Kes mäletab seika, kus ma olin Pärkega üksinda kodus ja ühtedel poolakatel läks ühesel voodil saepuruplaat pooleks? (https://kutaisiguesthouse.com/?p=2713)
Noh, ma mäletan! 😀 Koheselt sai räägitud, et kindlasti on vaja ka teised plaadid välja vahetada, sest mina seda tööd uuesti ei kavatse teha! Aga arvake, mis juhtus peaaegu kohe kui ma olin Gruusiasse jõudnud ja Taaniel ära läinud!? Jah, see juhtus jälle, seekord see teine ühene voodi. 🙂
Õnneks seekord ma teadsin mida tegema pean. Ainult, et… selle vahega, et Pärt eelmine kord Gruusias olles tassis kõik olulised tööriistad Eestisse, sest pagas oli odav ja nii on mõistlik, sest ehitustööd on ju läbi. Emm.. Ämm… Mis ma nüüd siis teen? Kusagil pole isegi ühtegi laualippi enam. Taaniel ja Pärt ka ei vasta mu appikarjele…
Mis siis ikka, iseseisev Eesti naine läheb olukorda ise lahendama. Teoorias ma tean kus laudu saab ja vast suudan kuidagi neile ära seletada, et need oleks vaja ära ka lihvida ja mõõtu lõigata. Joonised ja mõõdud tehtud, Pärke auto peale ja minekut! Õnneks oli ema veel siin ja Pirke sai rahus koos vanaemaga koju unne jääda. Usalda, aga kontrolli- mõõdulindi järgi jooksin veel eraldi tuppa järgi. Kõik lauad mõõtsin üle.. 😀
Kanged Eesti naised laudu valimas ja mõõtmas.
Proovisin õnne ka. Läksin nurga kaudu kus üldjuhul alati keegi istub ja teeb olulisi Gruusia asju. Ja seekord õnn naeratus mulle. Seal parasjagu istuski Dima! Mis siis ikka, lasin akna alla ja ütlesin “Modi!” (tule). Siis näitasin talle telefonist lauajuppide pilti ja ütlesin “Es minda” (seda vaja). Tal küll oli eilsetest matustest natukene pohmell, aga ega tal ei jäänud muud üle. 😀
Lauad käes ja nüüd lihvimisse + lõikusesse.
Edasi sujus juba kõik tegelikult hästi. Ühest kohast saime lauad, teises kohas lihviti ja lõigati need ära. Ehk siis ca 20min hiljem ja 14.50GEL (lauad)+ 10GEL (lihvimine ja lõikamine) vaesem olid mul lauajupid olemas.
Teel koju mõtlesin, et tänan Dimat abi eest ja soovin kena päeva, et edasi saan ju ise hakkama. Aga siis tuli meelde see akutrelli kasutus (õnneks akutrell oli ainsana veel alles) polnud ka just minu masti töö. Muidugi saab hakkama, aga jätaks seekord käe kõrvetamata.
Lihvis paksu laua õigesse mõõtu, 2cm.See masin lihvis selle pindude osa ära.Ja siin läksid laud lippideks. 🙂
Küsisin, et kas Dimal aega on. Sebisin talle tööriistad ja max 10min hiljem oli ka voodi jälle terve. Oeh kui hea kui mõnikord on õnne, armsaid naabreid, natukene juba ka teadmisi ning tööriistu. Seekord ma isegi ei läinud närvi selle peale, et kuidas kõik korda saada (kuigi avastades, et mul pole enam ühtegi tööriista nägin vaimusilmas ennast käsisaega lauajuppe saagimas). 🙂 Nii hakkab Gruusias elamine juba igavaks ja liiga lihtsaks minema!
Viimased kruvid! Mõni lauajupp jäi veel järgmist purunemist ootama. 🙂 Aitäh Dima!
Bussisõit kulges enam vähem vahvalt. Pärke sai bussijuhile ilusti ka Jõehobu passi näidata ja esialgu tõre näiv bussijuht muutus väga pehmeks. 🙂 Pirke mõned korrad pahandas, et uni on silmas, aga samas on põnev ka, aga sellest saime kiirelt üle. Minu ees olev tädi küll vaatas veits meile viltu, aga see on tema probleem 😀 Teine tädi aga vaatas kogu meie pandet aga vastupidiselt armsa pilguga. Ma sain hoolega tööd teha, Pärke jutustas vanaemaga ja uudistas mis aknast paistab.
Läbi bussiakna tundus ilm väga ilus, seega sai tehtud otsus, et läheme siiski kesklinnas maha ja jalutame veidi ning proovime Pärkele leida mõne mänguväljaku. Pärt õnneks proovis muidugi enne ära kas on võimalik vankri ja turvahälliga liikuda, kotte ta küll proovida ei saanud, aga laias laastus saab. Ma muidugui otsustasin peaaegu poole öö pealt, et äkki peaks Pirke turvahälli ka kaasa võtma (tema pole väga kaisulaps ja üldjuhul oma toolis hästi maganud, mida ta ka bussis tegi), mis tegi selle elu ekstra keeruliseks.
Pakkimise level eksperdid! Käru + kärukookon, turvahäll + isofix kinnitus, kärureisikott, Pärke kott, minu väike seljakott (söök ja arvuti), minu suur seljakott (seljas), Pisikese preili mähkmekott, emal tema seljakott ka veel seljas.
Riias aga selgus, et ilm on ikka väga külm. Pärke hakkas suhteliselt kiirelt kurtma, et külm on ning oli tunda ka tema väsimusmärke. Jalutasime siiski natukene turul, kust saime mega magusaid mustikaid ja maasikaid. Kui Pärkelt mustikaid sai palutud, siis pakkus ta kas maasikat või siis ütles, et Sina võid neid kaugelt vaadata. 😀
Vankri ja kogu pagasiga püüdsime siis ikkagi edasi minna, et leida mõni mänguväljak, sest kõht oli kõigil täis (Pärt varustab alati meid võikudega kui tegemist on pikema reisiga ja need võileivad on juba meistriklass omaette). Uurisin veidi kaarti, aga kiirkorras ei leidnud (järgmine kord ikka rohkem valmis vaatama), vankriga üle tänava ei saanud, ainult maa alt, aga niisama jalutuseks selle koormaga maa alla ja tagasi väga ei kutsunud, külm ja lõikav tuul ning igal pool jube kusehais… 😀 Otsustasime, et ei hakka ehku peale trippima ja Pärke väsinud, et läheme lennujaama ära, küll mingit tegevust ikka leiab seal. Plaanisime esialgu takso võtta, aga kuna mul juba maps oli lahti, vaatasin et ohh bussiga saab ka, aitab ka jälle veidi aega sisustada, siitsamast peaks minema ka. Uurisin kohalike käest üle, nii lihtsalt ei saa, ikka on vaja teisele poole teed saada. Mis seal ikka, palusin mingid kohalikud appi käru tassima, ise haarasin Pisikese Preili turvahälli. Kui segast tahate näha, siis võite mind vaadata ütleks ma selle bussi otsuse peale. 😀
Vahvad reisisellid Riia bussis.
