Rubriik: Kertu

Lennureisi ajal lapsega.

Meil on olnud enamasti pigem õhtused lennud, nii et kas maandudes läheb Pärke ööunne või siis õhus olles saabub ööuneaeg. Korra saime tunda ka hommikust lendu, mis oli ka väga vahva.

Vahetult enne lendu tuleb laps maksimaalselt ära väsitada, lasta tal roomata, joosta, uudistada jne. Kuigi tema jaoks on juba terve lennujaam ja kogu see asjatoimetamine korralik infomüra. Õige ajastuse korral jääb ta siis õhkutõusul või pärast seda kohe magama. Rinnalapse puhul on veidi lihtsam, tuleb õigesti ajastada ja õhkutõus on muretu. Peamine, ise tuleb jääda rahulikuks, siis jääb ka laps. Õigesti ajastamine tähendab seda, et kui lennuk juba sõidab õhkutõusmis raja suunas ja korra kustuvad tuled ära, siis võiks loota, et nüüd on see õige aeg ja algab õhkutõus. Maandudes umbes sama, kuulata piloodi ütlusi meeskonnale ja jälgida tulede kustumist või maha tõmbamist. Natukene suurema lapse puhul otsida talle mingeid lemmiksnäkke, lemmikjook, lutsukommid vms .

Õhus olles pole me Pärkele erilisi mänguasju pakkunud (kuigi terve tema käsipagas on neid täis ). Ta uudistab ja naeratab hea meelega stjuardessidele, selja taga olevatele inimestele, vaatab, mis kõrval istujad teevad. Aega aitab sisustada ka söömine (Pärke on peamiselt näputoidul, seega kulub selle alla tubli 20min). Maandumised kusjuures siiani polegi Pärke jaoks väga rasked olnud.

Palusime katsikukingiks Pärkele helisummutavaid kõrvaklappe , mis on meid samuti lennureisi ajal aidanud. Kasutanud neid just peamiselt tõusmisel ja maandumisel ning siis kui ta magab (peamiselt just selle pärast, et erinevad teated und ei segaks). Vahepeal on tema jaoks ka liiga valge, siis oleme kasutanud silmaklappe (mitte siis päris pähe pannes, vaid lihtsalt silmade peal hoides).

Natukene lennu jutte, näpunäiteid ja muud, mida võib äkki vaja minna.

Otse Kutaisisse lendab odavlennufirma Wizzair. Meie oleme siiani pidanud Riia ringia käima , AGA augustist alates ilmselt läheb lahti jälle ka Tallinna suund (ei jõua ära oodata!).

Aga lastege reisides lennupiletite ostmisest , siis seekord…

Kuni 2a lapsega reisides on kaks varianti:
a) lasta tal enda süles reisida ja osta lapsepilet;
b) osta talle eraldi istekoht (ostad täiskasvanu pileti aga nimeks paned INFANT ja lapse perekonnanimi).

Wizzairi puhul võib vahepeal jopata heade piletitega, siis on eraldi istekoht lapsele isegi odavam kui lapsepilet (ca 30€-40€). Kui osta eraldi istekoht, siis nad soovitavad ise ka turvatooli kaasa võtta, et vajaduse korral saab lapse sinna panna. Meil iga kord kaasas, aga kasutanud lennu ajal suht vähe. Enamasti Pärke on süües/õhkutõusul tuttu jäänud ja kui just ekstra vajadust pole, siis oleme lasnud süles oma tudu ära teha (nii kõige kindlam, et kogemata ei ärka). Ses suhtes, et lapsega reisides antakse eraldi lapse turvavöö, mis käib täiskasvanu oma külge ja lapse suuruses päästevest.

Kui nüüd aus olla, siis süles reisides vist ei olegi millestki erilisest rääkida, või vähemalt ei mäleta, et mingi suur erisus oleks, erinevalt eraldi istekohaga.

