Rubriik: Kertu

Eestis tähistatakse täna jõule, Gruusias aga tehakse seda uuel aastal. Ühtpidi on Eesti koos oma traditsiooniliste jõulude ning sellega kaasnevate tegevustega kaugel, teisalt aga saime kõik asjad justkui tehtud ja meeleolu on olemas.

Mis, me siis ära oleme jõulde raames teinud?
Kuna eelmine aasta püüdsin vaikimisi igalt poolt piparkooke leida, siis see aasta olin juba targem. Palusin päkapikk Kristilt endale tainast kaasa, kes oli lausa nii imeline, et tegi Pärkele eraldi piparkoogitaina, kus suhkur oleks asendatud mõne muu magusa variandiga. Seega tegime üleeile Pärkega piparkooke, tuba oli täis mõnusat lõhna. Pärke maitses hoolega tainast, aitas kujukesi vormida ning pärast ka ahjuplaadile asetada, muidugi suurem töö jäi mulle, aga ta käis siiski iga natukese aja tagant protsessidele kaasa elamas ja abistamas. Kristi oli valmistanud imehea taina, seega üks taina sats on tehtud ja viimsaed piparkoogid leidsid täna õhtusöögi kõrval otsa. Homme teeme jälle! 🙂

Eile tegime perekondliku jalutuskäigu ning põikasime läbi ka väikesest osast surnuaiast. Meil polnud kellelegi küll küünalt hauale süüdata ja kirikusse ei hakanud ka magava lapsega minema, aga justkui taas üks osa traditsioonidest täidetud. Muideks, Gruusia surnuaiad on antropoloogiliselt väga huvitavad, olen kahel korral seal vaikselt vaatlemas käinud. Ja kahel korral olen näinud ka meie mõistes matuserongi, surnuauto tagaluuk hoitakse lahti ja kirstu kaas on sõidu ajal avatud. Ühsõnaga kui aega ja natuke huvi, siis soovitan vaikselt ja austusega jalutada veidi ka Gruusia surnuaias ja näha ka seda osa kultuurist. Meie, aga saime selle väikese nurga läbimisega justkui ühe linnukese kohustuslike jõulukommetega tehtud.

Lisaks sellele küsisin naabrimehelt veidi mandariine (kuigi meie enda puu kannab ka, aga ei taha ju seda silmailu rikkuda 😀 ). “Veidiks” see ei jäänud ja koju saabusin suure kotitäiega.

Mõni hetk hiljem oli pool kotti mandariinidest tühi. Pärkele meeldib väga mandariine koorida, seega jääb meile söömisrõõm. 🙂

Kuulasime healt kohalikult sõbralt, et laupäeval on südalinnas avatud väike jõululaadake, toimuvad kontserdid ja muidu vahva. Seadsimegi siis täna sammud südalinna poole, jõudsime sinna 14.00 aeg. Olime esialgu veidi segaduses, et kas nad nüüd pakivad ennast kokku või lahti? Vaatasime veidi ringi, imetlesime kuuske, kaunistusi ning selgus, et nad pakivad alles lahti. Iseenest ju loogiline, kui nende elu toimub enamasti õhtuti, siis miks nad järsku laada keset päeva peaks tegema? 😀

Pärke magas, ilm oli ilus ja ega me väga koju ka ei kippunud. Otsustasime teha väga traditsioonilise jõululõuna- McDonaldsis! 🙂 😀

Sealne tellimus võttis mega palju aega ja selleks ajaks kui olime toidu ära tellinud ning ära söönud oli ka laat enam-vähem valmis saanud. Tegime uue tiiru ja mida mu väikese silmad näevad!? PIPARKOOGID! Paar päeva enne seda olin just meie kohalikule sõbrale Davidile Kristi tainast tehtud piparkooki maitsta andnud ja ta ütles, et ei tunne sellist maiust. Kahjuks ei taibanud laadalt piparkooki osta ja maitse erinevust proovida. Huvitav kas oli selles, et meie piparkoogid olid väiksed ja glasuurimata või hoopiski ongi Kutaisi turul uudistoode?

Tahtsingi enne tänast kohtumist Gruusia jõululaada piparkoogiga, veel kirjutada, et huvitav, et siin piparkooke ei ole, aga ometi on igal pool piparkoogi kujutised ning huvitav kuidas Shreki multikas Piparkoogimehike nende jaoks tõlgitud on või kuidas nad seda mõistavad. Uurisin muideks ka poes huviga nö jõulukorvikesi, seal olid sees enamasti šokolaadist jõuluvanad/jõulujänesed vms tegelased, kommikarbid ja vein muidugi.

Vaatasime lähedalt üle ka nende väga suure ja uhke kuuse. Kaugelt tundus täitsa päriskuusk, lihtsalt mitte nö harilik kuusk, vaid mingi teine sort. Läksime lähemalt uurima ja selgub, et tegemist on siiski kunstkuusega, aga väga hästi tehtud kuusega. Pärt arvas, et suurim kunstkuusk mis ta elus näinud on, mul ilmselt ka.

Ehk siis jällegi justkui üks traditsooniline tegevus tehtud, jõuluturul käimine. Jõulutaat ja esinemised ilmselt olid küll õhtupoole, aga mõtte poolest oli siiski tegevus taas tehtud.