Jõudsime bussi, võtsin Pärke sülle ja natukese aja pärast tema juba magas. Lennujaamas võttis ema ta veel enda sülle magama ja nii me kulgesime. Tüdrukud magasid ja ma alustasin vankri kokku pakkimist. Ma olin harjunud kokku pakkima seda istumise osas, aga mitte enam beebikookonit, sellest on ju tükk aega möödas. Ma usun, et julgelt tunnike pakkisin ma seda seal küll edasi ja tagasi, vahepeal olin juba käega löömas, aga viimaks sain hakkama.
Käru pakkimine vol miljon! 🤬🤬🤬 NB! Gruusias avastasin, et koti pikendus lukk oli avamata… 🥴
Siis tuli mulle veel meelde, et minu ja Pirke check-iniga on probleeme. Ostsime talle eraldi istekoha, aga süsteem ei lase ise andmeid sisestada. Varasemalt saime selle töö live chatiga tehtud, aga nüüd see enam ei töötanud. Pärt helistas nende kõnekeskusesse ja sealt saime vähemalt istekohad teada ja öeldi, et check-inis pannakse ülejäänud andmed. Mind siiski jäi kripeldama, et checki ini pole, et aega on nagunii üle, lähen uurin Wizzairi teeninduskioskist. Ka sealne tädi oli hädas ja helistas ise Wizzairi, käis veel pärast uuesti meie passe küsimas ja asju ajamas. Andiski märku, et hea oli, et tema juurde jõudsin muidu check-inis oleks väga kaua aega läinud ja nagunii see probleem temani jõudnud. Aga viimaks tuli piletitega tagasi ja ka see mure sai korda.
Sisustasime aega ja tegime Pärdile naispere selfisid.
Ja siis veel rohkem aega vaja surnuks lüüa. Jalutasime Pärkega terve lennujaama osa läbi, seni kuni check in avataks. Fun factid. Riia lennujaamas on ka avalikul alal üks imetamisruum, teisel pool lennujaama (turvakontrolli suhtes teisel pool). Mitte ainult 0 korrusel pole WC-sid, vaid ka teisel korrusel, seal käib ka tunduvalt vähem inimesi.
Avaliku ala imetamisruum. Plastiktoolid meeletu mootorite vms müra ning tohutu kaja.
Viimaks ometi avati check in ja ma siis üritasin aru saada, kust jookseb Priority liin (kuni 2 aastase lapsega on automaatne priority). Seal samas kõrval oli ka üks Norweigeni lend ja mulle tundus, et need Norra pensionärid olid hullemad kui grusiinid. Neid oli igal pool, kus nad seisid või kuhu ootasid, mitte keegi ei saanud aru. Püüdsin siis viisakalt leida priority saba lõppu, aga enne kui ma aru sain, kus see asub püüdis üks grusiin mu kinni ja ütles, et Sa oled väikese lapsega, mida Sa üritad, mine otse letti. Mis siis ikka, kuulasin sõna, grusiin rääkis teise grusiiniga, teine ütles ka, et jaa muidugi. Väga hea. Vankrikott antud, kõik sujub saab lõpuks ometi turvaalasse ja Pärke mängima.
Pehmete klotisdega mängumaa.
Riia lennujaamas on ka nüüd uus kord, et ei pea kotist eraldi midagi välja võtma, vaid paned terve koti pagasi kasti, võtad üleriided ära ja ongi kõik. 🙂
Turvaalas otsisime üles esimese mänguväljaku, kus oli suur hulk pehmeid klotse, mida sai siis ise ringi paigutada ja ronida. Pärkele väga meeldis. Mina, aga asusin otsima imetamisruumi. Juba Pärke ajast mäletasin, et seal peab olema üks väga mõnus ja suur imetatmistuba, kus saab ka ise vetsus käidud ja tool ei ole enam lihtne plastmass vaid midagi mugavamat. Ja leidsingi sama ruumi üles. 🙂
Tallinnaga võrrelda ei anna, aga pehme mugav toolike, suur pehme lava jumal teab milleks. Mähkimiskoht ja ise saab ka vetsus ära käia. 🙂 Ilusad rahustavad pildid seinal mida vaadata imetamise ajal.
Meie Pirkega tagasi, vaatasin kella, et aega veel on. Ema läks endale kreemi otsima ja üks hetk juba avastasin, et kiireks läheb. Schengenist on vaja ju ka veel väljuda. Jooksime siis kiiresti passikontrolli, mõtlesin korra veel vett täita, aga teel olevas oli järjekord, plaanisin siis turvakontrollist läbi minnes seda teha, aga Pirke hakkas pahandama ja lasti juba vaikselt ka lennule. Trügisin siis jälle kõigist mööda, (või noh plaanisin viisakalt oodata, aga üks grusiin viskas jälle vahelt sisse) et saaks kiiresti lennukisse ja kõik süsteemid valmis sättida.
Ema ja Pärke olid sisuliselt teisel pool lennuki otsas. Esialgu kodus arvasin, et nii vast ongi parem, aga nad tundusid ikkagi liiga kaugel juhul kui midagi on. Sebisin siis ema ja Pärke endale lähemale kohtade vahetusega. Pärke istus minu kõrval ja ema tema taga. Pärke koht tundus olevat tühi, sest kõik inimesed olid juba lennukis, mõni üksik püsti, aga mingi hetk üks mees ja neiu siiski veel saabusid. Neiu istus paar istet taha poole, omavahelisest keha keelest tundus korraks nagu äkki oleks Pärke koht olnud selle neiu oma. Aga samas, ega nad ise midagi ei öelnud ka ja mees nagunii terve lennu magas. Tagantjärele oleks ilmselt olnud parem kui ema ja Pärke olekski olnud kaugemal, aga kes seda enam teab.
Ja siis algas ootamine, meeletu ootamine. Pärkele oli lubatud, et tema saab kummikomme, kui lennuk hakkab õhku tõusma (looduslikud kummikommid, mis on erlisteks hetkedeks nagu lennusõit, et kõrvad lukku ei läheks). Ja teisalt Pirke ootas veel viimast kõhutäit, aga ma ei soovinud ka tema piima liiga vara kätte anda, sest muidu lähevad tema kõrvad ju lukku ja kui ta ei neela ei saa ta ka sellest lahti. Ja ootan, mõlemad lapsed närvilised, Pärke väsinud ja kummikommi ootuses ja Pirke juba kergelt üleväsinud, sooviga magama jääda. Mingi hetk tuli teade, et oih oih, lennuki dokumente pole veel kätte saadud, et kerge delay. Osasid reisijaid kutsuti veel nimeliselt välja. Otsustasin Pirke siiski unne ära saata, küll kuidagi ikka pärast saab. Sain ta kuidagi läbi häda unne.