Ühesõnaga… Et näiteks check in-i teha, või et üldse kõik korrektne oleks tuleb teha lisatööd ja varuda aega. Eraldi istekoha puhul tuleb lapse andmed eraldi lennufirmadele teavitada telefonitsi või kasutades kodulehel olevat vestlusakent. Vestlusaknas robotist mööda pääsemiseks tuleb korrutada “livechat”, teha seal siiski mingi automaatsed valikud ja loota heale õnnele, et Sa lõpuks selle päris inimese saad. See kõik võib võtta aega, nõuda korduvaid hiireklikke ja kõva närvi. Me vist oleme üldjuhul max paari tunniga hakkama saanud, teinekord on läinud ainult 10 minutit Pane juba eos valmis enda broneeringu kood, lennu lähte- ja sihtkoht, meiliaadress ja lennukuupäevad. Siis kirjutadki, et reisid koos imikuga (turvatoolis) ja sellega seoses sooviksid piletile korrektse nime ja seejärel teevad nad vastavad asjatoimetused.

Näpunäide!Eraldi istekohaga lennates- Odavlennufirmade puhul lööb ta istekohad eraldi, mööda lennukit laiali ja soovitab osta eraldi koha. Last ja ühte täiskasvanut eraldi ei panda ja lapse koht on ALATI akna all. Seega viimane kord ostsime Pärdiga eraldi piletid. Mina koos lapsega ja Pärt eraldi. Kui meie olime enda istekohad teada saanud, tegi ka Pärt kiiresti chekini ära ja selgus, et tema koht on täpselt meie taga, seega panustasime heale õnnele, et see keegi on ehk nõus vahetama (oli ka). Aga tegelt kui ei joppa istekohaga, siis teades nüüd kus juba kaks kindlat kohta, siis saad täpselt enda omade kõrvale istekoha osta (maksab see enam- vähem sama palju, kui enne checkini ära tegemist koht osta). Võit on ca 20€, ehk siis siin tagasihoidlikum sööma restoranis kahele. Või siis plaan B, oota kuni boarding on tehtud ja looda, et lend pole täis ja mõni rida on vaba ja jõuad kiiresti terve rea endale krabada (enne Pärket läksime lihtsalt viimasena lennule ja hoidsime silmad lahti, et siiski kokku saada, alati ei õnnestunud ja tegelesime vahetamisega).

Paar päeva tagasi naabrinaisega jutustades (või noh proovides kuidagi käte ja jalgadega suhelda) nägin, et neil on aias kirsid valmis. Nad said hiljuti vanavanemateks, tüdruk , seega natukene kasvamist ja siis äkki saab Pärke endale vahepeal (kui nad külas on, muidu elavad Batumis) vahva mängukaaslase. Vaatasin pärast jutustamist kiirelt meie puud ka üle, kirsid on küljes küll, ja palju, aga valmis need veel pole. Mis siis ikka tuleb veel oodata.

Eile, aga avastaisn, et pool nende kirsipuust on ju põhimõtteliselt meie garaaži katusel, nii et kõrgemate okste magusamad kirsid on peo peal! Natukene aega nurinat ja mõtlemist, kuidas sinna katusele saaks… Paar katset aknast ronida, leiutasin kuidas saaks äkki mööda viinamarja kontstruktsiooni mööda üles, mööda naabrite aeda kuidagi hüpates?, redeliga? Pärt äkki teeb pukki? AGA lõpuks lahendas Pärt mu probleemi sellega, et tegi lihtsalt garaaži pealse rõdu ukse lahti! Ta muidugi soovitas mul ka seda teha, korduvalt. Ma olin aga seda meelt, et las ta veel olla kinni, seal ju ikkagi hunnik peno, kiled ja jumal teab mida veel soojustuseks ees (iial ei või ju Gruusia puhul teada kuni neil siin jälle lumi maha tuleb).

Natukene teeb kurvaks, et see aasta (ja ilmselt ka kõik järgnevad) jäi mul puude õite ilu nägemata. Siit ära minnes oli ju veel paks lumi, Eestist ära tulles hakkasid asjad järjest rohkem ja rohkem õitsema, nüüd Gruusias tagasi olles aga on puudel juba viljad küljes. Kevad on üks mu lemmikaastaaegasid, kõik see tärkav elu ja ilu on nii nauditav, aga kahjuks näen seda nüüd natukene vähem. Selle eest on kiiremini soe, mõnus ja saab vilju nautida! Seda aastat arvestades, siis sain  kaks korda oma lemmiklilli (nartsiss ja hüatsint) selle eest nautida.