Põikasime enne koju minekut veel turult läbi, et õhtusöögiks valmistada klassikaline jõulusöök- kartul, hapukapsad ja verivorst. Võtsime turult hapendatud kapsast, liha, kartulit ning puuvilju.

Verivorsti ja peekoni olime Eestist kaasa smuugeldanud. Hapukapsaid tehes hakkasin juba vaikselt tundma nukrat meelt, et ei maitse nad kuidagi õigesti, aga pärast 1,5h podisemist võtsid kapsad lõpuks imehea maitse ning liha seal sees oli veel parem!

Seega katsime piduliku jõulusöögi laua koos verivorsti, hapukapsa ja kartuliga. Kingitusi me omavahel pole Pärdiga teinud ja Pärke veel veidi liiga väike. Kuigi homme ärgates ootab Pärket siiski ka väike kingitus. 🙂

Sellised jõulud siis seekord meil Gruusias, vaatame kuidas asjad järgmisel aastal kulgevad. 🙂 Kauneid pühi teile kõigile, hoidke lähedasi ning pühendage üksteisele aega! 🙂

Uskuge või mitte, lisaks meile on Gruusias veel eestlasi.  Mõningatega oleme me isegi kohtunud ja kindlasti nii mõnegagi ootab kohtumine veel ees.

Blogi pidades oleme kommentaaride järgi aru saanud, et meist kaugemal, Batumis ja Tbilisi, elab veel eestlasi, kes meid jälgivad ja elule/valule kaasa elavad. Loomulikult oleme teadlikud, et Kutaisis, ja ka Kutaisi külje all, elab eestlaseid veelgi. Nüüd suvisel perioodil õnnestus meil kohtuda nii lähedal elavate eestlaste kui ka kaugemal elavatega.

Alustame, aga esimestest külalistest, kelleks olid Estonian Embassy in Tbilisi töötajad koos enda peredega. Üllatus ja õhin oli loomulikult väga suur, kui nad meile kirjutasid ja küsisid, et kas võiksid meile kiireks visiidiks külla tulla. Eestis Sa ju ei tule selle pealegi, et saatkond võiks Sulle külla tulla, nüüd aga Gruusias siis selline pakkumine. Nad palusid küll mitte suuri ettevalmistusi teha ning nad polnud isegi kindlad kas meie juurde jõuavavad, sest ette nähtud päevakava oli neil tihe. Hoolimata sellest koristasime maja ära (vähemalt selle osa mis jõudsime, sest samal päeval olid välja läinud ka “vahvad” Airbnb külalised). Tegin veel kiire õunakoogi,   mis vähemalt Eestis kõigile maitseb, ja jäime ootama kõrgeid külalisi.

Nende saabudes tutvustasime neile meie eluolu, jagasime omavahel emotsioone Gruusias elamisest, arutasime tulevikuplaane ja oli üldiselt üks väga väga vahva tunnike. Saime muideks teada, et Armeenia pealinnast Jerevanist on võimalik osta värsket Muhu leiba! Armeeniast on meil ainult positiivsed mälestused, nii et kui kodumaa igatsus väga suur peale tuleb, siis tuleb bemmi kummid kuumaks ajada ja pikem reis ette võtta. 😀 Sellest väikesest visiidist saime loomulikult head kontaktid pealinna minekuks ja ühtlasi teadmisi juurde eestlasena Gruusias elamiseks.

Teiste eestlatega oleksime peaaegu varemgi kokku saanud, aga vahendaja kaudu läks tõlkes midagi kaduma. 😀 Üks õhtu saime naabripoisilt (Gruusia mõistes naabri) kõne, et talle tulevad külla eestlased, kes kasvatavad Kutaisi lähedal teed ja kelle juures ta töötab, et oleme ka külla oodatud, üksteisega tutvuma. Kahjuks oli meie jaoks kellaaeg liiga hiline , sest Pärke uneaeg jookseb sinna sisse, naabrid on küll lähedal, aga mitte nii lähedal, et oleksime julgenud Pärke päris üksinda jätta (muidugi koos igast monitoridega jne, aga nii palju julgust meil siiski polnud, sest täit ööd ei maga ta siiani ja ärkamised ei ole kuigi regulaarsed). Pakkusime siis omalt poolt, et kui neil on mahti, et tulgu meile külla, kasvõi 5. minutiks, et saaks omavahel tuttavaks, näitaksime maja ja vahetaks paar sõna. Naabripoiss lubas asja arutada ja nii siis jäi. Meie tegime taas kodu kiirelt puhtaks, lõikasime igaks juhuks mõned snäkid valmis ja jäime ootama. Pärke läks unne ära, vaatasime kella, piilusime naabri maja poole, kuulasime õues helisid, vaatasime värava poole, aga no ei tulnud kedagi. Mis seal ikka nautisime ise snäkke ja vaatasime filmi. 😀 Paar korda ikka mõtlesime, et helistaks uuriks, et kas tulevad või mis seis jäi, või et läheb kasvõi Pärt üksinda naabrite juurde, aga me oleme ju siiski eestlased, ei mingit helistamist. 😀  Tagantjärgi muidugi oleks ju võinud, aga no mis Sa teed kui tagasihoidlikus on voorus. 😀 Järgmine päev küsis naabrinaine, et noh kuhu te siis jäite? Vaatasime segaduses Pärdiga teineteisele otsa, et ei saanud kahjuks tulla, Pärke magas, 😴 aga põhjaliku selgitustööni siis ei jõudnud, meil vist oli kiire ja noh keelebarjäär ka (naabrinaine räägib liiga head vene keelt, milleni me ei küündi). 🙄