Lennuk veel seisis, aga sain ta õnneks unne…
Ei teagi, mis see siis lõpuks oli, aga tund aega hiljem saime liikuma. Pärke oma kummikommid ning varastasin Pirkel luti ära ning tema asus piima nosima. Aga pärast piima ei jäänud ta enam mitte magama, vaid jäi ülesse ja algas tegelemine tema meeletu üleväsimusega. Ma tegin kõike, et teda magama suigatada, aga mitte miski ei töötanud. Korraks mõni asi isegi töötas ja püüdes teda ära panna turvahälli, ta veidi magas ja oli üleval. Ehk siis minu plaan, et Pirke magab turvahällis ja ma panen ka Pärke magama ei töötanud mitte kuidagi. Esiteks muidugi minu kuldne plaan, et turvahäll mahub ilusti koos isofixiga lennukisse ei toimunud, ehk siis mõttetu tassimine ja ekstra pagas (kuigi bussis vähemalt oli suureks abiks). Teiseks ei mahtunud see ka hästi toolide vahele. Kolmandaks ei jõudnud turvahälli sisse kuidagi õhk ja tal hakkas palav. Kui lend oli 3.40 pikk, siis sellest 2.5h kui isegi mitte päris 3h Pirke kindlasti pahandas, ja mitte vähe. Üks mees grusiin käis küsimas, et äkki on tal meditsiinilst abi vaja. Üks naine pakkus, et proovib teda hoida, et meist on nii kahju.
Lõpuks sain Pirke siiski läbi suure ime magama, ise maksimaalselt läbi omadega ning meeletus soovis juua. Siis panin Pärke enda sülle magama. Pärke sain magama, hakkas mingi teavitus tööle ja Pirke avas silmad. Andsin talle kiirelt piima ja ta magas edasi. Vaatepilt oli muidugi hea, Pärke pea minu süles ja Pirke veel omakorda Pärke peal. Vahepeal toetas Pirke istmik Pärke pähe. 😀 Pirkele aga siiski ei sobinud midagi ning tema pahandamine jätkus. Ema tuli ja võttis Pärke enda sülle magama ja Pirke suikas ka jälle unne ära. Aga siis saabus teadaanne, et hakkame laskuma ja peagi ka maanduma. Õnneks jäi Pärke ilusti ka üksinda toolile magama. Pirke, aga avas silmad, mis seal ikka vähemalt ta ei kisanud. Andsin talle tema piimakese ja olimegi maandunud. Pistsin ta hälli ja pakkisime asju.
Kui viimaks Pirke hetkeks magama sain ja algamas oli Pärke kord…
Nüüd aga alustas väsinud Pärke. Kuna tema uni oli kindlasit liiga lühike ja rikutud, siis oli ta väga segaduses ja nüüd asus tema lohutamatult karjuma. Saime kuidagi bussi peale ja passikontrolli. Bussist ära minnes veel ühed lapsega eestlased pakkusid abi, aga keeldusin viisakalt, et teil on endalgi raske, küll ma siit mõne mehe leian. Ja võtsingi esimese ettejuhtuva ja viskasin talle kotid kätte. 😀
Kui üldjuhul on Kutaisi lennujaamas alati mõni turvatöötaja, kes beebidega inimesed passikontrollis ette toovad, siis seekord neid ei olnud. Ma isegi ei mõelnud seekord, et võiks olla viisakas, sest ma tahtsin lihtsalt võimalikult kiiresti koju ära saada. Tõstin turvalindid üles ja pugesin alt ja igaltpoolt läbi, et jõuda kiirelt passikontrolli. Mingi tädi tuli muidugi pahandama, et kuhu ma ronin ja mida ma teen. Aga see kaasa võetud mees tõlkis, et neil on pisike beebi, mille peale töötaja muutus vähe mõistvamaks. Mees muidugi uhkeldas sõprade ees, et näe mis eelised on kui asju tassid, saad kiiremini passikontrollist läbi. 😀 Aga passikontrolli tädi oli ikka mu peale väga kuri, aga ausalt öeldes mind enam ei huvitanud midagi 😀 Õnneks oli kärukott kiiresti kohal, lükkasin telefoni wifisse, võtsin esimese Bolt takso (ma isegi ei vaadanud hinda) ja põgenesin õue. Pirke vähemalt oli terve aja kuss ja uudistas oma suurte silmadega mis toimub, aga jah nüüd oli juba Pärke kord terve see aeg nuuksuda või päris nutta.
Taksos aga rahunesid kõik maha ja kui lõpuks jõudsime kurvini, mille tagant paistab meie maja, hingasin kergendatult. Ruttu riided seljast pessu ja magama. Teoorias ilus unistus… 😀
Siin veel trall jätkus. Pirke oli endiselt üle väsinud ja pahandas, Pärke ei saanud magada sest Pirke pahandas (ja noh ilmselt terve ülejäänud maja ka). Seega laulsime sssitasime Pärkega koos, et Pirke rahuneks. Viimaks, noh mingi tunnike jälle kindlasti, aga saabus kõigi uni.
Hommikul olin ma omadega nii läbi, et ärkasin meeletu nälja peale üles. Kaanisin hunnikuga vett ja nosisin Pärdi tehtud võileibu. Varsti aga kutsus Pärke ja läksin veel magama tagasi. Veidi veel edasi, ärkasime korraks kõik üles, aga Pirke soovis üsna pea magama tagasi minna. Kasutasin juhust ja läksin koos temaga. Mingi hetk otsutasin ärgata, aga siis anti mulle juba Pärke, et tema une aeg. Mis siis ikka, magasin veel. 😀 Nüüdseks kõigest sellest trallist puhanud, aga see meeletu valu mis selja taga on, nii pea veel koju tagasi lendama ei kutsu. 😀 Ja Pärdil ei jää muud üle kui meile ikka järgi tulla.
Ilm aitab seda valu unustada, õues on ca 27 kraadi, kleidiga saab ringi käia, Likani maitseb ikka sama hästi ja need värsked puuviljad ja juurviljad! Ainult nende viimaste pärast ma ju tulingi!
Maja uus boss valdusi uudistamas.
Nii, aga õpetuskohad lühidalt:
Bussis on isofixiga turvahäll ideaalne lahendus.
Lennukis unusta ära nii täislamav turvahäll kui ka isofix, see lihtsalt ei mahu (ilmselt kõige väiksem ja lihtsam turvahäll mahub ja saab ilusti ka kinnitada, Pärkega ju kunagi saime). NB! Lennukites on sageli liiga soe, seega ei jõua hälli ka väga hästi jahedam õhk.
