GOPROGOPR1564.JPG
Arvamusi on siia sinna, kes ütleb, et muidugi saada ehitaja sinnasamusesse ja ka neid, kes ütlevad, et vahet pole, ära vaeva pead ning niipidi on ka ilus jne… aga mina sellega pole rahul, et mind tuimalt üle lastakse kuigi on 10x räägitud… ja oleks siis see piirdunud ainult ülemise rõduga… ei, tuimalt alumine ka… Nüüd siis ongi olukord, kus ei tea mida teha, tema ilmselt arvab, et tegi kõik õigesti, mina aga pean õigeks üldse töötasuta jätmist… Igaljuhul võite märku anda, mis asjast arvate ja mis teie teeksite, oleks huvitav lugeda 🙂
Lisainfot väga muidugi loota pole, aga kohapeal on võimalik ka vene keelne giid võtta.
Tunnel viis jõe äärde.
Teine äge koht kohe seal samas lähedal on kuumaveeallikas. Sinna saab vabalt “ujuma” minna, või noh täpsemini öeldes kose alla istuma minna. Soovitame kindlasti minna näiteks varahommikul, sest päevasel ajal on seal inimesi päris palju- kes grillib šašlõkki, kes istub “mudavannis” ja kes kose all… Kaasa tasuks võtta söök ja jook, kohapeal müügiputkasid pole.
Niisiis, etteruttavalt ütlen ära, et meie peretuba on ka nüüd valmis ja mahutame nüüd maksimaalselt 15 inimest 🙂 Sellest täpsemalt lähipäevil.
Aga, et selleni jõuda, oli meil voodeid juurde vaja. Ja vana kalana ma juba tean, et ilma seiklusteta see siin Kutaisis ei möödu.
Samas, olen ma nii “vana kala” juba, et tean kuidas asjad käivad ja kavaldan kõik üle.
Niisiis seadsin sammud mööblipoodi, kust valisin 2 voodiraami välja ja vormistasin tehingu.
Kuna seal poes häid madratseid pole, tahtsin ülimõnuseid ortopeedilisi madratseid mujalt, tehasest tellida,
Nüüd siis olukord, et mul tulevad voodid ühest kohast ja madratsid mujalt. Sellest tuleb 100% mingi jama, mõtlesin ma oma peas.
Aga mis mul muud üle jääb, tuleb võtta risk kuna asjaga on kiire- kohe kohe tuleb meile külalistemajja 8 meest, kes vaevalt üksteise kaisus magada tahavad.
Jõudes poindini – voodit ostes nägin voodi peal silti 90×200, kuid küsisin lisaks müüjalt, et mis mõõdus madrats olema peab.
Läksime siis müüjaga koos tagasi üleskorrusele, et üle vaadata. Müüja ütles, et on 90×200.
Kuna ma olen õppinud, et siin tuleb ise kõik asjad alati üle kontrollida, olin ma tegelikult juba eos mõõdulindi kaasa võtnud, et ikka kindlalt õiges mõõdus saaks. “Vana kala” ikkagi juba.
Niisis viskasin mõõdulindi peale ja mõõdulint näitas tulemuseks 90×188
Ahaaa! Vot siis, mul oli õigus- alati kontrolli! Näitasin tulemust müüjale, kes kutsus teise konsultandi kohale ja siis nad vaidlesid omavahel ja mulle tundus, et teine targutas esimesele, et nii ongi, et kuidas sa siis ei tea.
Voodid ostetud, läksime madratsitehasesse. See on ikka hämmastav, nad teevad siin kliendi mõõtudes madratsi ühe päevaga valmis. Ja mitte mingi kehva asja vaid tip top tasemel asja.
Kuna ostsime paar kappi ka, siis voodite transport jäi järgmisse nädalasse.
Lõpuks jõudsid meie voodid kohale, kutid panid need kohapeal kokku ja kõik on ilus ja tore.
Täpselt hetkeni, mil panin madratsi voodi peale.
“Vana kala” trumbati niimoodi üle. Andsin endast parima, üritaisn tõesti olla nii kaval kui võimalik, et vältida tüüpilist jama, mis siin juhtub.
