Rubriik: Kertu

20.12.2021

Käisime Pärkega Carrefour Georgias suuremat shopingut tegemas (kodukeemiat, süüa, pesuvahendeid jne). Carrefour on peaaegu nagu meie Prisma, sealt saab kõike. Riideid jätsin veel seekord ostmata, aga üks äge roosa pusa näiteks maksis 8,5€, natukene mõtlen, et peaks ikka tagasi minema ja enda suurust otsima hakkama, aga vaatan lähiajal ehk ka linnas poodidesse.

Pärke oli vapralt kõhukotis ja uudistas suurima hea meelega kõiki poelette ja inimesi. Poe töötajad olid loomulikult sillas preilist ja vaatasid teda ja tegid nö armsaid hääli ja naeratasid talle (nii palju kui maski alt välja lugeda saab) ja loomulikult jagas Pärke neile oma vahvat naeratust mõnikord vastu ka.

Suured ostud tehtud suundusin kassasse. Töötaja oli üsna aeglane, seega ma ise väga ei kiirustanud asju letile kibekiirelt tõstma. Peagi ilmus mu seljataha üks teine klient, kes mulle koheselt appi tõttas, kärust asjad letile ladus ja käru teisele poole kassat ka viis.

Pakkisin siis enda ostud kottidesse ja läksin õue taksot otsima/ootama (praegu oleme kasutanud Bolti). Enda arust tellisin Boldi ära, aga peagi saabus kõne, kus rääkis midagi kohalikus keeles. Ütlesin lihtsalt kus olen ja kuhu minna tahan. Kõrval aga üks tüdruk ütles, et ta võib mind aidata ja andsin talle oma telefoni. Midagi nad seal rääkisid ja ta teavitas, et tellib mulle ise takso, et kuhu ma minna tahan, andsin siis aadressi. Tüdruk siis täpsustas, et juht oli liiga kaugel ja ta ei tuleks mulle järgi, et ma tühistaks sõidu. Küsisin, et mis äppi ta siis kasutab ja sain vastuseks, et Maximi, et seda kasutavad kohalikud ise rohkem ja seal ka rohkem juhte. Igast Jandexid ja Boltid küll töötavad, aga seal juhte vähe (ja me mõtlesime, et miks juhid korduma on hakanud ning ka varasemalt sarnaseid probleeme olnud). Ehk siis vahva päev koos sõbralike ja abivalmite grusiinidega.

19.12.2021
Käisime Pärkega üks päev talle vannimõnudeks tarvikuid ostmas. Kuna mehed olid ehitamas ja ma olen ikkagi iseseisev Eesti naine, siis tuleb igaühel oma koormat ise kanda, seega läks vann Pärke käru peale ja nii me mäest üles vurasime.

Minu suurimaks üllatuseks oli see, et igast vanne, turvatoole, kärusid, söögitoole, pissipotte, närimislelusid, pudipõllesid, lusikaid jne müüakse apteegis. Ja neid on siin peaaegu iga nurga peal. Tõenäoliselt on kusagil veel päris lastepood ka, aga ma pole seda veel leidnud (Pärt kusagil nägi, aga oma silmaga on kontrollimata, kas tegemist oli taas apteegiga või ikka päris poega).

Niisiis beebivann maksis 40GEL (11,54€) ja beebi šampoon, beebi pesugeel, beebi vanniõli/seep, kõrvatikud ja mulle kätekreem kokku 60GEL (17,31€).

Elame siiani paralleel tänavas ja uurisin praeguse hosti käest, mõnda asjaliku beebipoodi (tal on 1 kuune noormees, seega mängukaaslane Pärkele on olemas). Ta soovitas kesklinnas ühte BEBE poodi, piilusin sisse ka, aga pigem oleksin sealt endale riideid leidnud(ma ju kannan lasteriideid) kui Pärkele (mõni valik oli, aga ilmselt olen ise liiga kriitiline). Kohalikku kaubamajja tuleb ka veel uurima minna, aga Pärkega ja käruga koos on see keeruline, tuleb teha kõhukoti päev, siis saab ka rohkem poodelda.

EDIT 2022a.:
Parim kommentaar facebooki grupist:

14.12.2021

Kahjuks kurvastusega peame teatama, et me ei suutnud talle piisavalt head kodu pakkuda ning toimetasime ta naabrite aeda (tuleb loota, et ta meie koju kiindunud polnud ja tagasi ei tule).

**Ta küll osutas vastupanu ja proovis põgeneda, aga tal polnud pääsu – Meigo püüdis ta klaaspurki. Samal ajal kui ta liikus ja Meigo püüdis teda, me kõik kiljusime nagu väiksed tüdrukud .

Otsustasime majale tellida mingi putukatõrje – no mis sa teed, ei salli selliseid puuküürnikke/koduloomi.