Kindlasti varu endale lennukisse vett või jäta pangakaart kiiresti kättesaadavaks!
Ära lase beebil üle väsida, lihtsam on maha rahustada lukustunud kõrvu, kui üle väsinud last.
Tee kõik, et vältida Riia lennujaama avalikku ala! Turvaalas on veel midagi teha, aga see eelnev osa on no nii aegunud ja pläss.
Riia lennujaamaa avalikul alal on turvakontrolli suhtes teisel pool lõpus imetamisruum.
Riia lennujaama avalikul alal on teine korrus, kus on mõistlikum vetsus käia kui null korrusel.
Kui mõtled korra linna minna kõige pagasi ja lastega, tee rohkem eeltööd kuhu minna ja kui palju selleks kulub aega. Ja muidugi proovi enne, kuidas seda pagasit kõige väiksema vaevaga liikuma panna. Kõik ei käi enam ammu nii nagu vanasti, et ühest linna otsast teise sai lihtsalt niisama jalutatud.
Ära usalda enda mälu. 😀 Proovi kas Sa ikka kindlasti mäletad, kuidas vankrit vankrikotti pakkida.
Asjade ostmiseks lennujaamas hoia alati pardakaart ja pass kaasas.
Pool aastat puhkust Eestis on läbi ja on aeg taas Gruusiassse teele asuda. Kaks passi rohkem kui ma harjunud olen ja samal ajal üks vähem ka. Ehk siis ma lähen lastega Kutaisisse ja Pärt jääb veel Eestisse tööd tegema. Õnneks tuleb minu ema paariks nädalaks kaasa ja siis pärast seda ehk hakkab juba Pärt ka ennast Gruusia poole sättima.
Wizzairi lendudega on kahjuks jälle kehvasti, mis teeb nii meie kui ka teie (kui potentsiaalsed kliendid) elu keeruliseks. Ehk siis praegu on otselend Kutaisisse vaid Riiast.
Meie lend on pühapäeval ja tahaks öelda, et minek peaaegu nagu esimeselgi korral. Ma ei jõudnud kuidagi pisikese preili passi tegemiseni, muud kui lükkasin edasi, et küll jõuab. Lõpuks sain pildi ja taotluse tehtud ning kinnitati ära, et läheb trükki. Olin endaga rahul, et vaevalt pass nüüd päriselt 30 päeva läheb, et kolme nädalaga võiks ju hakkama saada küll. Kahe nädala peal aga muutusin ärevaks, sest info oli ikka sama, läheb peagi trükki. Hakkasin siis ühelt ja teiselt poolt infot otsima, kas on lootust või tuleb kiirpass teha. Sain vastuseks, et pigem pole mõtet riskida ja läheb kiirpass.
Algas plaan B. Kuna kiirpasse saab kätte vaid Tallinnas, siis rääkisin õega läbi, et tema läheb järgi ja toimetab kuidagi Tartusse. Kuna järgi läheb muu inimene kui taotleja, siis on selleks vaja volitust ja mida saab omakorda teha vaid esinduses koos passi taotlusega. Tere e-riik!
Esmaspäeval avasime perega silmad, tegime kiire hommikusöögi ja seadsin lastega sammud PPA poole. 1h hiljem saime teenindaja laua taha ja rääkisin muret. Teenindaja ohkas ja ütles, et kuna otsus on juba tehtud siis on asi palju keerulisem. Ta uuris ja kirjutas ja helistas, rääkis kolleegidega ning lõpuks sai telefoninumbri kust saab infot kaugel pass omadega on. Sealt saadi vastus, et 10min uuesti helistada. Ja siis selgus, et jah, pass jõuab reedeks kindlasti kohale, ilmselt juba varemgi. Ei teagi, kas tõesti oli järjekord seal maal või oli lihtsam pass kiiremini trükki saata kui vana taotlus tühistada ja uus menetlusse saata. Igal juhul, Jehuu!!!
Pärkel oli PPAs tegevust küll, võtsin talle snäki karbi kaasa, kuigi jah sellest piisas vaid tunniks, ülejäänud 0.5h vastasin küsimustele kus, kes, miks, mida ja millal..
Pärast seda tralli aga avastas Pärke, et tema Jõehobul ei ole ka passi! Kodus toimus Jõehobule kiire fotosessioon. Helistasime Kaisuloomade PPA-sse (Pärdile), et kas oleks võimalik Jõehobule kiirpass saada. Saime positiivse otsuse ning juba pärast tunni aja möödumist helistati Kaisuloomade PPAst, et pass on valmis. Pärt oli selle ajaga valmistanud väga tõetruu passi, millel ta isegi trükikojas järel käis. Kahju ainult, et ametnikud üldjuhul laste maailma ei mõista ja liiga tõsised on.
Niisis kõigil passid olemas ja pühapäeval võib taas teekond Riiga alata. Pärke oli esimese lennureisi ajal umbes sama vana, pisike preili on ca pool kuud noorem. Vaatame kuidas siis seekord seiklus beebi ja Pärkega läheb, ehk ei jää mu telefon kuskile suvalisse kohta laadima..
16.07. oli Pärke 2. eluaasta sünnipäev. Pidasime väikeste sõpradega sünnipäeva Eestis juba ette ära, seega Gruusias tähistasime seda vaid kolmekesi vaikselt.
Pärke esimene korralik annus suhkrut. Ta muidugi ei jõudnud ära oodata kuni saaks tükikekse koogist juba enda taldrikule. Minu õnneks sortis ta koogist välja puuviljad ja pärlikestest nonparellid.
Ühel meie naabritest on aga kohvik/tordipood. Ma ei suutnud ennast muidugi tagasi hoida ja andsin Pärke sünnipäevaks tellimuse sisse. Kõige väiksem tort, vaid meile kolmele, aga siiski kaunis tütarlapselik ja armas. Ja tulemus siis selline imeline “väikene” iludus, kuhu ei raatsinud nuga sugugi mitte sisse panna.
Kõige ägedama tekstiga kohvik, mida ma näinud olen. Iga kord kui seal käime tahaks seda pildistada ja jagada… 😀
Mõned külalistest on seda tordi osa juba teadnud ja kasutanud, aga kes veel ei teadnud, siis nüüd on see teadvustuse hetk. Seega, kes on meie juurde või Kutaisisse tulemas ja sooviks mõnda erilist sündmust tähistada või kedagi hoopis üllatada koogikesega, siis andke meile teada ja organiseerime vastavalt teie soovile (pilt, sisu, tekst jne) tordi. Hind on, võrreldes Eestiga, soodsam ca 50-150GEL, sõltub suurusest ja soovist.