Järgmine võimalus aga tekkis siis kui Hanna minuga ühendust võttis ja pakkus enda poja eestikeelseid raamatuid,  kuna nad kolivad tagasi Eestisse. Muidigi olin ma nõus ja ostsin neilt lisaks ka järgi jäävat lastetoa mööblit Pärke tuppa. Päevake enne nende lendu tulidki nad oma perega meile külla, sõime hatšapurit, arutasime elu üle Gruusias ning üldse elust ja olust. Oli väga kurb tõdemine, et ühed vahvad eestlased, kellega oleks ka Pärkel vahva, lähevad kodumaale tagasi. Küll aga saime neilt uusi vihjeid, kes Kutaisis veel elavad ning kellega tuttavaks saada, nüüd talvel saame tegutsema hakata ning eestlastest sõpru otsida. 🙂

Muideks seda postitust kirjutades tuli meeletu isu khinkaalide järgi,  millest ma siiani pole kordagi puudust tundud, kuigi räägitud on nendest küllaga.

Ma enam ei suutnud vaadata kuidas Pärke kassi fännab, teda paitada tahab ja üldse olla tema suurim sõber. Üks päev nägin, et tal on kirbud, siis juba hakkas mõte edasi tööle, et mine tea äkki on mingid putukad kuskil veel, kannab mingeid haigusi ja nii edasi. Ja noh, ega neid kassipoegi ka ei taha. Niisis käisin Pärdile paar päeva närvidele, et viime Iisu ära arsti juurde. Vahepeal käisin ka loomakliinikus uurimas, et kas peab aja panema ja kuidas üldse läbivaatus käib. Öeldi lihtsalt, et too loom siia ja vaatame üle. Üldiselt mõeldes, et las ta olla peast veidi segi, väga palju katsuda Pärkel teda ikka ei luba, aga vähemalt on ta igast jamast terve ja kassipoegi ehk ka ei too. Ja meie rõdul elab ta ju nii ehk naa, süüa ju annan ka, las ta siis juba olla terve loom ja Pärke oma esimene Iisu.

Ühel hommikul sai siis Pärt piisavalt ära räägitud. Panin endale paksu fliisi selga, kassi panin lina sisse, igaks juhuks vorst taskusse ja algas sõit loomakliiniku poole, õnneks pikk tee polnud, siinsamas mäe all. Iisu tahtis veidi ära põgenda ja oli närvis, aga liiga mulle ei teinud.

Kliiniku ukse avas vahva mees ja küsis kohe, et kuidas saab ta mind aidata, inglise keeles kusjuures, huvitav kas ma olen siis tõesti nii välismaalase näoga? 😀 Andsin siis märku, et meie rõdul elab kass, kelle tervislikust seisundist ma midagi ei tea, aga tahaks et ta oleks terve ja sobiks lapsega kokku.

Juhatas ta meid Iisuga taha tuppa, panime Iisu lauale ja hakkas teda siis uurima. Esmalt arvas ta, et meie Iisu on isane, ma ikka veensin ta ümber, et ei ikka emane, siis kontrollis ja pidi minuga nõustuma. Iisu on kusagil aasta või poolteist vana ning heas tervislikus seisukorras. Pärt ja Pärke jõudsid ka varsti meile järgi. Iisu oli arsti laual ja üsna šokis, ei tahtnud ta kuhugi joosta ega põgeneda, nõustus kõigega mis temaga tehti. Ja ega tegelikult väga palju ei tehtudki, tehti vaktsiini süstid, 💉 vaadati üle, kirjutati pass 📝 ja anti ussirohi kaasa. Aa tegin arstile huumorit ka. Eelmisel päeval olime vaadanud Pärdiga mingit imelikku filmi, kus naine väitis, et tema lapsel on maod kõhus ja no ei tulnud inglis keeles enam normaalne termin usside jaoks meelde, nii et ütlesin ka, et “What About snakes in her stomach?” Arst naeris selle üle veel mitu korda ja mõnitas 😀 Steriliseerimiseks pidime 7 päeva pärast tagasi tulema, sest arst polnud kindel, äkki juba on pojad kõhus.

Aga nüüd sellest kliinikust endast. Esimene kord juba kui maad käisin uurimas olid seal igast loomad vabalt liikumas- kaks koera,🐕 kass magas riiulis, 🐱 mingi hamster oli laual 🐁. Seekord koeri ei mäleta, küll aga väike kassipoeg sibas seal igalpool ringi, kellega Pärke muidugi suureks sõbraks kohe sai. See oli ka Pärdi jaoks suurim hirm, et kui näiteks mõni lahtine koer seal jälle on ja üritab kassi rünnata, et kuidas see kõik toimib? Et kas nad Pärkega üldse tulevad kaasa. Samas kuidagi seal kõik töötab ja mulle iseenest selline õhkkond ja vabadus meeldib, eks muidugi natuke ohtlikuks võib ikka minna, tegemist on ju siiski loomadega, kellel on omad instinktid.