Kui muidu on üks mu põhilisi muresid, mida Pärke sööb ja kuidas ta hommikusöök maitsvamaks teha, siis tundub, et nüüd piisab väikeset jalutusest aias. Sellest kõigest ma ju salamisi olengi unistanud!? Oma maja, oma viljad (ja veel kui palju ning kui erinevad!), veel kõvasti tööd ja vaeva siis ehk saab ka järgmine osa unistusest teoks (jalutuskäik aias ja terve söögikorra materjal on olemas)!

Käisime Pärkega täna taas poodlemas.  Kuna meie köök hakkab varsti päriselt valmis saama, siis läheb ju igast potte, panne jms asju vaja. Kuna meil autot veel ei ole (proovime ehituse enne enam-vähem valmis saada, siis vaatame rahalised seisud üle ja saame ehk ka auto lubada, need on siin mega kallid!), siis tuleb meil Pärkega kõik ostetav kraam ise ka koju ära tassida. Ja noh igavama sõidu korral teeb preili teel olleks ka oma tudu ära. Õnneks on Pärke rallikas truu teener ja saab kõigega hakkama, nii ka täna- 5 kg arbuusi , riided, pann , pott, söök, juurikad jne. Kuigi jah tuleb tunnistada, et koju jõudes oli üks rehv jälle tühi, Pärt imestas kuidas küll jälle? Me vaatasime Pärkega teineteisele otsa ja ma kehitasin õlgu.

Tänane ei olnud tassimise osas väga erandjuhus. Peaaegu iga poes- või turul käik lõpeb nii, kus hoian hinge kinni , kas jõuan koormaga igast aukudest, äärekvidest, mäest ja muudest raskustest kõigega tervelt koju. Mõnikord pean ka Pärkelt abi paluma, et ta mõnda asja enda käes hoiaks, ta üldjuhul ei ole vastu, vahest lihtsalt pean peatuse tegema ja selle maast üles võtma 😀

Lisaks söögikraamile oleme paaril korral teinud kogu pere väljasõidu ehituspoodi, kust truu treener on ka ehitusmaterjalid koju toonud.

Selle poole aastaga pole ikka veel selgeks saanud, et pesu tuleks pesta siis kui ilus ilm ja alustada tuleb sellega juba vara hommikul. Täpselt nii teevad ka kõik kohalikud, ilusa ilmaga ripub tervel linnal pesu rõdude peal.

Täna arvasin, et oleks just õige aeg Pärke mähkmepark ära pesta, hommikul oli ilm veel üsna okei, ilmateade ennustas küll vihmast ilma aga pff kes see ikka ilma järgi elab. Tunnike hiljem kui pesu masinast väljas ja “kuivas”, siis selgus et vihma sajab ja tuul on päris kõva. Mis siis ikka tuleb tuppa pesunöör tekitada.
   
Ja tuleb tunnistada et mulle see mähkmepargi pilt täitsa meeldib, silmale kohe ilus vaadata. Tegelt päikeselise ilmaga on pesu kuivatamine väga lihtne.  Ühte pidi paned kuivama ja teist pidi juba võtad ära. Lihtsalt nii kiiresti kuivab. Kui alguses mõtlesime, et külalistemajas oleks hea, kui oleks pesukuivati ka, siis arvestades kuivamise kiirust, tundub see plaan mõttetu. Lihtsalt ilmaga peab vedama.
Aga jah.. vihmase ilmaga on suht lootusetu ikka. Paned küll vihma eest peitu aga pesu on ikka pärast märjem kui masinast võetuna. Ilmselt süüdi niiske kliima. Nii et edaspidi tuleb pesu pesemise osas konsulteerida ilmataadiga ja alustada juba enne kukke.