NB: Saime teada, et nad õnneks polegi siin mürgised ning lapsed pidid nendega siin mängima . Üleüldse on tegelikult hästi tore vaadata, et siin on lastel päris lapsepõlv alles nagu meil oli- ilma nutitelefonideta, arvutiteta, kus lapsed veedavad päevad väljas mängides. Tore on unistada, et kui Pärke saaks ka siin väljas koos lastehordidega ringi möllata ja lapsepõlve nautida, aga ta on veel liiiiga väike .

14.12.2021

Kui Pärt tegeleb igapäevaselt ehitusega, siis meie Pärkega vallutame mäge. All pildil meie kodu mägi, mis on igapäevane rada linna, ca 20min jalutada.

Vankreid olen selle 4 päeva jooksul kohanud vaid korra ja sedagi kodu tänaval. Linnas liikudes pole veel ühtegi näinud. Kutaisi linn pole ka teab mis käru sõbralik, äärekivid mega kõrged ja teede seisukord on nagu on, aga saab hakkama.

Pärke igatahes naudib sajaga antud teid, sest mida rohkem raputab, seda parem uni on. Kuigi vahepeal läheb tuduklappe uinumiseks siiski vaja.

Päevased uned on pikemad kui Eestis ja jõudsime tema režiimiga ilusti Gruusia aega.

Lae telefoni võimalikult enda lähedal ja ära unusta seda maha.

Jõudsime väravasse, panime asjad maha, mina hakkasin mähkimistuppa minema ja….. TELEFON

Unustasin telefoni laadima ja avastasin selle alles, siis kui olime läinud juba Schengeni alast välja. Pärt siis jooksis tagasi, aga Schengeni alasse tagasi ei lasta. Pärt vestles ühe tolli töötajaga ja tema andis kadunud telefoni info ja asukoha edasi turvatöötajatele.

Mina ja teised olime all väravas ja ootasime Pärti. Ca 40min pärast tema ära minekut ja kui Boarding algas, helistasime ning uurisime, et mis värk on. Sain teada, et Pärt on meil käe-jala juures ja läksin ta juurde. Kui Pärt oli seisu ära rääkinud koputasin ise tollitöötaja uksele. Ütles, et uurib ja ta andis märku, et telefon on leitud ja turvade käes. Hingasin kergendatult ja küsisin, et mis nüüd siis edasi saab? Ta kutsus veel teise töötaja, kes saabus koos turvaga ja uus töötaja teatas, et telefoni ei leitud ikkagi. Oli näha, et seda turvameest absoluutselt ei huvitanud mis toimus, kõndis lihtsalt minema, pole tükk aega sellist tölli kohanud, väga-väga-väga suur häbiplekk Riga Airport!

Ja siis läksin ma närvi. Proovisin küll tolli töötjatega ilusti rääkida, et äkki ikka saaks koos teiega kiirelt ära joosta, et Boarding juba käib ja seletasin pikalt telefoni asukohta jne. Töötaja, lõpuks lubas mind uksele, et ma saaks näidata, millisest nurgast ma täpsemalt räägin, kus telefon on. Töötaja pani ukse kinni, mina jälle püsti närvis, et mis saab, inimesed lähevad järjest lennukile (aknast oli lennukit näha), vastuseid ei tule. Ja üks hetk oli naisterahvas koos laadija ja telefoniga tagasi. Ta küll ütles, et see pole nende töö, aga no jah. Tänasin teda pisarsilmi ja jooksime väravasse. Olin tõesti südamest tänulik talle.

 

Plaan, et läheme ükskordki lennukile esimesena (tavaliselt oleme viimased, vabatahlikult), et lapsega rahulikult ennast paika sättida, talle olukorda tutvustada ja kõik valmis seada, ei tulnud midagi välja. Me olime viimased, kes üldse lennukisse läksid (aga no ikkagi vaja ju pilti ka enne teha ).

 

Õppetund neli.
Anna lapsele süüa, siis kui lennukis korraks tuled kustuvad ja mootorid tohutult mürisema hakkavad.

Arvestades kõike eelnevat, siis pakkisime ennast ruttu kohtadele, kiirelt vaja minevad asjad valmis, mina endiselt üsna närvis, aga vaikselt rahunesin vestlesin preiliga ja olime vahvad. Ja siis hakkas leiutamine, kuna algab päriselt õhkutõus, et preilile süüa anda. Lennanud ja palju, aga no nii ei osanud ju nii kunagi vaadata ja hinnata. Seega sai ta söögi siiski natukene liiga vara kätte.