Käisime vahepeal Pärkega 2 nädalat Eestis puhkamas. Vahepeal majandas Pärt nädala üksinda külalistemajas, siis majandas külalistemajaga meie hea naaber Georgi ja vahepeal majandasime meie jälle kahekesi Pärkega.
Pärke Eestis lilli ja värske hapukurki nautimas.
Tundus, et see kahekesi majandamine võiks meil päris hästi sujuda. Meiega sama lennuga tulid ka ühed külalised, keda ma aga lennujaamast leida ei suutnud ja interneti teel kätte ei saanud. Mõtlesin siis omaette, et mis siis ikka eks vahepeal juhtub ikka elu. Panime siiski eelmiste külaliste pesud pesema ja tundsin ennast suures üksinduses mõnusalt ja lasin väsimusel enda keha vallutada, unistades varajasest tudust koos väsinud Pärkega. Võtsin parasjagu veel viimast satsi pesu välja kui kuulsin uksel koputust. Selgus, et ka külalised polnud suutnud mind leida ja pärast pikki seiklusi lõpuks leidsid siiski meid üles. Sain ennast korralikult noomida, et tuleb ikka korralikult asjaajamisega tegelda ja asju konkreetselt kokku leppida, et edaspidi selliseid õnnetuid situatsioone ei tekiks. Alustasin siis kiire toa koristusega ning külalised said ennast lõpuks sisse seada.
Mõned päevad hiljem tundus, et kõik sujub. Külalised käivad, nii nagu kokku lepitud, pesud on pestud, triikimisega enam-vähem järje peal ja toad korras. Eesti puhkusega oli Pärke enda graafiku korralikult sassi ajanud, nii et üks öö jäi ta magama alles kell pool üks öösel. Mis seal ikka, küll vaikselt paika loksutame. Järgmisel hommikul, aga lahkusid ühed külalised varakult ja panin endale äratuskella, et nad viisakalt ära saata. Külalised kiitsid toa heaks, aga neil juhtus ka üks õnnetus. Nimelt ühe voodi põhja üks plaatidest oli pooleks läinud.
Katkine voodipõhi.
Kehitasin õlgu ja hakkasin oma peas välja mõtlema erinevaid plaane kuidas see korda teha, sest samal päeval oli sinna tulemas uus seltskond. Kõige lihtsam tundus olevat plaan, et minna osta kuskilt uus plaat. Aga taksoga (auto oli rendis), Pärkega ja topelt umbkeelsena (ei korralikku vene ega gruusia keeleta) seletada mida mul vaja on (isegi täpselt teadmata) tundus terve poole päeva seiklus, aga nii palju mul aega polnud. Pärt pakkus välja, et saekaatrist lauad osta, parjaks lõigata, ära lihvida ja voodi külge lasta- oleks kõige parem. Taaskord autota, Pärkega ja umbkeelsena oleks see isegi veel suurem seiklus kui pool päeva.
Järgmise plaanina pakkus Pärt, et garaažis on paar lippi, mida saab äkki parandusel kasutada, aga see eeldaks taas lõikamist ja lihvimist. Lihvimine tundus täitsa vastuvõetav, aga lõikamine ketassaega tundus hirmutav. Vahepeal edastas Pärt sõnumi, et elekter läheb alates 14:00-18:30 ära. Vaatasin omette lakke ja tundsin seda sisemist põlemist, et mis veel? Lisaks koristamisele ja parandustöödele tuleb ju ometigi ka süüa ja Pärke nõuab ka mõnikord oma toimetuste vahel tähelepanu. Õnneks üks külalistest oli “mees majas” ja tegi mu mõõtmiste järgi kiired lõiked. Aitäh Raivo! Mulle või noh meile jäi veel kibekiire lihvimine, enne kella 14:00. 13:50 lõpetasin lihvimise mille tulemusega jäin ise küll väga rahule.
Pärkega laudu lihvimas ja laudadest naelu välja kiskumas. Pärke muidugi vahepeal pani naelad tagasi aukudesse ja proovis need haamriga tagasi ka kopsida.
Läksin veel kiirelt üles vannituba koristama, et natukenegi valgusega keemiatada. 14:15 vaatasin kella ja oli hämmingus, et kas tavaline täpne elektrivõtmine on tõesti hilinenud? Ja siis jõudis minuni selgus ja tegelikult ka kerge rahu. Olin kiirustades Pärdi saadetud sõnumil eeldanud automaatselt, et katkestus on täna (sest tavaliselt tuleb selline teavitus sõnum alles siis kui elekter juba läinud on 😀 ), aga selgub, et katkestus on hoopis homme! Jehuu! Läksin panin Pärke magama, lõpetasin vannitoa keemiatamise ning algas uus seiklus.
Teist korda elus käes akutrell. Oi jah. Sain hakkama, aga tublid naised kes nendega rohkem tööd teevad kui mõned üksikud kruvid elu jooksul. Tagajärjeks muidugi tulikuum akutrell, ära põletatud pöial, nii mõnedki maha keeratud peadega kruvid ja noh siis enamus kruvid mis jäid mu uhketest lihvitud lippidest siiski kõrgemale. Mis siis ikka, et madratsit kaitsta panin kruvidele veel mööblipehmendused peale. 😀
Eenduva kruvi näide.
Nii, et sain tunda seda mida Pärt nii mõnelgi, kui mitte enamustel rasketel hommikutel tunda on saanud- päev täis rohket sagimist, leiutamist, parandamist, jooksmist, küsimusi mida veel? ja lõpuks tohutut väsimust voodis. Mina veel õnneks pääsesin tavapärasest ehituspoodides käigust ja mõne kohalikuga asjaajamisest. Nii, et suur kummardus Pärdi närvidele ja suutlikusele ennast jagada, endiselt end rahulikuna hoida ning see leidlikus kõigi asjade parandamisel.
Uued lauad valmis madratsit kandma! 😉 Tahaks öelda, et lauad on kõverad silmapettena, aga minesatea. 😀
Pärast seda, kui olime otsutanud, et kass jääb meiega. Või noh me leppisime olukorraga, et meie kolisime tema majja, käisime külas ka kohalikus loomakliinikus ja tema steriliseerimiseks pidime tagasi tulema 7 päeva pärast. Natukene on nüüd sellest 7 päevast üle.. 😀 Täpsemalt vist kaks kasside jooksuaega vähemalt. Kui siin ennustajaid on olnud palju, et nüüd on kass ikkagi tiine ja meie ise siin proovinud mõelda, et mis saabki kui on kassipojad ja nii edasi.
Kui nüüd Gruusiasse tagasi jõudsime ja selgus, et kassil on taaskord jooksuaeg, siis sai tehtud kindel otsus, et enam Jumalale lootma ei jää ja kasutame siiski meditsiini. Otsusest muidugi paar nädalat edasi, kui terve aed/garaaž/rõdu oli jälle isaseid kasse ja kassikusehaisu täis jõudsime tegudeni.