👨‍🔬 Arst ise küsis suht kohe, et kust me pärti oleme. Kuuldes, et me Eestist oleme küsis ta kiiresti, et kas seal on ka need kohutavad sääsed nagu siin? 😀 Vastasime, et ikka on, ja neid on meil seal palju, aga need ei aja nii hullusti ja pikalt sügelema. Selgus, et ka tema pole kohalik, vaid pärit Iisraelist. Ilmselt sellepärast kõnetas mind ka inglise keeles. 😀 Ütles, et on käinud Lätis ja Soomes tööd teinud, aga Eestisse polegi veel jõudnud. Väga vahva mees. Fun fact, arsti nimi oli Abi. Ütlesime ka, mida see eesti keeles tähendab.

Hiljem oli kuulda kuidas Dr.Abi nägi rängalt vaeva, et meie Iisu passi saada õiged vaktsiini nimetused ja asjad kirja, sest töötajad lihtsalt ei suutnud õiget leida vms. Omavahel igastahes käis valjuhäälne ja pigem kurjem vestlus.

Kui ma Iisu passi jaoks andmeid käisin andmas, siis küsiti kuidas kassi nimi on. Naabritädi järgi oleme aru saanud, et siin riigis kutustakse kasse ka Piisudeks. Nii ma siis ka ütlesin, et Iisu, nii nagu ka teie keeles kass, aga ilma P täheta. Hiljem passi pealt lugedes selgus, et kiisu pole kohalikus keeles mitte Piisu vaid Piso. Seega ametlikult on meie Iisu hoopiski Iso. Ja noh tegelikult tahtsime omanikuks siiski Pärke teha, sest see on siiski täielikult tema kass, aga Pärke pass jäi maha ning omanikuks sain siiski mina.

Kogu Iisu arstil käik koos ussirohu ja tema passiga läks maksma 90 GEL, ehk siis 31,85€.

Meie Iisu oli paar päeva pärast kogu seda arstil käiku väga madala profilliga, ei nägunud üldse ja oli selline vaikne tavaline kassike, 🐱 kes tahtis lihtsalt veidi hellust, süüa ja magada. Nädal hiljem oli aga tavapärane näuguja ja ettearvamatu käitumisega, nagu vanasti. Näis kuna lõpuks lõikama jõuame ja kuidas ta pärast seda üldse käitub.

Muideks, meie Iisu on Pärke magama panekus väga osav. Kui Pärke satub liiga kõvsti nutma, hakkab ka Iisu nurruma/mäuguma, mille peale jääb Pärke teda vaikselt kuulama ja uinub peagi. Kahjuks aga tahab Iisu magada ja olla Pärke juures, aga seda ma kahjuks lubada ei julge- Iisu on endiselt ettearvamatu käitumisega ja iial ei tea kuidas Pärke teda läbi une toksida või segada võib. Ka päevasel ajal kui Pärke nutab tormab Iisu talle kohe appi, pakub lähedust ja teeb häält, mis lahendab kõik preili mured. Püüame küll Pärkele selgeks teha, et Iisu ei armasta väga paisid ja süües ei tohi teda segada jne, siis ta ikkagi käib teda paitamas ning avastamas. Õnneks on Iisu Pärke osas väga salliv, mina siin paar korda olen hammaste ja küüntega mitte millegi eest saanud, aga õnneks mitte kõvasti. Loodame, et nii jääbki, Pärke on uhke kassiomanik ning nad armastavad teineteist suure helluse ja tolerantsiga 🙂 💞

Ka Gruusias hakkab viimaks sügis saabuma, ööd hakkavad minema jahedamaks, päevade kohta ei saa sama öelda, eile oli 36 kraadi. Paljud puud on lehtedest peaaegu tühjad, viljad on maha kukkunud või hakkavad kohe-kohe valmis saama- nii ka meie aias.

Vahepeal olid Kutaisis väga tuulised ilmad, mis tähendas et meie ploome täis ploomipuu viskas kõik ploomid maha, nii et need polnud veel päris valmiski. Proovisin päästa, mis päästa andis ja tegin Pärkele kõhumurede leevenduseks ploomimahla.  Kurb oli aga siiski vaadata maha kukkunud ploome ja oma suus tunda mõnusat ploomimaitset, mis seekord suures osas tundmata jäi. Mis seal ikka, panustame et äkki järgmine aasta tuul nii suurt laastust ei tee.

Kui kevadel aias puhastustööd tegime, uurisin emalt ühe puu kohta, et kas võiks tegemist kastaniga olla?   Ema polnud väga kindel pildi järgi, aga arvas, et mis ta muu ikka olla saab. Minu meelest olid lehed ka üsnagi kastani sarnased. Puu paindus küll naljakalt hästi ja läks naljakalt pooleks, aga noh mis seal ikka, võtsime häirivad “kastanid” maha. Hiljem rääkisime ka naabrimehega, ta ütles mingi keerulise nime, ütlesime ja jaa. Õnneks ta õpetas, et üks jäta, teised lõika ära, me vaatasime et hea uhke suur põõsas varjab paremini naabreid, et jätame siiski rohkem. Mis siis nüüdseks on selgunud? Meie “kastan” on hoopiski viigimari. Ja neid oli meil peaaegu igas aianurgas. 🙂 Pean tunnistama, et ma polegi varem viigimarja söönud ja selle jaoks palusin naabrinaise abi, et missugne on valmis mari ja kuidas seda üldse sööma peaks 😀 Ta siis natuke naeris ja õpetas, küsis et kas Eestis siis neid ei ole? Ütlesin et poes midagi müüakse, aga puid meil kindlasti pole. Kiitis, et neist saab väga head moosi, me oleme Pärkega neid niisama maiustanud- väga head ja magusad on.