Sellel hetkel, kus kõrvadel eriti valus oli, hakkas tema just väikeseid pause söömisele sisse tegema ja kui ta sai aru, et midagi on kõrvadel valesti ei olnud söögist enam mingit juttu.
Oma närveldusele tõttu, unustasin ka eraldi spetsiaalsed beebi müraklapid, mis teeks seda asja veel leebemaks. Vaene väike Pärke oli ikka üsna segaduses ja kindlasti oli ta kõrvadel väga valus. Lisaks sellele oli lennukis tohutult palav (tavaliselt nii ongi, kas väga külm või liiga palav), võtsime ta maika väele. Viimaks, aga saime riideid vähemaks, klapid pähe, natukene rahustamiks laulda ja ta hakkas ilusti edasi sööma ja ka lennuk saavutas oma kõrguse.

 

 

Kui Sul on ära antav pagas ja see on maksimaalselt suur ning raske siis mine, vähemalt Riia lennujaama, veel varem kui 2,5h enne lendu (varasemalt lihtsalt käsipagasiga armastasin minna üldse ca 40min enne õhkutõusu). Ainuüksi check inis läks 1h. Enamus pagasist, vaadati läbi kaamera üks haaval üle, mis meil seal sees on (enamasti on seal riided ja tööriistad ehituseks).

 

Ühe paki saime lahtigi pakkida, selgus et süüdlaseks oli väiksemasse kotti pakitud pastakas.
Pärke oli samal ajal kõhukotis, algul vaatas jõulutulesid ja kuule, hiljem aga jäi vaikides tuttu.

Tädi, kes meie pagasit edasi-tagasi skännis vabandas mitmeid kordi, et ta oma tööd teeb ja sellega seoseis meid kinni hoiab. Kui ta küsis, et mis kell lend väljub ja ma kella vaatasin, muutusin korra ärevaks, aga aega ju veel on, tädi ise aga muutus väga silmmärgatavalt ärevaks ja püüdis asju veelgi kiiremini teha. Aega veel on, aga hmm.. inimesed on check inist otsa saanud (alustades oli seal pikk-pikk järjekord), jõuab ilusti, mis siin põdeda.

Olin veendunud, et turvalisuse huvides, tassin Pärke käru kuni lennukini kaasa ja annan seal ära (kinntitan, Wizz Airiga sai tõesti meie hiilgesuure käru koos selle transpordikotiga tasuta ära anda). Kui Pärt kasti uuesti kokku pakkis, küsis sama armas töötaja, et kas ma tõesti tahan seda suurt kotti lennukini tarida? Vastasin, et no jaa, mis seal siis ära ei ole, ta vaatas mind kahtlevalt ja küsis uuesti, et kas ma ikka tahan. Siis peaksin selle koti turvakontrollis lahti pakkima (milline blond ise selle peale ei tule?), et ta võib selle ka kohe endale ära võtta (ja endiselt tasuta, nii nagu ette nähtud). Vaatasin kella, mõtlesin kiirelt, et mis ikka juhtuda saab, tänasin teda maa peale toomise eest ja saatsin käru teele. Kiikasin kella ja natukene muutusin ärevaks, aga samas teadsin, et kõik hästi.

 

 

Lihtsalt enda elu lihtsustamiseks ja kiiremaks toimimiseks, kui Sul on mitu käsipagasit, siis paki kontrollimist vajavad asjad (elektroonika, vedelikud jms) kõik ühte kotti nii on lihtsam. Küll pärast on aega jagada asjad õigetesse kottidesse.

 

Check in läks iseenest väga kiirelt, aga kella vaatamine tekitas ärevust. Rändasime kiirelt õige värava poole ja kui passi kontroll paistis, jäime pidama, et kiirelt paar ampsu süüa, mähkmed veel normaalsel pinnasel ära vahetada ning Pärt tahtis veel kingitusi kaasa osta (Vana Tallinnast loomulikult). Kuna sõites kasutasime minu telefoni, siis panin ka selle laadima. Nüüd juba natuke oli aega. Kiirustasin veel Pärti, et mine kontrolli enda kingituse olemasolu, ka selles poekeses üle, aga ta võttis rahulikult. Hetk hiljem, selguski, et selles poes olid vaid liitrised ja poolese jaoks tuleb joosta tagasi teiesele poole lennujaama. Aeg hakkas juba pressima. Teised jõudsid ka meieni, vaatasid veidi ringi ja peagi soovitasin neil läbi passikontrolli ära minna. Nõks pärast nende ära minekut jõudis ka Pärt. Väga hea, oleme ilusti ajas ja läksime siis läbi passikontrollist, Schengeni ruumist välja.

 

 

10.12.2021

Ja olemegi kohal! Eilne päev oli täis rohkelt seiklusi, kõvasti närvikõdi, rõõmuhetki ja viimaks langesime väsinuna hotelli magama.

Preili tegi uues kodulinnas vankris mõnusa tudu ja tunneb ennast juba hästi, sest siin täitsa soe ja mõnus. Panen nüüd siia järk-järgult meie siia jõudmise kohta väikeseid pildikesi ja jutukesi.