Pakkisime kassi autosse ja andsime ta loomakliinikule üle. Kliiniku esimene osa oli muutumas mõnusast ooteruumist väikesekes poekeseks ja mõne hetke pärast nägimegi juba tuttavat arsti. Ütlesin, et oleks vaja kass steriliseerida. Andis vastuse, et saab tehtud. Küsis, et kas tahame ta pärast oppi koju viia või jääb neile jälgimisse? Muidugi valisime lihtsama tee, las jääb neile jälgimisse. Iisu oli meie peale väga solvunud ja segaduses, et kuhu me ta jälle tõime ja miks igast kutsikad ta ümber hauguvad ja miks ta kuskile puuri kinni topiti.
Solvunud Iisu.
Üks assistentidest küsis, et kas teate ka üldse palju maksma läheb? Vastasime, et ei aga tahaks teada küll. Seepeale andis ta meile arve, mille peale ehmatasime ikkagi korralikult ära ja oma peas analüüsisin hoolega, kui ateist ma ikka olen ja äkki oleks mõistlik ikkagi uskuma hakata neid kõrgemaid jõude. Sellegi poolest tasusime arve 215GEL ja jätsime kassiga üheks ööks hüvasti. Arves siis arsti visiit, ööbimine kliinikus ja operatsioon ise, ehk siis 78€. Oleksime suurima hea meelega selle raha investeerinud pigem uutesse voodipesudesse või lisanud diivanifondi, aga mis seal ikka, kui me tahame tema majas elada peame leppima ka tema kulutustega.
Loomakliiniku arve.
Järgmine päev, pärast lõunat läksime talle järele. Oli teine veel pisut uimane ja natukene kräunus, käpake sidemes. Natukene isegi kahtlesin, kas talle eelmisel päeval oli operatsioon tehtud, aga noh kaasa ta meile sealt anti nüüd toimetab jälle õnnelikult ringi, küll väga ettevaatlikult.
Ühesõnaga ka kassi püüdlused meid usku keerata ei õnnestunud.
Sel talvel tabas Kutaisit lumi ja oli väga ilus talveilm! Eelmine kord kui väävlivannis käisime sai antud lubadus, et kui lumi maha tuleb, siis läheme kindlasti uuesti. Lumi tuli tegelikult mitu päeva tagasi maha ja need ilmad on olnud siin nii maalilised. Meie aiast sai tõeline talvevõlumaa. Lumi tegi natukene pahandust ka, murdis ühe meie puu suured oksad ära (vist oli kirss), mis tähendab et tänavalt näeb nüüd veel paremini meie elutuppa. 🙁 Tagaaia loorbereid sai ka mitu korda lumekoormast päästmas käidud, viimases kontrollis oli üks oksake maani, kuni nüüd lumi sulab selgub täpsem olukord. Aa ja, nimelt sai lubadus antud, et kui lumi maha tuleb läheme uuesti väävlivanni. Lume tulekul aga müüsime me oma ossiunelma sõprade abiga ära ja nüüd polnud meil enam autot millega minna.
Pärt proovis müügiga aidanud sõpradele tänutäheks raha pakkuda, aga nad keeldusid sellest rangelt. Nii ju sõbrad ja naabrid teevad, et polnud üldse tüli ja nii edasi. Mõlgutasime siis omavahel mõtteid ja siis tuli meelde lubadus, sulfurivanni minna. Panimegi siis kaks asja kokku, väljasõit sulfurivanni koos kohalike sõprade/naabritega meie kulul koos snäkkide ja keelekastmega.
Teekond sinna oli üsna meeleolukas. Esiteks olime osalised autoõnnetusel. Üks kaubik üritas teelt maha keerata aga oli lumme kinni jäänud ja pidasime enda auto bussi taga kinni, et oodata võimalust möödsõiduks. Meie taga peatus veel üks auto, aga mõni hetk hiljem lendas meist megal kiirusel mööda üks mersu, nii et meie peegel sai vigastada ja ka tema peegel lendas küljest, ka kaubik sai väikeseid vigastusi. Mersu juht oli nii suure hooga tulnud, et tee peal olevad takistused olid üllatuseks ning vastu tuli ka auto samal ajal. Seega oligi tal valida, kas sõidab meile tagant sisse või proovib vahelt läbi mahtuda…
Kuidas olukord lahenes? Kõik vaatasid oma autod üle, õnnetuse põhjustanud juht tunnistas süüd ja oli väga endast väljas. Ühel hetkel aga suruti kätt, kõik tulid autosse tagasi ja sõit läks edasi. Me olime Kertuga mõlemad , et wtf… kes siis peegli kinni maksab? Küsisime siis tõlget, et mis juhtus ja et kas keegi katkist peeglit kinni ei maksagi? Sõbrad vaataseid meid vähe kummaliselt ja ütlesid, et ei tema peegel ju läks ka katki, Me olime ikka veel täiesti segaduses, et oot aga tema oli ju süüdi ja meie peegel on nüüd katki- ta peaks ju ikkagi selle kinni maksma. Sõbrad vastasid, et tal oli väike tütar autos, kes nuttis, see peegel on tühiasi, tänud jumalale jäime kõik terveks. Ja sõit jätkus.
Kõigil kordadel olime tõdenud, et tee sulfurivanni on rohkem kui kohutav. Nii mõnigi kord käis meie sõbrapoisi auto põhi vastu maad ning need suured lume/vee lombid tundusid põhjatud ning tegime suuremate lompide puhul huumorit, et jalad tuleb üles tõsta, muidu saavad varbad märjaks. Imeline, mida suudavad teha 4 veolised sõidukid. Lõpuks igatahes jõudsime tänu imelisele sõiduoskusele ja hulljulgusele kohale.
Pakkisime oma söögid ja joogid lahti ja alustasime mõnulemisega. Väävlivannis oli veel üks seltskond, kellega jagasime sööke ja jooke (sinna tasub alati midagi kaasa võtta). Ilm läks ka aina ilusamaks, päike hakkas paistma ning maagiliste mägede ümbert kadusid pilved ära. Nägime ka kaunist päikeseloojangut. Tagasi kojusõit möödus juba tunduvalt meeleolukamalt ning laulu ja nalja jätkus terveks teeks.
Seega, kui keegi peaks sattuma Kutaisisse nii et lumi on maas, siis külastage sulfurivanni ( https://goo.gl/maps/JhEN2YXrdGsCATFs7?coh=178571&entry=tt) (aga arvestage, et auto peab olema kindlasti midagi võimsamat kui lihtsalt sõiduauto). Muidugi on see koht vahva ka muudel aegadel, aga lumi andis sellele kohale veel juurde erilist ekstra maagiat. Lisaks pole tegemist teab mis popi turisti kohaga, seega on seal hea võimalus kohtuda kohalikega ning saada tundma seda tõelist külalislahket grusiini. Saiad, snäkid, joogid kaasa ja teele!