Kui minu pere siin oli, siis tegime eesaias mullatöid, mis tähendas seda, et kui kuskil kõndida, jõudis ka tohutu muld tuppa. Ema mäletas nooruspõlvest, et vanasti laotati kuuseoksi ukse ette, et liiga palju sodi tuppa ei jõuaks. Kui ta aias ringi uudistas nägi ta ka mingit suuremat põõsast ja lõikas sealt paar oksakest trepi ette. Lõhnas hästi.
Pärt pügas ka vahepeal seda põõsast veidi väiksemaks,   maru hea lõhn oli siis ka, nuusutasin ka teist, aga no ei tundud ära millega tegemist võiks olla. Mõtlesin, et äkki naabrite sidrun, kuigi sidrunilõhn ei olnud, mis seal ikka väga palju ei julgenud pügada ka.
Viimaks taipas ema lõhna järgi ära, et tegemist pole suvalise põõsaga, vaid tegemist on loorberiga! 🙂 Ja mul endal oli loorber nimekirjas, mida poest osta. Lisaks sellele ühele tihedale põõsale on seda ka mujal aiaääres ja ta on väga ilus roheline. Põlengu ajal oli loorber minu jaoks viimane märk. Kui nägin, et pool loorberit põleb, korjasin majast oluliseima ja läksin nendega tänavale. Oma peas veel mõtlesin, et kui läheb ka teine pool, siis läheb ka kõik ülejäänu. Läks hästi, teine pool on siiani ilus ja roheline.

Lõpuks meie armsad viinamarjad, millest saab väga head veini. Vahest ikka sööme neid ja õues käies küsib Pärke ikka neid ka maiustada, muide väga hea peenmotoorika töö nende noppimine kobara küljest. Mulle isiklikult nad söömiseks nii väga hästi ei sobi, koor ülikõva ja suured seemned (ära hellitatud, naabrimees andis maitsta söömiseks aretatud sorti, see oli tõesti hea söömiseks). Hakkavadki parasjagu ära kuivama, on väga magusad ja naabrid kõik käsevad veini tegema hakata. Natuke ikka isegi kaalume seda mõtet, elame näeme.

💡Kui lennupilet läheb lõpuks liiga kalliks, siis saab selle tasa teenida riiete parandusega. Oleme ise riideid parandanud siin kahel korral, esimene kord maksime selle eest 3,5€ parandasime Pärdi pükste taskuid ja mingid nipet-näpet asjad veel. Vähe sellest, teenus on mega kiire, üldjuhul saab riided tagasi juba paari päeva pärast.

Seekord aga valmistasin asja pikalt ette. 😀 Võtsin Eestist kaasa peaaegu kõik asjad mis tahtsid parandamist, isegi siis kui olin mõelnud millegi ära viskamisele pakkisin kaasa.

Mis siis parandatud sai?

• 4 paari Pärke pükse, millel olid põlvedes augud
• Pärkele müts parajaks (ostsin vale suuruse, mulle endale oli enam-vähem paras 😀 )
• Pärke kollane kleit (saadud teiselt ringilt, millel oli alt pits lahti)
• Pärdi lühikestele pükstele uued taskud
• Minu kleit rindade juurest keskelt kokku õmmelda ja sealt väike auk ära parandada
• Kollasele pluusile uued kummid (vist on kunagi ammu Kristi õmmeldud pluus, mida mina pole kordagi kandnud)
• Minu kaks paari pükse jalge vahelt kinni õmmelda.11 eset ja see läks meile kokku maksma 30 lari ehk 10,54€. Eestis ilmselt sama koguse peale oleks pidanud kuu lõpuni makarone sööma.

Tagantjärele mõeldes siis jäid veel nii mõnedki asjad Eestisse maha, mis tahavad parajaks tegemist või paari nõelapistet.

Üks esimesi lisandväärtuse projekte millele Pärt üldse maja juures mõtlema hakkas oli bassein. Kaalusime ühte kohta, teist kohta, kolmandat kohta. Mis suuruses peaks olema, kuidas kaevata, kes kaevab, kuidas siin kliimas vastu peab, kuidas hooldada, kas äkki jääb liiga külmaks jne. 🧐