Ja mis lõpuks juhtus, oli see, et voodid tulid ikkagi 90×200. Ju siis poe saalis oli vales mõõdus. No tore, ikka väga tore :).
Läksin uuesti madratsitehasesse, et mingi lahendus leida. Üllataval kombel olid nad isegi nõus madratsid ringi vahetama, kuid kahjuks polnud selleks aega. Niisis palusin, et ehk saavad nad 10cm jupikese teha ja see plaan läks läbi 🙂 Juba järgmine päev oli lahendus käes.
Sel talvel tabas Kutaisit lumi ja oli väga ilus talveilm! Eelmine kord kui väävlivannis käisime sai antud lubadus, et kui lumi maha tuleb, siis läheme kindlasti uuesti. Lumi tuli tegelikult mitu päeva tagasi maha ja need ilmad on olnud siin nii maalilised. Meie aiast sai tõeline talvevõlumaa. Lumi tegi natukene pahandust ka, murdis ühe meie puu suured oksad ära (vist oli kirss), mis tähendab et tänavalt näeb nüüd veel paremini meie elutuppa. 🙁 Tagaaia loorbereid sai ka mitu korda lumekoormast päästmas käidud, viimases kontrollis oli üks oksake maani, kuni nüüd lumi sulab selgub täpsem olukord. Aa ja, nimelt sai lubadus antud, et kui lumi maha tuleb läheme uuesti väävlivanni. Lume tulekul aga müüsime me oma ossiunelma sõprade abiga ära ja nüüd polnud meil enam autot millega minna.
Pärt proovis müügiga aidanud sõpradele tänutäheks raha pakkuda, aga nad keeldusid sellest rangelt. Nii ju sõbrad ja naabrid teevad, et polnud üldse tüli ja nii edasi. Mõlgutasime siis omavahel mõtteid ja siis tuli meelde lubadus, sulfurivanni minna. Panimegi siis kaks asja kokku, väljasõit sulfurivanni koos kohalike sõprade/naabritega meie kulul koos snäkkide ja keelekastmega.
Teekond sinna oli üsna meeleolukas. Esiteks olime osalised autoõnnetusel. Üks kaubik üritas teelt maha keerata aga oli lumme kinni jäänud ja pidasime enda auto bussi taga kinni, et oodata võimalust möödsõiduks. Meie taga peatus veel üks auto, aga mõni hetk hiljem lendas meist megal kiirusel mööda üks mersu, nii et meie peegel sai vigastada ja ka tema peegel lendas küljest, ka kaubik sai väikeseid vigastusi. Mersu juht oli nii suure hooga tulnud, et tee peal olevad takistused olid üllatuseks ning vastu tuli ka auto samal ajal. Seega oligi tal valida, kas sõidab meile tagant sisse või proovib vahelt läbi mahtuda…
Kuidas olukord lahenes? Kõik vaatasid oma autod üle, õnnetuse põhjustanud juht tunnistas süüd ja oli väga endast väljas. Ühel hetkel aga suruti kätt, kõik tulid autosse tagasi ja sõit läks edasi. Me olime Kertuga mõlemad , et wtf… kes siis peegli kinni maksab? Küsisime siis tõlget, et mis juhtus ja et kas keegi katkist peeglit kinni ei maksagi? Sõbrad vaataseid meid vähe kummaliselt ja ütlesid, et ei tema peegel ju läks ka katki, Me olime ikka veel täiesti segaduses, et oot aga tema oli ju süüdi ja meie peegel on nüüd katki- ta peaks ju ikkagi selle kinni maksma. Sõbrad vastasid, et tal oli väike tütar autos, kes nuttis, see peegel on tühiasi, tänud jumalale jäime kõik terveks. Ja sõit jätkus.
Kõigil kordadel olime tõdenud, et tee sulfurivanni on rohkem kui kohutav. Nii mõnigi kord käis meie sõbrapoisi auto põhi vastu maad ning need suured lume/vee lombid tundusid põhjatud ning tegime suuremate lompide puhul huumorit, et jalad tuleb üles tõsta, muidu saavad varbad märjaks. Imeline, mida suudavad teha 4 veolised sõidukid. Lõpuks igatahes jõudsime tänu imelisele sõiduoskusele ja hulljulgusele kohale.