Meie kassi nimeks on saanud sujuvalt ja lihtsalt “Kiisu”.
Kui varasemalt ei tohtinud kassi väga puutuda, sest üsna kiirelt oli võimalus küüsi või hambaid tunda. Nüüdseks on aga olukord veidi muutunud. Pärke võib kassiga kõike teha- vurre, käppi, nina, kõrvu, suud ja muid sarnaseid kehaosi uurida ja katsuda, isegi Kiisu peal magamine on täiesti okei.
Täna hommikune vatitikkude sorteerimine ja raamatu lugemine.
Kui Pärke on haiget saanud või niisama nukras meeleolus, on kass kohe kohal ja püüab lohutada ja lähedust pakkuda. Kui ma juhtun nutva Pärke endale sülle võtma, siis aimab kass kohe, et mina olen valu põhjustaja ja saan kohe kassi küüsi ja hambaid tunda. Seega on Pärkel oma kaitseingel, kes käib meiega igalpool kaasas.
Seoses esimese korruse maalritööde ning rõdude renoveerimisega oleme sunnitud ennast pakkima ühte tuppa kõike tegema. Vahepeal kui majas külalisi polnud, magasime paar ööd üleval korrusel. Hoolimata sellest, et kassi tuba on olnud elutuba, ja mujale tubadesse ta ei trügi ega soovigi minna, siis tuli ka kass meiega teisele korrusele magama ning Pärke rahulolu kontrollima.
Juba kui Pärke pisike beebi oli, siis käis kass tema suurema nutu korral hetkelist lähedust pakkumas ja vahepeal oli magama paneku ajal lausa beebilausuja. Siis vahepeal oli taas see hetk tagasi, kus liiga lähedal olles oli oht käpaga saada. Arvame ise, et nüüd kui Pärke sai tunda Eestis ringlevat kõhuviirust ja tundis ennast halvasti heldis kassi süda jälle ja võttis hoolitsemise enda käpadesse. Nüüd tehakse lõunauned kassiga koos ning õhtul tudurutiinide ajal katsun ka ise kassi ja Pärke vahele mahtuda. 🙂
Pärke võib muidugi kassiga kõike teha ning vahest võime ka meie kassi paitada ja sügada, aga selleks tuleb ikkagi õige aeg valida. Kui satud kassi valel ajal paitama, on sellel omad tagajärjed… 😀
Ma üks õhtu arvasin, et vist on “sobiv aeg”, natukene aega oligi… 😀
Kurjad keeled on oletanud, et ehk ootab kass poegi, aga siiani kass nagu suuremaks ei muutu ja vahepeal tundus nagu oleks isegi alla võtnud. Elame näeme, mis aeg toob, kas saame tagasi kurja kassi või saame hoopis kassipojad või siis ongi meil lihtsalt üks armas ja hooliv pereliige juures.
Tänane lõunatudu sõbrakestel koos. Iga väikese ehitusmeeste kõpsu peale on kassil silmad lahti ja valmis ründele asuma, kui keegi tema hoolealuse und peaks segama. 🙂
Eestist ära tulles olid seal väga imelised maalilised talveilmad, mitte nagu praegu, nagu aru saan. Ausalt öeldes sõna detsember, jaanuar tekitas sellise tunde, et natukene tahaks seda lund ikkagi veel vaadata. T-särgiga õues käia on tore, aga see ei ole ju talv! Lisaks kõigele sellele meie “korterist” avaneb lihtsalt maaliline vaade siin samas lähedal asuvatele lumistele mäetippudele. Nii, et iga hommik korteri terassil kuuma teega päikesetõusu nautides tekib kerge igatsus lume järgi ning sisemine soov neid mägesid veidi lähemalt näha. Huvitav kas mägede tippudele jõuab ka lähedale autoga? Huvitav, kas mägede tippudes on elu? Kas meie maja on näha mäe tipust või mõnest kõrgemast kohast mida meie näeme?
Aasta viimasel päeval võtsimegi ette teekonna, et leida vastusteta küsimustele vastused. Pärt oli veidi kaarti uurinud ning lai suund oli teada- maja juurest otse alla ja siis üles mägedesse, nagu rõdult näha on! Okei, okei ikka kohanimed ja mõned väikesed teeotsad jne. Sättisime eelmisel õhtul kõik valmis, et hommikusöök läheks võimalikult ladusalt ning stardiksime kodust umbes nii, et Pärke oleks veidi autos üleval ja lõpuks teeks mõnusa une. Hommik läksi ladusalt ning kuskil tunnike enne lõuaund pakksime ennast autosse. Seiklesime linnast välja, imetlesime ägedaid “metsi”, kus Pärt teadis rääkida, et taga on korralik uuselamu rajoon, poleks arvanudki. Kuigi olime just tõusnud korralikust hommikusöögi lauast, siis autosse istudes tuleb ikka nälg peale. Esimeses linnakeses alustasime poe otsingut, sest midagi head tahaks. Lõpuks ühe väikese leidsime, paar väikest Snickersit ja Bountyt ostetud, võis teekond jätkuda.
Teel mägedesse kohtasime ka ühte võimalikku varianti ajast meie “uus” auto, mis oli endiselt sama kohapeal ja tõenäoliselt ka endiselt müügis.
Välistasime soovitatava tee mägedesse, mis kulges sama rada pidi, mis viib väävlivannidesse, sest noh igav ju. Lähenesime siis teise nurga alt ja oih jõudsime ikkagi väävlivanni teeni. 😀 Keerasime ühelt suuremalt teelt maha, mis teoorias liugles mööda mägede jalameid ning ühel hetkel ehk püüame mõne pikema tee kinni ja leiame ka mõne kõrgema nurga. Mööda betoonteed pidime jõudma järgmise suure ristini, aga lõpetasime hoopis ühe surnuaia ja tupiktänava juures. GPSi arvates olime kuskil tühermaal, kuigi see oli väga korralik betoontee, võrreldes selle väikese mahapöördega, mida mööda jõudsime soovitud ristini, vahepeal muidugi korralik mägitee.
Kerge mägitee.
Mis seal ikka jätkasime uute otsingutega järgmistest teeotsadest. Jõudsimegi taas ühe mäekese alla, liikusime järjest edasi, aga seni kuni ma üritasin kaarti lugeda, et kuhu minema peaks tegi autojuht otsuse ise sobiv teeots valida, kust mööda jõudsime taas mägiteedele ja otsustasime tagasi pöörata ja proovida ühte järgmist potentsiaalset pööret. Seekordne pööre tundus esialgu paljulubav, tee oli juba vastav, vahepeal voolas üks väike mägiojake üle tee, kahjuks aga liikus sihitav tipp hoopis omasoodu ning me jõudsime kirikuni. Tegime kirikule ringi peale ja otsustasime seekord mäetipu otsingutest loobuda. Teel kirikus juurest tagasi alla, aga tegime pissipeatuse ning ohooo natukene härmatise kirmet teel ja murul! 🙂 Nii, et reisi eesmärk natukene lund leida õnnestus!