Ühel hetkel, aga kirjutas Pärke vanaisa Arno, et meie poole on üks pakk teel, sünnipäeva kingiks Pärkele. Lisaks oli ka vanaema Eva saatnud teisi pakke Pärkele. Hakkas siis huvitav järje ajamine, kuna pakid kohal võiksid olla, kuna meil ju aadressiga endiselt veidi keeruline. Käisin vist kokku kolmel korral postkontris küsimas, et kas pakki on tulnud? 😀 Öeldi, et Sulle tuleb sõnum või siis vaata jälgimiskoodiga. Ootasin nii üht kui ka vaatasin internetist teist. Lõpptulemusena helistati, et teile on pakid ja kohe tuli ka sõnum, et tulge pakile järgi. Aga kokku nelja paki peale ainult üks sõnum. 🤨Seega pole ma siiani väga kindel kuidas see paki süsteem nüüd töötama peaks ja kuidas ma teada saan, et mulle pakk on. ‍🤷‍♀️

Põnevus oli ju suur, et mis paki sees on. Pärke muidugi leidis kohe suurele kastile muu otstarbe, selle otsas on ju hea ronida. Tema lõbu sai siiski mõneks hetkeks rikutud ja kasti avades tuli sealt välja teine kast- bassein! Nii, et päris basseini saame vaikselt edasi planeerida.

Basseini üles panek, aga võttis meil siiski ilmatuma aja. Küll oli maja juures liiga palju tegemist, siis ei teadnud me kuhu bassein panna, siis tulime juba korraks Eestisse, siis olid ilmad koledad jne. Eestist tagasi jõudes oli see, aga meie peamine projekt- bassein püsti saada! Kuigi tuleb tunnsitada, et Pärkel oli ka igapäevaselt baseeinikastiga lõbu laialt. Selle peale roniti istuma, üle, ümber, kasutati astmena, et keelatud kapi peale minna jne, variante mida peale hakata ühe kastiga oli ikka väga palju.

Kui bassein oli üles seatud, siis tuli oodata, et vesi soojaks läheks. Paar päeva hiljem kasutasime basseini mõnuseid. Mõnus jahutus kuumal päeval. Pärke jooksis ja lustis mööda basseini ääri. Terve naabruskond kajas kilgetest.

Ja siis saabus nädala aega tormi. Ei mingit basseini, täitsime seda vahepeal korduvalt, et tuul seda naabri aeda ei viiks. Viimaks kui torm läbi sai, siis oli bassein mulda, lehti ja kes teab veel mida täis. Järgnes pool päeva koristamist, poodides basseinikloori otsimist. Voilaa, pool päeva nautisime terve perega basseini, Pärkel loomulikult kõige rohke, sest vett armastab ta väga! Kui muidu vallutas Pärke igapäevaselt treppi niisama enda lõbuks, siis nüüd on tal eesmärk üles garaaži peale basseini jõuda. Muideks, Pärke oskab öelda ka sõna bassein. Aitäh vanaisa Arno ja vanaema Eva, selle vahva kingi eest!

Nagu te teate, siis on reaalne elu ja blogis kajastatav omadega kõvasti maas. Augusti alguses pidi teine korrus valmis saama, siis oli oodata ka esimesi kalleid ja suuri külalisi. Meie vahva ehitusmees, “vanaisa” 👴 (juba mitmeid nädalaid on ta meie kolmega mööda ehituspoode ringi sõitnud 🚘 ning aidanud otsida/valida laelampe, parketti, liiste jne, niisiis hakkasime hellitavalt teda vanaisaks kutsuma, kes enda lastele lõbusõite korraldab), Anzori, tahtis juba peaaegu nädal tagasi antud projekti lõppenuks lugeda. Meil olid temaga aga teised plaanid, viimaks oli ju meil auto ning võimalus kõik asjad kordades kiiremini valmis otsida, ära osta ja kohale tuua. Seega tõime talle koguaeg uusi asju ette, millega abi oli vaja ja mis tema töö alla kuulusid. Seega käis ta meie juures siiski igapäevaselt abis ja nii ka viimasel päeval, enne kõrgete külaliste saabumist, lahkus ta alles õhtul. Mis tähendas, et meil oli vaja üli-helikiirusel teist korrust koristama hakata, sest kõiki tube ootasid külalised. Ühe toa põrandad sain õnneks korduvalt eelmiselt õhtul ära teha, aga kõik ülejäänud + vannitoad tahtsid korraliku puhastust saada. Me Pärdiga püüdsime kõike teha kiiresti ja põhjalikult, sest esimesed külalised on siiski ju kõige tähtsamad ning sealsed naised on üsna tundlikud koristamise teemal. Pärkel olid aga muud plaanid, ärkvel olles ei sobinud talle miski muu kui ainult minu küljes olek. Nii ma siis püüdsin teda ühel puusal hoides midagi natuke ära teha ja suurem rõhk jäi Pärdile ning sellele ajale kui Pärke ööunes. Põrandad said mitmeid kordi pesu, Pärt puhastas vannitube ja ma tegelesin voodite valmis sättmisega. Vahepeal aga jõudis kell nii kaugele, et Pärt läks külalistele lennujaama ✈️ vastu. Ma veel tegin viimaseid pingutusi, et maja oleks enam-vähem puhas ja võimalik igalepoole minna ilma jalanõudeta. Kogu see müra lõppes sellega, et kui ma pesust tulin ja avasin vannitoa ukse, avanes ka välisuks ja seal vaatas vastu mu kallis ema Marju, siis õde Kristi, siis õetütar Reeneriin, õepoeg Kristo ja viimaks ikka Pärt ka 🙂 Kallistasime, jagasime emotsioone, kõik olime väsinud aga rõõm pärast pikka taaskohtumist oli üüratu. Püüdsime kõik ruttu-ruttu magama 😴minna, et uus päev rahus vastu võtta ja mõelda mis ja kuidas edasi.