Pakkisime oma söögid ja joogid lahti ja alustasime mõnulemisega. Väävlivannis oli veel üks seltskond, kellega jagasime sööke ja jooke (sinna tasub alati midagi kaasa võtta). Ilm läks ka aina ilusamaks, päike hakkas paistma ning maagiliste mägede ümbert kadusid pilved ära. Nägime ka kaunist päikeseloojangut. Tagasi kojusõit möödus juba tunduvalt meeleolukamalt ning laulu ja nalja jätkus terveks teeks.
Seega, kui keegi peaks sattuma Kutaisisse nii et lumi on maas, siis külastage sulfurivanni ( https://goo.gl/maps/JhEN2YXrdGsCATFs7?coh=178571&entry=tt) (aga arvestage, et auto peab olema kindlasti midagi võimsamat kui lihtsalt sõiduauto). Muidugi on see koht vahva ka muudel aegadel, aga lumi andis sellele kohale veel juurde erilist ekstra maagiat. Lisaks pole tegemist teab mis popi turisti kohaga, seega on seal hea võimalus kohtuda kohalikega ning saada tundma seda tõelist külalislahket grusiini. Saiad, snäkid, joogid kaasa ja teele!
Otsustasime auto ära müüa. Lihtsal põhjusel, et oleks vaja midagi natuke kõrgemat, millega saab pisut teelt maha keerata ja mida oleks ka julgem välja rentida, kui praegust masinat, mille bumper pidevalt aukudes läbisõites vastu maad lohiseb.
Tegelikult vist oleks auto müügi jätnud järgmisse hooaega, kuna lähiajal on tegelikult ilma autota väga keeruline (kohe kohe hakkab pihta rõdude remont ja siis on vaja mööda linna pidevalt ringi kärutada). Aga miks müüsime juba praegu? Selle jaoks peab tegelt natuke ajas tagasi minema.
Nimelt viisin detsembris auto õlivahetusse. Korralik õlipood ja esindus peatänaval, mitte mingi suvaline koht. Proffid ikkagi.
Mõni aeg hiljem tekkis aga olukord, et autos hakkas natuke tunda andma sihuke kerge kärsahais. Väga tähelepanu sellele ei pööranud, kuni ühel hetkel muutus salongis silmaga nähtavaks sihuke suitsuvine. Tegemist siis õli kärsahaisuga.
Vaatasin õlitaset ja selgus, et see on üle normi. Viisime auto tagasi õlivahetusse ja küsisin, et wtf?
Eks loomulikult hakati kohe ajama, et midagi muud on viga. Õlitase oli üle normi liitri võrra.
Ilmselt olid nad õli sisse kallanud vana õli koguse järgi. Nimelt käis auto paar päeva meie sõprade käes rendis ja neile tundus, et õli on liiga vähe ning heatahtlikult panid nad õli juurde. Tegelikult oli õlitase normis.
Ühesõnaga, “proffid” ei vaevunud järgi vaatama, mis kogus peaks minema. Õlivahetuses ma kaugelt veel nägin, et töömees kontrollis pärast vahetust varrast ja tegi natuke kummalist nägu. Tegelikult sellel hetkel oleksin pidanud ise minema üle kontrollima…aga… nagu ikka, kipun ma alati heas usus eeldama, et kui ma ostan kellegi käest teenust, kes on sellele spetsialiseerunud, siis ta ka oskab oma tööd.
Järjekordselt eksisin. Ettekiirustavalt võin öelda, et mootor, mis käis nagu kellavärk, jooksis uue omaniku käes kokku.
Igatahes auto müümine oli omaette nali. Siinkohal pean mainima, et ma vihkan autode müümist, vihkan sellepärast, et inimesed tulevad ja vinguvad mingi 10+ aastat vana auto kõrval, et miks on siit sihuke ja sealt sihuke. Tegelikult vist kõikide kasutatud asjadega on nii..