Me leidsime lume! 🙂
Pärke magas küll pool teekonda maha, aga ärgates oli ta jõudnud drive-in koduloomaaeda.
Pärke tutvus emisega. Ja tegelikult ka põrsastega.Kui objekt asus teisel pool teed, tuli teha kiirpeatus.Kohtumine mägivasikaga.
Panime kiiremaks tagasiteeks kodu GPS-i sisse, aga jõudsime taas tupikusse, või noh mägiteedele, mida on raske läbida. Seega lõpuks ajasin näpuga väga järge, et saaks liikuda mööda suuremaid teid ja tuttavatele radadele. Tuleb kuskilt korralik vana-aja paberkaart leida, hea lihtne märkmeid teha ja plaane pidada, ei ole ilmselt uuemaid teid peal, aga nagu näha oli, siis ega Google Maps-iski pole :D.
Seikluste rohke päeva lõpetuseks jõudsime veel Kutaisisse mõnusat sooja päikest nautima ning sööma. 🙂
Suure kultuurihuvilisena olen ammu oodanud ja igatsenud päris ehedat Gruusia rahvatantsu ja laulu. Paar korda on olnud võimalus seda näha, aga igakord on midagi seganud, küll Pärt ja Pärke maganud, siis kellaaeg hiline, siis nägin uudist liiga hilja jne. Uus aasta, aga andis mulle viimaks selle imelise võimaluse, näha oma silmaga kurikuulsaid madalhüpakuid, tantsivaid naisi, kes on justkui seisvad nukud, aga siiski liiguvad, akrobaatilised hüpped ning imekaunite häältega meeskoor a capellana laulmas. Muidugi ei saa meist ilmselt kunagi päris influencerid, kuna õigeid videoid ja pilte me teha ei oska, küll aga see ongi elamus, mida peab oma silmaga nägema.
Tegemist oli uusaasta kontsertiga, mille leidsin kuskilt Instagrami konto kaudu, kus anti teada, et kuupäev on seoses kehva ilmaga muutnud. Ilmataat tegi seega minuga koostööd, sest kui poleks kuupäeva muudetud, poleks info kontsertist minuni jõudnud.
Pärdi ja Pärkega läbiräägitud olin mina väga valmis minema, sättisin söögi varasemaks, meelitasin Pärti aiatöödelt tuppa. Pärt üritas ikka meelitada, et ärme lähme, et äkki lähen Pärkega kahekesi, äkki läheks niisama restorani sööma ja igast muud võimalikud alternatiivid. Hoidsin selga sirgu, kiirustasin kõiki tagant ja seadsime sammud südalinna poole.
Südalinnas oli esialgu rahvast üsna vähe, kuigi kontserti algusaeg oli kohe-kohe käes. Sinnapoole liikudes oli kuulda juba mingit laulmist, läksin juba närvi et lähme nüüd kiiremini. Ja mis siis selgus? Kui Eestis algab kontsert 18:00, siis nui neljaks nii on. Gruusias, algab 18:00 aeg tantsijate soojendus ning lauljate ja pillimeeste heliproov. Siinkohal olgu mainitud, et heli oli neil ikka väga vali, nii et tänasin ennast, et Pärkele said kõrvaklapid kaasa, sest meil endalgi oli kõrvadel üsna valus. Nii me siis kuulasime kuskil, ilma naljata, 10-15 minutit “erti, ori, sami; sami ori, erti; erti, ori sami; sami, ori, erti” ning vaatasime tavariietes tantsijaid laval soojendust tegemas. Eestis ilmselt ei kujutas ettegi, et lähed näiteks emadepäeva kontsertit kuulama, ja välja kuulutatu algusajal kuulad 15 minutit, kuidas Karl-Erik Taukar mikrofoni “üks, kaks, kolm; kolm, kaks üks” ütleb, ja samal ajal Estonia tantsijad tavalistes riietes soojendust teevad. Järjest tuli ka kohalikke juurde, nägin pargi all ka paari müügi majakest, muidugi piilusin ma neisse ka sisse, pakuti kakaod, teed, hõõgveini, veini ja maiustusi. Muidugi ei puudunud ka avalike ürituste tunnusmärk- popcorn ja suhkruvatt! 🙂 😀
Kui hõõgvein ja kakao joodud, oli plats rahvast täis ning kontsert võis alata. Mina seisin purskkaevu äärel, juppide värk, muidu ei näeks midagi, Pärt seis maas ja võitles pika kohalikuga, et natukene midagi näha ja Pärkel polnud muret, küll minu süles küll Pärdi kukil.
Kontserdihuviline tantsijaid kukilt vaatamas.
Kontsert oli väga ilus! Kõik toimus elava muusika saatel, tantsijad olid tasemel ja neid oli palju. Tantsus võis näha palju erinevaid hüppeid, paaristantse, soolotantse, ühiseid tantse. Muide huvitav tähelepanek, ükski tantsiv mees ei olnud kõhukas, nagu näha nõuab tantsimine kõva trenni ja võhma. Nautsin väga meeste erinevaid hüppeid ja see naiste liikumistöö, WOW!
Pärt leidis muidugi endale huvitavama asja mida jälgida, kellegi otseülekanne kontsertist. Kolm suitsetavat ja õlut joovat naist…
Meeshäälte laulmise ajal kõrv puhkas, väga ilus! Olin väga üllatunud, et ka Pärke kaugustest aru sai mis toimus ja jälgis huviga tantsijaid, lauljatest ta väga aru ei saanud ja muutus rahutuks. Pärast tundi, aga saabus Pärdi ja Pärke limiit ning sisuliselt lohistasid nad mu sealt kaasa, kuigi kontsert veel kestis. Kokku, koos soojenduse ja helitestiga kestis kontsert vast ca 1,5h. Isegi Pärt tunnistas pärast pikka vingumist, et tegelikult oli väga imetlusväärne kontsert ning oleks tahtnud veel vaadata. Tantsijatel käis kõva andmine ja väsimust ei olnud peaaegu üldse märgata, hüpped olid endiselt sama sünkroonis ning kõrged ja naised olid endiselt nukukesed. Väga imetlusväärne esitlus! Nii, et püüame ka teid teavitada, kui märkame mõnda üritust, kus on võimalik näha Gruusia rahvatantsu või -laulu, sest see on midagi, mis on väärt vaatamist ja millest võiks Gruusias käies osa saada.