Hommikul võttis Pärke uued külalised rõõmsalt vastu, pakkis lahti uhked sünnipäevakingitused ja vanaema kaasa ostetud hea ja kvaliteetne kraam Põnn valikust. Meie Pärdiga aga limpsasime keelt Eesti juustu peale. Järgnes hommikune arutelu rõdul, kiideti häid madratseid ning maja aurat. Rääkides edasisi mõtteid ei olnud külalised, aga sugugi seda meelt, et nad puhkama tulid- “Koristada ja tööd on vaja teha!” Rääkisime nad siiski pehmeks, et lähme ikka sööme hommikust kuskil restoranis, siis vaatame vaikselt edasi, ärge nüüd tormake.

Edasi aga läks asi ikkagi natukene käest ära, sest meie töömesilased tegid ära väga-väga palju tööd ära, mida me ise oleks teinud ilmselt kuid, et jõuda samale tasemele. Teine korrus pesti Kristi eestvedamisel kõigi poolt nii puhtaks, nagu see ilmselt kunagi pole olnud. Aknad, mis olid paksu ehituskihi all, päästeti välja ja nüüd on ka loomulik valgus tubades! Tohtutu pahtlitolm, millega Kristi iga päev võitles, ning igast praost aina juurde tuli, sai lõpuks võidetud. Rõdu sai viimaks ometi viisaka välimuse. Mööbel, millest Pärt oli plaaninud vabaneda, sai hoopiski uue elu nii lapsevoodi kui ka rõdupiirde näol. Püüdsime küll parimat, et külalistel oleks voodid, käisime veel enne nende tulekut eraldi ostmas, reaalsuses aga me neid kokku panna ei jõudnud, seega panid Pärt ja Kristo kaks voodit kokku, kolmas jäi siiski veel meie ülesandeks. Sodi täis garaažipealne sai Kristo abiga korda. Aed, kus vohas igast umbrohtu, rämpsu, lehti ja kes teab mida veel nägi pärast tundide pikkust ema tööd välja justkui uus. Trepp sai Reeneriinu abiga samuti ülimalt puhtaks, mille üle oli Pärkel kõige suurem rõõm, sest treppide vallutamine on tema meelis tegevus ja see trepp on ju nii suur! Lisaks füüsilisele tööle tehti ära ka palju mõttetööd, kuidas asjad paremaks saaks, ei suutnud nad ka ennast poes tagasi hoida ning nii mõnigi puudu olev asi sai täiendust. Ja loomulikult sai Pärke selle nädala jooksul väga palju mängukaaslasi, kes kõik uusi ja põnevaid sõnu ning oskusi õpetasid.

Üheskoos sai ära tehtud ka väga suur projekt, mida Pärt on siin ise vaikselt toimetanud- aia esimene osa korda teha, mulla alla panna ning see muruseemnega kattes korralikuks teha. Ainuüksi mulla ostmine oli omaette teema ning ilmselt ema abita oleksime tellinud hoopis koormatäie musta liiva. Viimaks aga saabus muld, mida asusime hoogsalt laiali viskama ning samal ajal järele jäänud täidet ära saatma. Täite peale viskamine oli aga päris nüri töö ja käisin tõin hoopis ühe “varblase” seda tööd tegema. Varblase saime autojuhi abiga, järgi tuli aga talle minna teise linna otsa. Teised olid tööga hõivatud, seega tuli mul see sõit ette võtta, mis seal ikka esimest korda uhke buumeri roolis, päise päeva ajal ja noh kogemata kohapealt ära minnes sai natuke kummi vilistatud, kohe luges ta mulle sõnad peale, et see on driftimine ja trahv on 30 lari. Proovin siis edaspidi korralikum olla.. Proovisime “varbalse” ka mulla viskamist sokutada, aga ta läks maru ahneks ja see töö jäi siiski meile. Päris lõpuni jõudsime mullatöödega alles nüüd, kui kõrged külalised on Eestisse saadetud ning ka korra ise Eestis ära käidud.

Päris igapäev neil ikka ennast katki töötada ei lubanud, organiseerisime ühe päevatripi sõber Davidiga, käisime Ureki mere ääres, jalutasime linnas, Gelati klooster ning vähemalt korra päevas ikka püüdsime nad restorani meelitada, et saaks kodust eemale ja kiire söömise asemel (et ikka tööle tagasi saaks ruttu) natukene aeg maha tõmmata. Kristi, mina ja Pärt saime teada mida tähendab Gruusia mehe 33 sünnipäev. Aga kõigest sellest mõni teine postitus juba pikemalt.

Lisaks kõigele raskele tööle mis nad majas ära tegid nõudsid nad ka soolaleiva kingi tegemist. Püüdsime taaskord sõrgu vastu ajada, et pole vaja, tööjõud oli see millest kõige rohkem abi on. Sellegi poolest meelitasid nad Pärdi mööblipoodi ja meie praegune omapärane diivan/söögilaud (loe: põrand koos paari padjaga) vahetati välja päris söögilaua vastu koos kuue tooliga! Peab tunnistama, et päris hea on laua taga süüa ning kasvõi seda postitust teha. Aitäh mu kallis perekond selle kingi eest!