Näiteks Eestis me rehvitöökojas müüme veel siiani kasutatud rehve ka, siis seal oleme endale teinud lausa reeglistiku, et kui keegi vingub mingi 10-20 eurot tükk rehvi juures ja üritab kaubelda, siis me alati viisakalt tõstame kauba riiluisse tagasi ja ütleme, et “pole problemi, lähme tellime teile uue, uus on ~150 euri tk”. Siis tavaliselt kaob kauplemine ära. Aga auto müügiga nii lihtne pole. Ja kasutatud autosid müües alati “otsitakse lolli” kellele auto ära parseldada, sest reeglina keegi ju ei müüa korralikku tervet autot.
Igatahes tulles tagasi teemasse, siis me Gruusias otsustasime, et teeme mingeid asju nii nagu siin tehakse.
Näiteks selle bemmiraipe otsustasin ka osta sp, et siin on täiega teemas selliseid ossiautod.
Ja siis otsutasin, et peab mänguga kaasa minema ja auto peaks ka maha müüma nii, nagu siin tavaks “auto on ideaalses seisukorras”.
Tegin müügipildid ja panin kuulutuse üles. Palusin sõber Mirol aidata müügiga, et tema number läheks kontaktiks. Kuulutusse panin muiduagi lause, et HINDA EI TINGI.
Esimese 10 minutiga oli mitmeid helistajaid, Kokku oli üldse paarkümmend helistajat, kes kõik üritasid hinda kaubelda ja otse minu kontakti saada. Enamjaolt tunti huvi, et kas on originaalis 3.0 bensumootoriga ja ega pole jaapani verisoon (millel siis rool on teisele poole tõstetud). Igatahes ühel päeval saabus kõne ühelt kasahhilt, kes uuris, et kas tasub Batumist kohale sõita vaatama. No, loomulikult tasub ju. Täpselt nii nagu siin kombeks – tule tule, ideaalne pill on. Mõned tunnid hiljem oli ostja kohal. Niisiis hakkas lollimängimine pihta.
Esiteks käisime rehvitöökojas rehvi pumpamas, mis koguaeg tühjaks vajub ja siis ostsime poest 3 lõhnakuuske, et kärsakat autos peita.
See oli ikka eriline komöödia, et vahetult enne kokkusaamist ja ka sel ajal kui ostja autost välja läks telefoniga rääkima, lehvitasime autos kolmekesi (no kes siis autot üksi müüb, ikka koos kahe sõbraga) lõhnakuuski, et haisu hajutada. Ja nii mitmeid kordi :D.
Igatahes ostja jättis mulje, et ta teab kõike selles bemmist. Niisis mõtlesime ja mõtlesime, et kas peaks mainima, et passis on 2.0 mootor mitte 3.0 mootor. Otsustasime, et ei hakka eraldi mainima, et ju ta teab ise ka, kui kõike autost teab.
Ostja tahtis ka auto alla näha ja diagnosti teha. Loomulikult Miro teadis head kohta kuhu auto viia ning helistas oma sõbrale gruusia keeles, et toome ühe bemmiraipe sinna, et pead taeva ja maa alla kiitma seda.
Niisisi käisime kuskil töökojas, kus mehaanik kiitis, et see on vist parim bemm, mida ta näinud on, ning diagnositka seadmest näidati ostjale ainult neid lehekülgi, kui vigu polnud.
Lõime hinna osas käed, 3900 USD. Täpselt sama hind, millega ostsin. Selgus, et tal polnud sularaha vaid oli vaja välja võtta ning see võttis terve päeva, mööda erinevaid kontoreid ja sularaha automaate. Lõpuks jõudsime ARK-i. ARK-is peab auto vin koodid ette näitama mingis putkas (kus juures seisavad samas järjekorras kõik inimesed relvadega, mida ette näitavad).
Seal on nii, et kui uut numbrimärki tahad, siis pead vanad eemaldama ja tagastama.
Ja siis selgus äge asi, et ARK-is ei saa kaardiga maksta. Kell oli juba palju ja ma ei tahtnud enam riski võtta, et jääb homse päeva peale..Mis mul siis muud üle jäi, kui maksin ise selle riigilõivu 400 GEL ( ta võttis enda nimele numbrimärgi ka ). Tänaseks ma muidugi sellest rahast pole sentigi näinud, ainult lubadused.
Igatahes läksime koos uue auto passi järgi kõrvalasuvasse putkasse ning sealt läbi akna hüüdis tädi, “bmw 320”. Kuna me olime ainsad seal järjekorras, siis ostja küsis, et “bmw 330 mõtlesite?” Tädi vastas, et ei 320 passis. Ja siis küsis ostja, et originaalis polegi 330 siis või?
Järgmisel päeval kirjutas auto ostja mulle, et sai trahvi ülevaatuseta sõitmise eest. Wtf? Ülevaatus kehtis ju mitu kuud veel. Aga ei – siin on ülevaatus numrbimärgile, et kui numbrimärki vahetad, pead ülevaatusele uuesti minema. Täiesti nonsenss. Ja ostja ei saanud ülevaatuselt läbi, kuna katalüsaatorid olid ära võetud (seda ma muidugi ei hakanud varjama ja ütlesin eos, et ilmselt on tühjaks tehtud, kuidas siis muidu :D).
Oi blin, kuidas karma saab mu selle müügi eest veel kätte. Aga teisalt – nii asi siin käibki – ise olen mõlema auto ostuga siin sarnaselt millegagi üle saanud, rääkimata sellest, et kui lähed sõidad teise linna järjekordset “ideaalses seisukorras” autot vaatama :).
Pean tunnistama, et meie blogi on ajapuudusel väga unarusse jäänud. Lähiajal saab see viga parandatud ja palju huvitavaid lugusid on tulemas :).
Vaatamata sellele tegelikult meie majutusastus 100% toimib, oleme sisse viinud palju uuendusi ning ka bronne on juba omajagu. Ning omajagu oleme ka VÄGA toredaid Eesti peresid ja sõpruskondi juba majutanud. Tervitame Teid kõiki, teiega on koos olnud väga äge :). Ja tervitame ka neid, kellega meil isiklikult tuttavaks ei ole õnnestunud saada, kuid kes siiski otsustasid meie tegemisi toetada :).
Ja täname ka kõiki, kes meie blogile on kaasa elanud ja andnud indu seda projekti vedada ning kajastada.
Täname kõiki vahvaid külalisi erinevate kingituste eest. Siin pildil on vaid pisku kraamist, mida meile on toodud – paljud asjad oleme häbematult ilma pildistamata pintslisse pannud ja palju asju on ka kasutuses. Nii et sorry kõigile, kelle toodud kingitused siin pildil ei kajastu (k.a Kertu pere poolt kinigtud elutoalaud, mille tagant hetkel blogi kirjutan) :).
Teeme lähiajal uue facebooki lehe ka. Sorry segaduse pärast! Vana leht jääb toimima ja jagame siin oma blogi edasi, nii et selles osas midagi ei muutu. Lihtsalt praegune leht sai loodud sõpradele info jagamiseks grupina ja see kahjuks seab piiranguid reklaamimisel.
Uuel lehel kohtab ilmselt rohkem ametlikku spämmi ja suvalisi pilte :).
Saabusime mõned päevad tagasi Eestist Kutaisisse ja meid võttis vastu täielik suvi.
Suitsuvorstide ja juustu smuugeldamine läks jälle edukalt.
Igakord küll lubame, et järgmine kord ei vea sööke kaasa, aga no mis sa teed, kui meie maitsemeelte jaoks kohalikud tooted on ikkagi võõrad ning näiteks juustu võtame puht praktilisel mõttel – siin on tunduvalt kehvema kvaliteediga juustukäntsakas, mida pole võimalik lõiagata üle 2x kallim, kui meil viilutatud tooted Eestis.. Vot siis, et Eestis on kallis, hoopis Gruusias on kallis elu :).
Pärke ootas juba pikkisilmi Gruusiasse tagasitulekut, et oma kassi näha ning oli väga rõõmus ja kallistas korduvalt kiisut. No ja muidugi see rõõm ka, et Eestis meil ju pole kassikrõbuskeid, mida saaks varastada ja salaja süüa.