Meie esimesed kallid külalised tulid siiski kahjuks puhkamise asemele suurele tööle. Loodame, et järgmine kord suudame neile juba pakkuda ka päris puhkuse elamusi ning nad saavad ka ise nautida oma töö ja vaeva vilju. Täname südamest raske töö ja vaeva eest, suur sammuke parema ja helgema tuleviku poole tehtud. Aitäh! Ootame teid tagasi PUHKAMA!

Kui ma varasemalt siin natuke jorisesin, et kohviga on kehvasti siis nüüd on asi nagu paremaks läinud või siis olen linna rohkem tundma õppinud või siis ei mäleta enam kuidas Eestis kohv maitses. 😀 🤷‍♀️ Link varasemale postitusele: https://kutaisiguesthouse.com/?p=717

Nimelt on kodule üsna lähedale tekkinud nö kohvi drive in, täitsa päris ubadest tuleb kohv ja maitses hästi. Seal samas lähedal on ka tankla⛽️, mille juures märkasin ka varem silti kohv 24/7 vms, aga piltidel oli pigem nö 3-1 kohv. Kui Pärt ja Pärke käisid trimmeri jaoks kütust tankimas, andsin siiski ka antud kohale võimaluse, et äkki on pilt petlik- ja nii oligi, taaskord valmis kohv päris ubadest.

Lisaks sellele, et üks GMB asub teisel pool mäge, siis nüüd olen taas targem, neid on paaegu igal nurgal ja lisaks heale kohvile teevad nad ka väga head pitsat 🍕, võib vist öelda, et selle linna kõige paremat (oleme proovinud ka igast restoranide omi, aga no ei ole kuidagi head).

Kutaisist võib samuti leida Meama kohvibokse, need aga ei ole väga minu teema, kapselkohvid. Neid müüvad ka mõned väiksemad kioskid/poekesed. Antud bränd on esindatud ka lennujaamas. Teisalt aga vahva, Gruusia enda toodang.

Rääkisin ka ühe kohaliku sõbrantsiga (kes kusjuures töötab ühes väikeses kioskis/poekeses ja müüb sealhulgas ka Meama kohvi) kohvist. Kohalikud enamasti joovad nö pätikohvi, seda nii kodus kui ka eemal olles, tema juures peamiselt seda just ostetaksegi, eks hind on ka vastav (pätikas 1,80 GEL ja latte 4 GEL). Teine variant mida tehakse on nö türgi kohv, see on samuti üsna popp. Kohvimasinaid on kodudes pigem vähe. Minu arvatud 3-1 variant pidavat olema rohkem laste või hädaolukorra teema. 😀

Kes paksu peal kohvi joovad (muideks, see tegelt ei ole teie tervisele üldse hea, mu tark õde ütles miks , aga seda ma enam ei mäleta), siis saab turu pealt ja ka mujalt ägedatest kohtadest osta nö lahtiselt kohvi, päris ubade kujul või siis lasta kohapeal ära purustada. Osad sõbrad on seda näiteks suveniirina või niisama endale koju kaasa ostnud.

Siis olen proovinud veel nö tuntud kohtade kohvisid- Dunkin Donuts, MCDonalds, KFC ja vb mingi koht veel. Need on ka okeid juua, aga ei mingit erilist elamust.

Ühesõnaga õppetund jälle mulle endale- vähem vingumist, rohkem avatud meelt ja veelgi enam uute teede ning kohtade avastamist!

Täna olime sissetungijad oma majas.
Läksime õhtul ehituspoodi asju vaatama ja ostma. Ehitusmees jäi veel toimetama. Andsime talle oma võtme ja näitasime kuidas uks kinni käib (see veits kipakas meil). Rääkisime veel Pärdiga, et ohh meil on kolm maja võtit, et üks on ukse ees see jääb talle ja ülejäänud on seal kus ikka. Pärast poodlemist käisime veel naabrinaisega jutustamas, Pärke nautis nende pehmet ja turvalist muru. Jõudsime siis lõpuks koju ja siis hakkas segadus, kus võti on. Tavaliselt tegeleb võtmetega Pärt nii ma arvasin ka seekord. Pärt aga arvas et mina võtsin.

Mõtlesime esialgu, et lähme ehitusmehe juurde järgi, Pärt saatis juba peaaegu ta tütrele sõnumi. Aga.. Siis meenus, et üldjuhul teise korruse rõdu uksi ehitusmees lukku ei pane. Mõtlesime siis plaani kuidas teisele ronida. Pärt leiutas juba käiku mööda aeda ja sealt käte jõul rõdule tõmmata. . Korra käis mõte ka naabri käest redelit laenata, aga noh, oleme ikkagi eestlased.

Viimaks meenus, et garaažipealne uks on ju ka lukust lahti. Pärke läks sidruni puu alla uudistama, Pärt tegi mulle pätti, seejärel astutsin ta õlgadele ja olingi garaaži katusel ja majas sees. Üle tee naabrinaine korjas murelid ja vaatas mida need hullud välismaalased nüüd küll teevad. Hea, et politseid ei kutsutud.