Paljud on küsinud, et kas majutus oli siis suletud, kui ära olime . Vastus on, ei :).
Meie äraoleku ajal oli meil majahoidja, kes võttis külalisi vastu ning palkasime ka koduabilise, kes kord nädalaks koristaks, peseks ja triigiks voodipesud. Koduabilise tasuks oli 100 GEL /kord ehk ca 36 euri. Teadsime eos, et see on ülemakstud, kuid otsustasime siiski ta enda äraoleku ajaks palgata, et majahoidja ei peaks kõike tegema :). Paraku aga andsime talle täna kinga, kuna seda töötasu ta kahjuks väärt ei olnud.
Põrandatel oli näha tolmuseid jalajälgi ja trepil olid lausa mullatükid. Igast muud asjad, millele eraldi viitasime olid ka tegemata. No ja üldse olukord majja saabudes oli pisut nukker – muru niitmata, kõik kuidagi pillapalla, esimese korruse esik kõle ja räpane. Õnneks kiirel vaatlusel külalistetoad olid ok( kuigi ühe põranda pesime üle) ning õnneks pesud olid pestud ja triigitud.
Meil oli ikka väga piinlik koos külalistega saabuda. Ja väga piinlik on ka kõigi külaliste ees, kes vahepeal meie juures peatusid – ilmselt olukord oli sama. Esmamulje võis ikka väga halb olla.
Igatahes esimesed 2 täis pikka päeva kulusid mul ja Kertul kõige korrastamisele. Et jah… sellise tasu eest, mis Gruusias on räigelt ülemakstud, oleks eeldanud vähe kvaliteetsemat teenust.
Paar nädalat tagasi pidime sõitma teise linnaotsa, et minna rõduplaate vaatama, kui järsku Pärke hakkas autos seletama, et tema tahab lehma.
No mis meil siis muud üle jäi, kui keerasime suvalise tee pealt maha linnast välja, et näidata Pärkele lehma.
Ja kohe nurga taga vaatasid vastu meile hoopis lambad, keda parasjagu suurde aeda karjatati. Peatusime, et Pärkele lambaid näidata, sellepeale tuli karjataja mõne aja pärast meie juurde ja kinkis Pärkele suure peotäie maasikaid :).
Jätkasime teekonda. Juba mõni maja edasi leidsime ka lehmad ja tegime lehma drive-ini. Kuna aias olid koerad, hakkasid need meie peale kõvasti haukuma. Peremees tuli vaatama, et mis jama on – miks mingi auto seisab tema aia taga pikemalt ja vahivad tema aeda. Eestis oleks raudselt üles pandud kuhugi “Märgatud Tartus” gruppi, et “inimesed, olge ettevaatlikud, välismaise välimusege tegelased hiilivad teie aia taga!”.
Niisiis härra tuli meie auto auto juurde. Teretasin ja ütlesin, et näitame lapsele lehmi :). Tegime kiire tutvumise, kes me oleme. Ilma pikema jututa küsis härra, et kas mu kõrval istuval Kertul load on. Kuna küsimus tuli nii ootamatult, ei registreerinudki sisu kohe ära- et noh, kuidas see nüüd asjasse puutub. Pärast mu paari sekundilist kokutamist ütles mees kohe, et tulge minu juurde sisse, hakkame veini jooma, las naine sõidab pärast :D.
Otsustasime siiski selkorral teekonda jätakata, sest noh, eesmärk oli ikkagi ehituspoodi jõuda. Vähemalt meil. Pärkel oli eesmärk lehmi näha.
Otsustasime, et vaatame kuhu tee viib, kui juba siin olime. Õnneks google maps on olemas ja ära me ei eksi.
Ühel hetkel jõudsime mingite pooleldi lahtiolevate väravateni. Ma olin enam kui veendunud, et see on kellegi karjamaa. Aga no google maps näitas ju teed. Ja näitas lausa, et see sama tee läheb kiirtee alt läbi. Ütlesin veel Kertule, et söön oma mütsi ära, kui siit saab kiirtee alt läbi.
Oi kui maitsev müts oli.
